neljapäev, 20. juuni 2019

Eurovalimised võitis peavoolumeedia

Eurovalimised võitis (peavoolu)meedia

(ilmunud Kesknädalas 29.05.2019)
Euroopa Liidu parlamendi valimistulemused tekitavad hämmeldust. Ainus seletus neile on laviinina toiminud reklaam, ja mitte ainult ajalehtedes või telekanaleis, vaid ka sotsiaalmeedias. Taas kord leidis kinnitust tõsiasi, et võid olla kõige targem, kaugelenägelikum ja ausam poliitik, aga kui su selja taha ei asu „neljas võim“, siis jääd näppu imema. Kui ikka Marina Kaljuranna lopsakad kujutised ilmuvad päevade kaupa ajalehtede esikülgedel ja Andrus Ansip häbematult valetab, et uus valitsus sündis valega, siis lülitab nii mõnigi valija oma terve mõistuse välja ja e-hääletab klahvidele vaatamata. Kindlasti teenib Kantar Emor ka võitnud erakondadelt kiituse ja ehk meeleheadki selle eest, et jätkuv ajupesu läbis ka kõige kivinenumaid pealuusid ning sel meetodil saadud küsitlustulemused realiseerusid kümnete tuhandete häältena neile, kellele vaja. Veidi narr on siiski nüüd veenduda, et sotsiaaldemokraatide suure häältesaagi taga on praktiliselt vaid üks võimukas naiskandidaat, pronksimässu kangelane. Et Indrek Tarand oma viskumisega EKRE meeleavaldajate jalge ette sai nüüd 31 häälega peksa Sven Mikserilt, kelle tulemus on iseenesest nutune. Andrus Ansipi ja Urmas Paeti võit tuletab mulle meelde aga Vladimir Putini ja Dmitri Medvedevi dueti lõpmatut edu Venemaal. Ilmselt on fooliummütsid läinud taas moodi. Omamoodi arusaamatus on Raimond Kaljulaidi enam kui 20 000 häält. Kuid sellelegi on olemas seletus. Keskerakond on selliseid reetmisi üle elanud korduvalt varemgi, kuid jäädes siiski lõpuks rahva lemmikuks.  Keskerakonna lõpptulemusele aga mõjus selline häälte vargus kõvasti. Hea veel, et Yana Toom suutis mobiliseerida oma valijate hääled. Kahju siiski, et Keskerakonna uue suuna esindajal Igor Gräzinil jäi 10 tuhandest häälest hoolimata seekord künnis ületamata. Mida öelda EKRE kohta? Võttis, mida praegu võtta andis ehk kolmekordistas võrreldes eelmiste eurovalimistega häältesaaki ja võitis sellega koha mehele, kes sellest seltskonnast ilmselt sinna enim sobibki – Jaak Madisonile. Europarlamendis tekib rahvuslik ühendus, millele annavad oma panuse Prantsusmaa, Itaalia ja ka Saksamaa valimistel edukad olnud rahvaerakonnad ning seega ka Eesti esindaja. Isamaa tulemus jäi alla ootuste, ehkki Riho Terrase esinumbriks panemine polnud vist kõige parem otsus. Nimekirjas olnuks paremaidki kandidaate. Nüüd jääb Terras ootama ja lootma, et Ühendkuningriik siiski Euroopa Liidust välja astub, ehkki see pole kaugeltki veel otsustatud pärast seda, kui  Londonis asub ametisse uus peaminister. Kui algul jagasin „kiitust“ Kantar Emorile, siis väikeerakondade toetuse ülehindamisega pani see firma küll kõvasti mööda. Erakond võib ju meie turbulentses tänapäevas leida ajutist toetust, aga neil valimistel otsustasid siiski isikud või õieti nende reklaamiraha ning peavoolumeedia äge kampaania nende poolt ja teiste vastu. Andrus Ansipi valimisööl välja käidud ähvardus kukutada praegune valitsus kõneleb aga sellest, et Eesti demokraatia on endiselt ohus, kui isegi president salatseb valitsuse selja taga opositsiooni juhtidega.  Ehk peaks valitsus võimu tugevamalt enda kätte võtma ning andma valijaile ja kogu rahvale signaali, et igal juhul jätkatakse muutuste kursil.

Kommentaare ei ole: