Süütuse all mõtlen seda kohutavat valet, mis on minu peale heidetud teadagi miks. Et tubdsin kaasa Edgar Savisaarele ja lootsin, et ta suudab ometi kord Keskerakonna tuua valitsuse juhtivaks jõuks. Paraku olid vaenlased ta vastu, nagu nüüd on sama innukalt mind laimamas ja minu peale valetamas.
Keegi näoraamatus arvas, et ma ei peaks ennast haletsema. Ma ei saa ju haletseda, kui ma ei tunne, et olen milleski süüdi. Kui ma ei olegi milleski süüdi. Eesti Vabariigi nimel olen kogu elu tegutsenud, kuid sellisel kujul poleks seda ealeski oodanud. Inimesi jälitatakse, pealekaebamine käib Staini aja reeglite järgi, vale vandumine ja väljamõeldud süüdistuste esitamine on muutunud igapäevaseks rutiiniks.
Meil on hiiglaslik õigusaparaat. Küllap elanikkonna kohta suhtarvudes maailma suurimaid. Ehk vaid Põhja-Koreas või Venemaal on veel suurem. Millega aga tegeldakse? Tegeldakse sisuliselt parteipoliitiliste käskude täitmisega. Täna üks partei, homme teine, aga vaenlased on ikka need, kes on jäänud iseendaks, kes on olnud ausad iseenda ning oma riigi ja ühiskonna suhtes. Ma ei tegele siinkohal enesehaletsemisega, ma tegelen Eesti kui õigusriigi kaitsmise või õieti õilsa sooviga seda taastada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar