Eutanaasiast

Pirrud lõkendavad mõlemast otsast

(ilmunud kärbitud kujul Õhtulehes veebruaris 2019)

Viimastel nädalatel meediakanaleis puhkenud diskussioon eutanaasia seadustamise võimalusest Eestis on mõneti kummaline. Tõsiusklikud kristlased muidugi ei nõustu sellise õigusega, sest inimelu pole meile andnud me ise, vaid meie vanemad ja laiemas mõttes - jumal. Selline lähenemine ei leia muidugi usuleiges Eestis enam erilist poolehoidu. Nagu Eestis ikka, sumbub ka tõsimeelne arutelu seejärel kõrvalistesse asjaoludesse nagu eutanaasia hind, „eutanaasiaturism“, protseduurilised üksikasjad jne. Ja kes lõpuks otsustab, kas konkreetne inimene ise või tema võimetuse korral tema lähedased ja arstid?! Klassikalises mõttes on eutanaasia juba väga palju aastakümneid tähendanud seda, et inimesel, kes on pikka aega olnud ajusurmas, nii et paranemise märke pole loota, võetakse ühel hetkel, nagu öeldakse „torud küljest“. Abistatud või kontrollitud suitsiid on midagi muud. See on vastutulek elutüdimusele, soovimatus jätkata lootusetut võitlust viimse hingetõmbeni. Kahtlemata on see suuresti individuaalne valik, eriti kui inimene on veel täie mõistuse juures ja valmis enda eest ise otsustama. Muidugi annab selleks võimaluse ka traditsiooniline suitsiid, mida ka Eestis paraku tehakse iga aasta sadu kordi. Paljude enesetapjate jaoks on probleem selles, et nad pole siiski kindlad, kas valitud meetodil see üldse õnnestub. Või pole nad enam adekvaatsed oma elu üle otsustama psüühilistel põhjustel. Sellega seostub psühhiaatrilise abi probleem nii suitsiidi ennetamisel kui ka ebaõnnestunud suitsiidi järelravis. Ent on veel üks aspekt kogu selles elu lõpetamise protsessis, see on lootuse kaotamine väärikalt surra. Tean mitut oma lähedast, kes kõrges eas, üle 90-aastasena paigutati hooldusravi haiglasse, sest puudusid omastel elementaarsed võimalused teda oma kodus hooldada. Pakkuda kodus niinimetatud palliatiivset ravi. Äsja saime ju teada, et Eestis meditsiinisüsteemis on selle ravi pakkumiseks vaid mõni üksik voodikoht Tallinnas. Tulemuseks on olnud see, et mainitud inimesed hooldekodus on ka üsna kähku, mõne nädala jooksul surnud. Hiljuti ilmus artikkel „Pole kohta, kus väärikalt surra. Diakooniahaigla hospiitsi ähvardab sulgemine (EPL 25.01.)“. Ometi on see olnud üks viimaseid kohti Eestis, kus väljaõppinud spetsialistide järelevalve all on püütud elust lahkujaile viimast teekonda muuta võimalikult inimväärseks. Kas selline sündmus, et just see asutus ei saanud haigekassalt toetust ning raha läks pigem kommertssektori hooldekodusele, ei kõnele millestki põhimõttelisemast – varjatud reklaamist eutanaasiale ja selle seadustamisele? Üle lahe Soomes on viimastel nädalatel puhkenud äge diskussioon erahooldekodude taseme ja seal pakutavate teenuste üle. Kontrollimisel on selgunud, et suures osas sadadest kommertsalusel töötavaist hooldekodudest on patsiendid jäetud kas piisava hoolduse ja ravita või lausa järelevalveta, ja seda kuni letaalsete tagajärgedeni. Eestis on praegu selliste kommertshooldekodude buum, sest meie ravikindlustus ei suuda enam ülal pidada kõikehõlmavat inimväärset süsteemi eakate eest hoolitsemisel. Kui järgida „Kalevipoega“, siis „ükskord algab aega, kus kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama“. Ent selleks on vaja Kalevi tagasitulekut. Mäletame, missugune oli eeposes Kalevipoja enda saatus Kääpa jões, maha lõigatud jalgadega. Eutanaasiat ta siiski ei soovinud või ei teadnud taevaisalt küsida. Ent enamikul eestimaalastest pole samavõrd Kalevipoja jõudu ega meelekindlust. Abistatud enesetapust ei tohiks aga siiski kujuneda alternatiiv elu väärikale lõppfaasile ega kontrollitud palliatiivravile. Ka tulevaste põlvkondade eluusu nimel.