Powered By Blogger

teisipäev, 10. aprill 2007

Parem pool muna kui tühi koor

Või ka - parem hilja kui mitte kunagi? Nõnda võiks öelda äsja sündinud uue valitsuse koalitsioonilepingu pere- ja rahvastikupoliitika peatüki kohta. Ometi kord saavad Eesti juhid aru sellest, et kogu meie riigil pole mingit mõtet, kui rahvastik, eelkõige siinne põhirahvus tasahilju välja sureb, juhtugu see siis madala iibe või ka kõrge suremuse tõttu. Miks sellele ei mõelnud 1990. aastate alguse valitsused, miks siis panustati üksnes majanduslikku kasvu ja teistesse "kõvadesse" väärtustesse?!
Küllap ikka sellesama millalgi Rahvarindega peetud maailmavaatelise lahingu käigus omaks võetud äärmusliku majandusliberalismi ideoloogia ehk monetarismi või thatcherismi tõttu, mis seadis prioriteetideks riigi rolli minimeerimise, karmi eelarve- ja rahapoliitika, panustades siinsete (põhi)elanike väljakurnamisele majandusliku edu kimäärsete ja sageli ebahumaansete väärtuste nimel. Kui täna jätkuvalt kinnitatakse, et täna poleks meil sedagi jagada, kui siis oleks omaks võetud teistsugune, sotsiaalsem (Moldova!?) ühiskonnamudel, söandan küsida otsekoheselt vastu, kas oleks meil täna neid tohutuid probleeme rahvuse edasikestmise, madala (meeste) eluea, maailmarekordiliste HIV- nakatunute ja uimastitarvitajate jms. hulgaga, kui toona oleks veidi ohverdatud mõningate inimeste rikastumiskirge või välisinvestorite huve!?
Kas poleks pisut tagasihoidlikum surve ainelise heaolu loomisele, mis kindlasti virgutas küll väikest osa elanikkonnast suuremale ettevõtlikkusele ja tõi kaasa sellega tohutud tuluerinevused edukate ja nn. luuserite vahel, aidanud lahendada tänaseks teravdunud inimarengu probleeme märksa rahulikumas ja kontsruktiivsemas õhkkonnas ning PALJU ODAVAMALT kui täna!? Ning kas majanduslikud hoovad on täna enam üldse piisavad kujunenud olukorra muutmiseks!?
Milles asi? Teatavasti on sündivus alati olnud suurem madalama sissetulekuga perekondades, sest perekond ja lapsed on sellised ühendavad väärtused, mis annavad armastavate inimeste elule sisu ja juhivad mõtted kõrvale vaid egoistliku naudingu ja elupõletamise hüperboliseeritud kirelt, mis juhib enamiku rikastunud inimeste elukaart. Jõukate enamik muutub oma väärtushinnangutes ja prioriteetides reaalse rahvusriigi ja ühiskonna seisukohalt sageli kõrvalseisjaiks, "klaasitagusteks" seirajateks, sotsiaalseteks ufodeks. Vaevalt küll motiveeriks praegu kehtestatud ja üha pikendatav vanemahüvitis (võõrutades naise üha rohkem ühiskonnaelust) või muud pakutavad monetaarmeetmed tulupüramiidi tipus olevaid inimesi looma senisest suuremaid perekondi. Nii et tegelikult tehakse praeguse valitsuse poliitikaga taas kord panus Eesti elanikkonna edasikestmise tagamiseks meie rahva vaesemale osale, kellel on veel olemas sotsiaalpsühholoogilised eeldused suurperekonna loomiseks ning nüüd pakutavad soodustused võivad tõesti osa neist motiveerida lisama senisest peres kasvavate laste arvu, ning seda ka oma elatustaseme potentsiaalse languse hinnaga.
Uues valitsusleppes puuduvad aga endiselt reaalsed meetmed selleks, et muuta meie ühiskonda sotsiaalpsühholoogiliselt stabiilsemaks ja humanistlikult positiivsemaks, et selle arvel paraneks juba varem sündinud inimeste tervis ja pikeneks nende, eelkõige meeste eluiga vähemalt kümne aasta võrra. Et me endiselt ei kaotaks tohutul hulgal noori ja keskealisi mehi kas konkurentsi oravarattas läbipõlemise, majandusliku edu saavutamatust tingitud depressiooni ja selle tulemusena süveneva ennasthävitava eluviisi tõttu just nende kõrgeima viljakuse perioodil. Selle järelmõju iibele on kahtlemata suurem kui nüüd pakutavate sünnitoetuste positiivne mõju, nõrgeneb perekond kui institutsioon ja seda ka äsja vaesuslõksust väljunud elanikkonnagruppides ehk niinimetatud keskklassis.
Teatavasti on just üle keskmise sissetulekuga inimeste seas enim üksikuid naisi, lahutatud ja prostitutsiooniga pereelu kompenseerivaid mehi, aga ka niinimetatud "sugutäkkusid", kes küll vahel viljastavad lapsi, aga jätavad need seejärel üksikhooldajaemadele, kellest valdav enamik ei loo enam kunagi püsivaid peresuhteid, seda nii majanduslikel, aga eelkõige psühholoogilistel põhjustel. Ühiskonnas endiselt valitsev ja ka uue valitsuse poolt õhutatav (pseudo)edukultus pole kahtlemata parim vahend ei rahvastiku ega kogu ühiskonna jätkusuutlikkuse tugevdamiseks ning võib tegelikult üsna pea nullida ära needki majanduslikud soodustused, mida pere- ja rahvastikupoliitika ülla sildi all nüüd pakutakse.
Eesti ei vaja täna niivõrd rahvastiku- ja perepoliitikat lahus sotsiaal- ja hariduspoliitikast, vaid terviklikku ühiskonna- ja inimpoliitikat, mis suudaks süsteemselt haarata mitte ainult bioloogilise paljunemise ja vananemisega seotud probleeme, vaid ühitada demograafilised aspektid ka siinsete inimeste turvalise elukaare kindlustamisega sünnist surmani, mis sisaldaks tänapäevast arusaamist perekonnast, haridus- ja tervishoiukontseptsiooni, konsensuslikku suhtumist inimest laostavaisse pahedesse ja nende aktsepteeritud ohjeldamist, noore ühiskonna lapsehaiguste nagu näiteks ülemäärase autostumise või majandusliku egoismi eetilist ohjeldamist avaliku arvamuse, eriti meedia poolt, inimväärse vananemise kindlustamist jne. jne. Tundub, et tänasel valitsusel sellist tervikpilti silme ees pole, et sündinud valitsusleping on vaid üks väikene kild sellest suurest meetmete mosaiigist, mis võiks tagada Eesti rahvusriigi jõudmise maailma tsiviliseeritud riikide juhtgruppi. Poolikust munast ei sünni teatavasti kunagi uut elu!

Kommentaare ei ole: