neljapäev, 20. juuni 2019

Dopingust emakeele päeval

Dopingust emakeele päeval
(saadetud Õhtulehele, ilmumise kohta andmed puuduvad)
Paneb imestama, miks me nimetame juba paarkümmend aastat, ka Eesti spordis, keelatud ainete ja meetodite kasutamist „dopinguks“. Nende aastate jooksul pole keegi küsinud, kas ehk vajab eesti keel omakeelset sõna. Doping mõistena ongi seetõttu jäänud üsna ähmaseks, sealhulgas seetõttu, et selle sisu ja piirid muutuvad pidevalt. Sõna "doping" ilmus esmakordselt tõenäoliselt 1889. aastal ühes inglise sõnastikus. Selle all mõeldi oopiumi ja muude uimastite segu, mida kasutati hobuste ergutamiseks. Tegelikult pole sõna sugugi inglise päritolu. Sõna "doping" tuleneb sõnast "dop", mis kuulub ühte Kagu-Aasia dialekti, kus ühe suguharu liikmed nimetasid nõnda uimastavat jooki, mida tarvitati ergutina kohalike tseremooniate ja tantsude ajal. Kaua hiljemgi kasutati nõnda kutsutud aineid hobuste ja koerte ergutamiseks. Wikipedia selgitab edasi: „Tänapäeva spordis kasutatakse dopingut laialdaselt ja see pole juhuslik. Sageli pole see tingitud mitte sportlase soovist iga hinna eest võita, vaid võidu majanduslikust hädavajalikkusest, millest sõltub sportlase olevik ja tulevik.“
Kas sellest võib järeldada, et meie profisportlased on täna võrreldavad hobuste ja koertega või võistlevad nad kui muinas-suguharude liikmed tantsides uimastite mõju all? Muide, ka eesti slängis on sõna „dope“ levinud narkootikumi tähenduses ja uimastisõltuv isik „doparina“. Ma siiski ei usu, et vastavaid aineid – erguteid, stimulaatoreid – või vastavaid menetlusi, näiteks verevahetust võiks pidada mingiks tseremoniaalseks tegevuseks. See on ikkagi osa ärilisest tegevusest, mida on hakatud nimetama profispordiks. Ehk nagu Wikipedias kirjutatakse, on see tingitud „majanduslikust hädavajalikkusest“.  Kolleeg Taavi Libe kirjutas sellest 4. märtsi „Õhtulehes“. Alustaksin sellega, millega ta lõpetas. „Kas mäletate, kui Mati Alaver lubas suurejoonelise žestina kasahhidele tagasi maksta, sest Aleksei Poltoranin ei võitnud Pyeongchangi olümpialt medalit? Sellist mõtteviisi Eesti sport ei vaja.“
Kas ikka ei vaja, kui ON vajanud? Mitte üksnes suusatamises, vaid ka jõu- ja väljakualadel, mujalgi. Taavi kirjutas ka meie sportlastest kui rahvuskangelastest. Kahtlemata on meil olnud palju selliseid sportlasi, kelle suhtes pole dopingu kasutamise pärast sanktsioone rakendatud. Meenutagem või Jaan Taltsi, Erika Salumäed, aga näiteks ka Gerd Kanterit. Kui kahe eelpool mainitu puhul jäi suur osa nende karjäärist nõukogude aega, siis Kanter on olnud ju 20 aastat profisportlane. Ta on olnud edukas ja tal on vedanud, sest see tähendab ka sponsorlust ja riigipoolset toetust. Nüüd kärsatanud suusatajate puhul on aga olnud ilmne, et abivahendeid kasutati selleks, et kuidagi 60. kohalt jõuda vähemalt esimese 30 hulka. Niisiis, puhas majanduslik aspekt, sest vaevalt aastaid 30. kohal suusatades oleks võimalik rahvuskangelaseks saada, küll aga oma peret ära elatada. Siirdudes seejärel treeneriks, nagu oleme näinud ka viimasesse skandaali segatud endiste suusatajate puhul.
Muidugi on noorte prioriteedid muutunud ja rassimine suusarajal või maadlusmatil pole enam nende jaoks esmane eelistus. Lihtsam ja tulusam on tutvuda IT-ga ja asutada mingi õpilasfirma taaskasutatavate topside tegemiseks. Ent seegi on samuti äri ja peagi põrkavad nad ka selles kokku eetiliselt küsitavate valikutega. Kahtlemata on tervisesport põhimõtteliselt eetilisem profispordist, mis pealegi on tegelikult globalistlik tegevus, mitte ammu enam rahvuslik fenomen. Ent ka tervisesporti, näiteks fitnessisse ja kulturismi on ergutid juba ammu tunginud. Me ei tea ka, millal spordijoogid või astmaravimid (näiteks norralaste puhul) lisatakse ükskord dopinguainete nimekirja. Minu jaoks on profisport siiski üsna sarnane äriga, kus kasutatakse pea alati küsitavaid meetodeid, kuid käitutakse põhimõttel „kuni pole tabatud, pole varas“. Tegelikult aga tuleksin minu loo alguse juurde. Miks „doping“? Miks mitte mõni eesti omakeelne vaste? Võib-olla sellepärast, et selle mõiste sisu jääks sama hägusaks, nagu see on enamikule meist, kes pole ei profisportlased, nende treenerid ega ammugi mitte WADA eksperdid.

Kommentaare ei ole: