Paljud ajakirjanikud ei mõista võimude lahususe põhimõtet

Tere taas kuulama meediakommentaari! Täna arutleksin pisut selle üle, kas meie ajakirjanikud saavad alati aru, kuidas tegelikult toimib demokraatlik ühiskond, kas mõistetakse, et riik pole kunagi mingi asi iseeneses, vaid et üksnes demokraatia eri tasandite üheagne toimivus ehk võimude lahususe põhimõtte realiseerumine võib tänases maailmas tagada sellise riigi ja ühiskonna, milles elamine pole vaid proklamatiivselt, vaid ka tegelikult kõigi selle ühiskonna liikmete meelest õiglane ja aktsepteeritav.
Võimude lahusus sisaldab kolme tasandit: riigi, omavalitsuse ja kohtuvõimu tasandit. Kui äsja pidi Riigikohus otsustama, kas kolm europarlamendi saadikut saavad lahkuda Riigikogust, teostus nimelt selline võimude lahusus, mis on omane tänapäevasele euroopalikule demokraatiale. Ehkki üldiselt tunnistati, et seadusandlik võim oli teinud praaki ja täidesaatval võimul puudusid reaalsed võimalused tekkinud olukorda lahendada ehk siis Riigikogu töövõimet tagada, sai kohtuvõim ehk Riigikohus siiski anda sellise lahendi, kompromissi, mis võimaldas väljuda tekkinud ummikseisust. Ja ühtlasi lüües sellega palli niiöelda tagasi seadusandja kapsaaeda.
Ühes tõeliselt totalitaarses riigis poleks keegi hakanud oma pead vaevama selle üle, kas need inimesed valituiks osutununa peaksid jätkama Brüsselis või Tallinnas, sest nende saatus oleks olnud ette määratud juba enne nende igasugust kandideerimist, neid poleks lihtsalt lastudki kandideerima üldvalimistel. Ja ehkki meil võib nii mõnigi ajakirjanik täna selle peale kõrgelennuliselt küsida, kuivõrd aus ja eetiline oli eurosaadikute jaoks selline käitumine, ei vaidlustanud keegi siiski nende mandaati ei Riigikogus ega ka europarlamendis. Seda sai teha vaid erapooletu kolmas võim - kohtuvõim. Ja see pole järjekordne JOKK, nagu mõned populistid tahaksid olukorda kirjeldada.
"Neljas võim" jutumärkides ehk ajakirjandus aga alahindab sageli nii kohtuvõimu, eriti aga kohaliku võimu tähtsust ja sõltumatust teistest võimuharudest, kasutades selleks ka demagoogilisi võtteid, mis lähtuvad ebademokraatlikust mõtteviisist või lihtsalt piiratud arusaamisest demokraatia toimimismehhanismidest. Kohtuvõimule heidetakse alalõpmata ette seda, et ajakirjanduses juba ennetavalt süüdi mõistetud ja sageli ka moraalselt "hukatud" inimesi ei saadeta kohtuotsusega piisavalt pikalt ja kaugele kandma oma väidetavalt ärateenitud karistust. Paljud sellised inimesed esinevad "süüdlastena" ajakirjanduses pikalt ka pärast seda, kui kohus on nad tegelikult õigeks mõistnud. Nii mõnegi jaoks võib lõppeda see isiksuse degradatsiooniga.
Viimasel ajal olen täheldanud, kuidas kohalikule võimule heidetakse ajakirjanduses sageli ette seda, et too kaitseb omavalitsuse elanikkonna enamuse või märgatava osa õigusi, kas rahvuslikest tõekspidamistest, keelelistest või kultuurilistest huvidest lähtuvalt. Kui näiteks Tallinna linnavõim esindab siinse elanikkonna märkimisväärse osa arusaama ajaloolise mälu järjepidevusest mälestusmärkides, siis nii mõnigi ajakirjanik on valmis sellist kohaliku võimu käitumist nimetama Eesti-vastaseks või venemeelseks, unustades, kui suure osa Tallinna elanikkonnast ja valijatest tegelikult moodustavad mitte-eestlased. Ning riigivõimu sekkumine selliste küsimuste lahendamisse pole midagi muud kui võimude lahususe põhimõtte eiramine. Tark ja demokraatlik ajakirjanik peaks sellises olukorras suutma jääda kriitiliseks ja enesekriitiliseks ning suutma jääda erapooletuks või õigemini küll - põhiseadusele kuulekaks. Kuulmiseni!