Armastuseta liit?

Armastuseta liit?
(saadetud Õhtulehele, ilmumata)
Riigikogu valimiste 2019 esialgsed tulemused on selgunud. Võitjad ja
kaotajad on välja selgitatud. Pannakse kokku võimalikke
valitsuskoalitsioone. Ent siiski, kas tulemused olid ootamatud? Eriti
Keskerakonna jaoks. Pikalt küsitlustes püsinud edu Reformierakonna
ees sulas viimaste nädalatega kokku. Vaevalt uskusid kuigi paljud, et
REFi võit eel- ja koos sellega e-hääletusel kujuneb nii totaalseks.
Pidevad muutused hääletamismeetodeis teeniksid nagu üha selgemalt
teatud erakondade valimisvõidu huve. Mitmetel viimastel valimistel pole
e-hääletus tõstnud valimistest osavõttu, aga seda surutakse üha
jõulisemalt peale. Kas ikka mugavus ja oma kodanikuõiguse teostamine
peab olema vaid ühe kliki kaugusel!? Seda enam, et see ei suurenda
oma kodanikuõiguse kasutajate hulka. Endine reformist Igor Gräzin tõi
äsja välja paradoksi, et ehkki valimiskampaania meetodid on tähtajaliselt
piiratud ning valimispäeval on igasugune propaganda keelatud, siis
eelhääletuse perioodil on kõik tubased meetodid lubatud. Sealhulgas ka
meediakanaleist massiivselt tulvav propagandistlik ajupesu.
Keskerakond ei kaotanud rohkem kui ühe koha, kuid valitsuse
juhterakonnana viitab see kogu eelmise koalitsiooni ebaõnnestumisele.
Kaotasid kohti kõik 3 osapoolt. Millest see oli tingitud? Kirjutasin juba
sügisel ühes oma artiklis, et üleolev suhtumine EKREsse võib
Keskerakonnale kalliks maksma minna. Kui Jüri Ratas oli välja öelnud,
et ei näe võimalust teha koostööd EKREga, siis minu arvates oli see
valimiskampaania suurim viga. See oli taktikaline, mitte strateegiline
viga. Seejärel asuti avalikus ruumis jõuliselt suruma ühte koalitsiooni
KEd ja REFi. Kes sellest võitis? Kahtlemata mitte Keskerakonna truu
valijaskond, nn „savisaarlased“, kes on oma erakonda toetanud ligi 30
aastat. Kui lisaks erakonna juhtorganeis toimunud „jõulised“ muudatused
võisid neid panna kahtlema oma erakonna võimes programmi ellu,
variant hakata võimu REF-iga jagama, esitas küsimuse, kas ma olen
ikka õiges erakonnas. Me teame, kui palju kordi reformistid on tsentriste
mananud ja sõimanud, näiteks venemeelsuses. Nii meedias kui ka
kasutades nende mõju all olevaid ametkondi. Sellest ebausust algas
äravool KEst EKREsse. Teine äravool toimus venekeelse valijaskonna
poolelt. Mitte niivõrd ülejooksuna teiste erakondade juurde, millest annab
tunnistust sotside läbikukkumine, vaid valimisaktiivsuse vähenemisena.
Kahtlemata olid selleks oma kaalukad põhjused: venekeelse
koolihariduse ebamäärane tulevik, Eesti jõuline militariseerimine ja
konfrontatsioon nende emamaa Venemaaga. Ei maksa ju unustada, et
enamik venekeelseid Ida-Virus elab ju endiselt Venemaa meediaruumis!
Niisiis, Reformierakond ei võitnud tegelikult valimisi, vaid võitis hoopis
EKRE, kes enam kui kahekordistas oma toetuse. Luues sellega ühtlasi
olukorra, kus nendega mitte arvestamine muudab mis tahes REFi
juhitava koalitsiooni tuleviku üsna äraarvamatuks. Nüüd, kui
Reformierakond on üsna salakavalalt pakkunud koalitsiooni läbirääkimisi
kõigepealt Keskerakonnale, siis selle realiseerumine tundub kõigile
vähegi poliitikateadlikele inimestele ebausutav. Kas tõesti võiks sündida
armastuseta liit, millega KE viskab prügikasti 2,5 aastat valitsusvastutust
ning on nõus REFi juhi Kaja Kallase tagasipöördumisega minevikku,
stagnatsiooni ja peenhäälestuse aega!? Opositsiooni jäävad rahvuslikud
jõud nagu EKRE ja Isamaa ei hoia siis enam kokku värve, et näidata
seda valitsusliitu venesõbraliku, „liberastliku“, rahvuslikke huve reetva ja
300 000 vaesuspiiril või alla selle elavate inimeste unustamisena. Kas
selline valitsusliit püsiks üle sügise või saaks rahvas aru, millel selline liit
põhineb? Ikka räigel võimul, valitsemisel ja valitsuskohtade omavahel
jagamisel. Ent selline juba kord Eesti demokraatia ongi.