Ilmselt on üsna vähe tänapäeva politolooge või arvamusliidreid, kes oleks rohkem mõjutanud meie tänast poliitilist agendat kui USA politoloog, Harvardi ülikooli professor Samuel Phillips Huntington. Kuulsaks tegi selle kultuuride konflikti uurija ajakirjas „Foreign Affairs“ 1993. aastal ilmunud artikkel „The Clash of Civilizations“, seda eriti kontrastina teise 20. sajandi lõpu mõjuka ühiskonnateadlase Francis Fukuyama „ajaloo lõpu“ kontseptsioonile („Ajaloo lõpp ja viimane inimene“ 1992, eesti keeles 2002). Raamatuna ilmus „Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujundamine“ 1996 (eesti keeles 1999).
18. aprillil 1927 sündinud Huntington polnud akadeemiline erak, vaid aktiivne osaleja poliitikaelus, olles presidentide Lyndon B. Johnsoni ja James Earl (Jimmy) Carteri poliitiline nõuandja, sealjuures rahvusliku julgeoleku küsimustes.
Huntington oli varaküps. Juba 18-aastaselt lõpetas ta Yale’i ülikooli. Doktorieksami tegi Harvardis ja alustas seal 23-aastase õppejõuna. Ta on töötanud ka Columbia ülikoolis. Tuntuks sai ta 1968 raamatuga „Political Orderin Changing Societies“ (Poliitiline kord muutuvates ühiskondades).Tema peateos „Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujundamine“ lähtub sellest, arvestades aega, milles ta elas, et maailm on külma sõja lõpu järel siirdunud kahepolaarsest maailmast, kus vastamisi olid Nõukogude Liit ja Ameerika Ühendriigid, 6–7 olulise kultuuri võitluse perioodi, kus tausta mõjutavad poliitika asemel rohkem kultuur ja religioon. Tõestusena oma väidetele tõi ta näiteid sellistest tolle aja kriisipesadest nagu Bosnia, Kosovo, Palestiina, aga samuti konfliktist India ja Pakistani piiril, sest kõik need riigid ja maad paiknevad kultuuride kokkupõrke aladel. Lisaks leidis ta, et selle konflikti üheks osapooleks on islamistlikku kultuuri järgiv rahvas ja riik. Huntingtoni järgi jaguneb maailm 8–9 kultuuripiirkonda: läänemaine, ladina-ameerika, ortodoksne, islamistlik, india, hiina, jaapani ja aafrika; lisaks tinglikult ka budistlik kultuur. Tema arvates tunnevad moslemid, et Lääne ühiskond on ohuks nende ühiskondadele ja veendumustele, sest läänemaine kultuur on moslemite jaoks liialt materialistlik, korrumpeerunud, allakäinud ja moraalitu. Kuna läänemaisus tahab valitseda, on tähtis seda vastustada. Moslemite mõtteviisi taustaks on sageli see, et Läänes puudub igasugune religioon; seega islamistid ei vastusta otseselt ristiusku, vaid peavad suuremaks ohuks ilmalikkust, usu puudumist ja sellest johtuvat moraalitust. Külma sõja ajal oli läänemaisuse vastaseks jumalatu kommunism. Huntingtoni meelest peavad moslemid oma peamiseks vastaseks siiski jumalatut Läänt. 2008. aastal, kohe pärast Huntingtoni surma, kirjutas Priit Simson „Eesti Päevalehes“: „Arvustajatele tundus, et kultuurikonflikt on pigem islamimaade sees. Kokkupõrget tõlgendati mõnigi kord paratamatuna ja islamit ravimatult vägivaldsena. Kuid tegelikult Huntington ei pakkunud õigustust islamiriikide ründamisele, vaid pigem hoiatas tsivilisatsioonide siseasjusse sekkumise, tekkida võiva ahelreaktsiooni eest, kus üks tsivilisatsiooni liige tõmbab sõtta ka teise.”Milleski oli tal õigus, kuid väide, et Lähis-Ida terroristid vaid tasakaalustavad Iraani, on osutunud ekslikuks. Iraan on täna sealtkandi vast kõige rahulikum ja rahumeelsem riik, võrreldes oma läänepoolsete naabritega. Huntington polnud ehk prohvet, kuid oli siiski väga kaugelenägelik mõtleja, kelle väiteid toetavad viimaste paarikümne aasta sündmused maailmas, eelkõige Euroopat üle ujutav pagulaskriis. Kahtlemata on selle taga mitte ainult Lähis-Idas lõõmanud sõda, vaid ka äärmusislamistidele sellega antud võimalus rünnata ilmalikku Euroopat, aga ühtaegu ka kristlust kui meie eetilist vundamenti. Olen viimaste 25 aasta jooksul külastanud paljusid välisriike, sealhulgas ka kolme maad, kus valitseb islam. Esimeseks neist oli umbes 20 aastat tagasi Türgi, mis äsja oli sõjalise riigipöörde abil taastanud Atatürki ilmaliku riigi. Islamil polnud riigi sisepoliitikas olulist rolli, pigem vastupidi – äärmuslastes nähti ohtu riigi tulevikule. Ent siiski oli selgelt tunnetatav inimestes valitsev ettekujutus enda kui rahvuse mingist eriõigusest mujalt tulnute suhtes. Minu puhul väljendus see isegi füüsilises sekkumises minu kui turisti tegevusse. Turistide petmine ja neilt varastamine tundus endistviisi olevat ideoloogiliselt igati õigustatud.Hiljem Egiptust külastades ei puutunud ma islamiga rohkem kokku, kui et Hurghada linnas ei lastud uskmatuid mošees kaugemale kui üle ukse piiluma. Marokos, Agadiris olles tehti mulle selgeks seesama, et isegi arhitektuuriliselt põnevat mošeed ei saa kristlane külastada. Kas ükski kristlik kirik, katoliiklik või luterlik, väldib teisest usust inimeste juurdepääsu? Ehk vaid Salt Lake City’s mormoonide pühakojas? Marokost hakkas muidugi silma ka see, et hoolimata usupühast oli alkoholipruukimine endiselt au sees, sest veini, rääkimata õllest, kuuldavasti ei peetud alkoholiks.Käies mitmel korral Pariisis, hoidusin teadlikult eemale neist linnaosadest, kus elavad valdavalt sisserännanud. Elasingi nn kodanlikes linnaosades, näiteks 16. linnaosas, kus immigrante nägi vaid tänavate koristamisel või poelettide täitmisel. Paraku tuli linnaga tutvudes ikkagi käia ka Ida-Pariisi neis osades, kus pole enam tavalisi lihapoode, vaid üksnes moslemeile sobivaid, ning kus metroovaguneid täidavad tumedanahalised kogu maailmast. Ehkki mingit otsest ohtu polnud märgata, oli selgesti tunnetatav tsivilisatsioonide konflikt olemas nii pilkude kui ka kehakeele kaudu.Kahju, kui see konflikt pöördub selliseks avalikuks vastasseisuks, nagu on osutanud viimatised sündmused Prantsusmaal, Belgias ja Ühendkuningriigis. Loodetavasti mitte Eestis!
18. aprillil 1927 sündinud Huntington polnud akadeemiline erak, vaid aktiivne osaleja poliitikaelus, olles presidentide Lyndon B. Johnsoni ja James Earl (Jimmy) Carteri poliitiline nõuandja, sealjuures rahvusliku julgeoleku küsimustes.
Huntington oli varaküps. Juba 18-aastaselt lõpetas ta Yale’i ülikooli. Doktorieksami tegi Harvardis ja alustas seal 23-aastase õppejõuna. Ta on töötanud ka Columbia ülikoolis. Tuntuks sai ta 1968 raamatuga „Political Orderin Changing Societies“ (Poliitiline kord muutuvates ühiskondades).Tema peateos „Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujundamine“ lähtub sellest, arvestades aega, milles ta elas, et maailm on külma sõja lõpu järel siirdunud kahepolaarsest maailmast, kus vastamisi olid Nõukogude Liit ja Ameerika Ühendriigid, 6–7 olulise kultuuri võitluse perioodi, kus tausta mõjutavad poliitika asemel rohkem kultuur ja religioon. Tõestusena oma väidetele tõi ta näiteid sellistest tolle aja kriisipesadest nagu Bosnia, Kosovo, Palestiina, aga samuti konfliktist India ja Pakistani piiril, sest kõik need riigid ja maad paiknevad kultuuride kokkupõrke aladel. Lisaks leidis ta, et selle konflikti üheks osapooleks on islamistlikku kultuuri järgiv rahvas ja riik. Huntingtoni järgi jaguneb maailm 8–9 kultuuripiirkonda: läänemaine, ladina-ameerika, ortodoksne, islamistlik, india, hiina, jaapani ja aafrika; lisaks tinglikult ka budistlik kultuur. Tema arvates tunnevad moslemid, et Lääne ühiskond on ohuks nende ühiskondadele ja veendumustele, sest läänemaine kultuur on moslemite jaoks liialt materialistlik, korrumpeerunud, allakäinud ja moraalitu. Kuna läänemaisus tahab valitseda, on tähtis seda vastustada. Moslemite mõtteviisi taustaks on sageli see, et Läänes puudub igasugune religioon; seega islamistid ei vastusta otseselt ristiusku, vaid peavad suuremaks ohuks ilmalikkust, usu puudumist ja sellest johtuvat moraalitust. Külma sõja ajal oli läänemaisuse vastaseks jumalatu kommunism. Huntingtoni meelest peavad moslemid oma peamiseks vastaseks siiski jumalatut Läänt. 2008. aastal, kohe pärast Huntingtoni surma, kirjutas Priit Simson „Eesti Päevalehes“: „Arvustajatele tundus, et kultuurikonflikt on pigem islamimaade sees. Kokkupõrget tõlgendati mõnigi kord paratamatuna ja islamit ravimatult vägivaldsena. Kuid tegelikult Huntington ei pakkunud õigustust islamiriikide ründamisele, vaid pigem hoiatas tsivilisatsioonide siseasjusse sekkumise, tekkida võiva ahelreaktsiooni eest, kus üks tsivilisatsiooni liige tõmbab sõtta ka teise.”Milleski oli tal õigus, kuid väide, et Lähis-Ida terroristid vaid tasakaalustavad Iraani, on osutunud ekslikuks. Iraan on täna sealtkandi vast kõige rahulikum ja rahumeelsem riik, võrreldes oma läänepoolsete naabritega. Huntington polnud ehk prohvet, kuid oli siiski väga kaugelenägelik mõtleja, kelle väiteid toetavad viimaste paarikümne aasta sündmused maailmas, eelkõige Euroopat üle ujutav pagulaskriis. Kahtlemata on selle taga mitte ainult Lähis-Idas lõõmanud sõda, vaid ka äärmusislamistidele sellega antud võimalus rünnata ilmalikku Euroopat, aga ühtaegu ka kristlust kui meie eetilist vundamenti. Olen viimaste 25 aasta jooksul külastanud paljusid välisriike, sealhulgas ka kolme maad, kus valitseb islam. Esimeseks neist oli umbes 20 aastat tagasi Türgi, mis äsja oli sõjalise riigipöörde abil taastanud Atatürki ilmaliku riigi. Islamil polnud riigi sisepoliitikas olulist rolli, pigem vastupidi – äärmuslastes nähti ohtu riigi tulevikule. Ent siiski oli selgelt tunnetatav inimestes valitsev ettekujutus enda kui rahvuse mingist eriõigusest mujalt tulnute suhtes. Minu puhul väljendus see isegi füüsilises sekkumises minu kui turisti tegevusse. Turistide petmine ja neilt varastamine tundus endistviisi olevat ideoloogiliselt igati õigustatud.Hiljem Egiptust külastades ei puutunud ma islamiga rohkem kokku, kui et Hurghada linnas ei lastud uskmatuid mošees kaugemale kui üle ukse piiluma. Marokos, Agadiris olles tehti mulle selgeks seesama, et isegi arhitektuuriliselt põnevat mošeed ei saa kristlane külastada. Kas ükski kristlik kirik, katoliiklik või luterlik, väldib teisest usust inimeste juurdepääsu? Ehk vaid Salt Lake City’s mormoonide pühakojas? Marokost hakkas muidugi silma ka see, et hoolimata usupühast oli alkoholipruukimine endiselt au sees, sest veini, rääkimata õllest, kuuldavasti ei peetud alkoholiks.Käies mitmel korral Pariisis, hoidusin teadlikult eemale neist linnaosadest, kus elavad valdavalt sisserännanud. Elasingi nn kodanlikes linnaosades, näiteks 16. linnaosas, kus immigrante nägi vaid tänavate koristamisel või poelettide täitmisel. Paraku tuli linnaga tutvudes ikkagi käia ka Ida-Pariisi neis osades, kus pole enam tavalisi lihapoode, vaid üksnes moslemeile sobivaid, ning kus metroovaguneid täidavad tumedanahalised kogu maailmast. Ehkki mingit otsest ohtu polnud märgata, oli selgesti tunnetatav tsivilisatsioonide konflikt olemas nii pilkude kui ka kehakeele kaudu.Kahju, kui see konflikt pöördub selliseks avalikuks vastasseisuks, nagu on osutanud viimatised sündmused Prantsusmaal, Belgias ja Ühendkuningriigis. Loodetavasti mitte Eestis!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar