Vikerraadio on nähtus omaette

Tere jälle kuulama meediakommentaari, mis kindlasti mõnele meeldib, aga mõnele ka ehk ei meeldi. Aga ajakirjanduse asi ei olegi oodata vaid heakskiitu ja käteplaginat. Kui nii peaks vahel minema, siis polekski tegu enam ajakirjanduse, vaid sihipärase müügitegevusega, mida kahjuks suur osa meediakanaleist oma põhitegevusena harrastabki. Kummaline oli siiski see, et kui ülemaailmne nalja- ja naerupäev 1. aprill langes pühapäevale, siis Eesti ajalehed ei ilmunud ega olnud vaja ka oma ajusid ajakirjanikel sedavõrdki pingutada, et meid ümbritsevat üsna erutavat eluolu pisut nihestatud pilguga ja eluterve huumori prisma läbi seirata. Võis jätkata nädalaid kestnud ja kohati üha ebaatraktiivsemaks muutuva valitsuskoalitsiooni kokkupanemise teema tõsimeelset kajastamist ja ministrikohatde lugemist.
Nalja ei juletud teha online-uudisteski mitte. Kui just uudis Olari Taali lahkumisest ühenderakonnast polnud üks õige teravmeelne ja päevakohane aprillinali. Üksnes Delfi uudisteportaal pingutas kõvasti Alasti Tõe uudiste väljatoomisega superhüperstaari Liis Lassi abiga, mille eest talle igatahes Ten Points. Ehkki muidugi midagi jäi ka selles puudu, või ehk õigemini SELGA selles lahtiriietumis-performances. Ikkagi oli palju vaeva nähtud ja mõnuga tööd tehtud, mitte niisama tõsimeelset ja tuima nuputreiamist harjutatud, nagu tegi kahjuks enamik muust ajakirjandusest.
Aga sellest ei tahtnud ma tegelikult rääkida, vaid meie oma Vikerraadiost, mis ja kes tähistab homme oma 40. sünnipäeva. Vikerraadio on tegelikult fenomen mitte ainult Eesti, vaid kogu Euroopa mastaabis ja laiemaltki. Teatavasti kuulatakse EBU riikidest just Eestis enim raadiot ja Vikerraadio on viimased kümmekond aastat olnud pea suveräänselt kuulatavaim raadiokanal selles ülima raadiopopulaarsusega riigis. Ühtaegu tegemata mingeid järeleandmisi kommertslikkusele, püüdmata odavate ja labasevõitu vahenditega kuulajaile lihtsalt meeldida, edastades järjekindlalt arvamusi ja seisukohti, mis sageli üksteisele teravalt vastanduvad, andes sõna oma ala tõelistele tippudele ja ühtaegu kõigile raadiokuulajaile, kellel selleks huvi ja tahtmist. Unustamata aga hetkeksi, et ollakse Eesti rahva ja kogu ühiskonna peamine ja usaldusväärseim väljund nii raadiosagedustel kui internetiavarustel. Ja kõike seda vaid 34 töötajaga, vähemaga kui paljudes kommertsraadiojaamades.
Kui meenutada täna 40 aasta taguseid sündmusi, siis tuleb teha suur kummardus toonasele Eesti Raadio legendaarsele juhile Ado Slutskile, kes juba siis kirjutas Raadiolehes nõnda, olles oma mõtetega tegelikult palju aastaid ees nii mõnestki meie naaberiigi raadiojuhist: " Raadioauditooriumi uurimine on näidanud, et teatud ajavahemikus, millal eetrisse antakse erisaateid (lastele, ühe või teise rahvamajandusharu spetsialistidele jne.) kaotame kuni 40 % oma auditooriumist. Veelgi hullem on lugu muusikasaadetega. Võib otseselt öelda, et "antagonism" tõsise ja kerge muusika sõprade vahel sundis muusikasaadete toimetust laskuma kõige keerulisematesse nuputamistesse, aga kahte "antipoodi" lepitada ei õnnestunud. Pahaseid kirju saabus küll ühelt, küll teiselt leerilt. Vikerraadio on ekspressprogramm - ta on lakoonilisem ja dünaamilisem ja sellepärast eelistatakse siin kerget muusikat. Mõelda vaid, et nõnda juleti arutleda juba 40 aastat tagasi. Mõni inimene on olnud oma ajast ikka aastakümneid ees.
Sel nädalal aga arvas TV-Nädalas Igor Grjäzin, et avalik-õigusliku kanali puhul pole olulinegi, palju inimesi seda kuulab või vaatab. Ado Slutsk 40 aastat tagasi nõnda ei arvanud, nii et mõni mees võib oma arvamustes olla ka 40 aastat ajast maas. Tegelikult on see üks kummaline tont, mis Eesti meediamaailmas on käinud ringi viimased 15 aastat. Et ühiskonna poolt ülalpeetavad meediakanalid peaksid olema suunatud mingitele nišigruppidele ja vähemustele ning et suur auditoorium ei peaks neist huvituma. Sellest on korduvalt kõnelnud Igori maailmavaatelised kaaslased. Kas peaks samal kombel arutlema täna ka näiteks Eesti riigi üle, et see peaks olema tähtis vaid kitsale seltskonnale poliitikuile ja muudele asjameestele, kellel sellest on otsest kasu, muu rahvas aga tegelgu vaid oma nišiprobleemidega!? Ei tahaks kunagiselt Tartu Ülikooli kaaslaselt Igorilt niisugust ebasotsiaalset lähenemist oodata, küllap lähtub ta oma arvamustes ennekõike tänasest maailmavaatest ja parteipiletist, mille järgi kogu ühiskonna huve saavad teenida vaid kaubanduslikud huvid ja lihtsameelsed laadashowd, vähegi arukam jutt jäägu aga vähemuste omavaheliseks asjaks.
Vikerraadio on tänaseks tõestanud, et eesti rahvas tahab kuulda ka tõsistest asjadest ja teemadest, rääkida kaasa meie riigi ja ühiskonna palge kujundamisel, saada targemaks teadus- ja teiste rahvahariduslike saadete kaudu, huvituda mitmesugusest muusikast, kirjandusest ja muust kunstist, olla kursis kõige sellega, mida mujal maailmas mõeldakse ja tehakse, avastada enda jaoks samm-sammult meid ümbritsevat universumit kogu selle ilus ja mitmekesisuses. Vikerraadio elab täna vaieldamatult oma parimaid aegu, olles ühtaegu nii kogenud kui nooruslik, uudislik ja süvitsi minev, arukas ja teravmeelne. Vikerraadiolt on täna ajakirjanduse usaldusväärsemaks ja inimlkumaks tegemist õppidanii teistel Eesti, ja miks mitte ka muu Euroopa raadiokanaleil. Ikkagi Euroopa üks kuulatavaimaid raadiojaamu, vähemasti oma emakeele kasutajate seas. Edu meile kõigile, eelkõige aga tänu meie kuulajaile!