Põlevkivist 11 aastat tagasi.

MEEDIAKOMMENTAAR 9. OKTOOBER 2006

Tere päevast! Täna tahaksin kõnelda ühest põletavast teemast, mis viimastel kuudel on meie ajalehtede veergudel võistelnud sageduselt presidendikampaaniaga. See on Eesti energeetiline tulevik, põlevkivi kui meie ainsa arvestatava energiaressursi kasutamise jätkamine versus ajakirjanduses maalitud õuduspildid põlevkivi kaevandamise ja põletamise kahjulikkusest Eesti looduskeskkonnale. Nagu ka presidendikampaanias, on ka selles küsimuses võtnud nii üksikult kui kollektiivselt sõna paljud meie kultuuritegelased. Põlevkivi vastast võitlust on hakatud võrdlema kunagise fosforiidisõjaga nagu ka presidendikampaanias Rüütlit sageli käsitleti kui vaid minevikunähtust. Avalikkusele on pakutud uusi märke, mis vanade, sissetöötanud sümbolite alusel peaksid andma soovitud tulemuse. Ja osaliselt on andnudki. Missuguse rolli selles semantilises võitluses on võtnud aga ajakirjandus ja missuguse ta peaks võtma, kui lähtuda ajakirjanduse kõrgemaist funktsioonidest ühiskonnas?

Näitena võiks tuua eelmisel reedel kultuurilehes Sirp ilmunud Hasso Krulli luulelise pealkirjaga mureliku kirjutise "Kas tõesti nii olema peab?", milles ta muretseb meie keskkonna tuleviku pärast, eelkõige kava pärast laiendada põlevkivi kaevandamist, kuid andmaks kaalu oma sõnumile meenutab praegugi aktuaalset tanker Probo Koala juhtumit. Tsiteerin: "Samasugune kostus hakkas peas kumisema ka siis, kui võisime jälgida septembri lõpus Probo Koala nimelise mürgilaevaga toimunud sündmusi Paldiskis. Nagu ajalehtedest lugeda, oli tegemist tankeriga, mille omanik asub Kreekas ja finantspeakorter Hollandis, mida rendib ühe Šveitsi ettevõtte Londoni haru ja mis sõidab Vene madrustega Panama lipu all. Niisiis oli jälgede segamine teostatud kõrgtasemel. Nagu sellistel puhkudel ikka, püüdis meie keskkonnaministeerium esialgu vältida igasugust kokkupuudet tekkinud probleemiga. Õnnetus hoiti ära ainult tänu Greenpeace’i võitlejatele, kes Eesti kodanike elu ja tervist kaitstes ei hoolinud piirivalvest ega meediast ning kellest viimaks saidki loo ainukesed kangelased."

Mul pole vähimatki kahtlust Hasso krulli heades kavatsustes, kuid otsides jälgede segamist kõrgtasemel, kirjeldab ta kõnealuse tankeri omandi- ja rendisuhteid kui mingit saatanlikku võrgustikku, millesse on eriti salakavalalt põimitud ka meie keskkonnaametnikud. Kahjuks on sellised omandi- ja rendiskeemid maailma kaubalaevastikus ja logistikas pigem reegel kui erand, võiks öelda, et Probo Koala omandisuhted on isegi väga läbipaistvad. Pealegi on korduvalt kinnitatud, et enne konkreetset kaasust polnud selle tankeriga esinenud mingeid sarnaseid probleeme. Nimetades laeva "mürgitankeriks" sooritame aga tüüpilise eufemistliku manipulatsiooni, mis Hasso Krullile kirjanduskriitikuna peaks olema tuttav demagoogia võte. Väga tõenäoliselt ei ole see tanker kuidagi hullem kui teised samasugused ega ka meeskonna süüdistamine ehk peale kapteni kunagi õnnestu. Rääkimata tankeri omanikest, kes ilmselt jäävad kogu loost kõrvale. Ja mis tähtsust on meremeeste päritolul või nn mugavuslipu all sõitva laeva plagul!? Me pühendame tohutult energiat konkreetsete süüdlaste otsimisele ja ajakirjanduslikule hukkamisele, selle asemel et analüüsida regulatiivseid, majanduslikke ja sotsiaalseid puudeid, mis viisid inimeste hukkumiseni ja kümnete tuhandete mürgitamiseni Elevandiluuranniku pealinnas Abidjanis. Eelkõige oli selle katastroofi põhjuseks siiski vaid majanduslik otstarbekus, soov kokku hoida ohtlike jäätmete puhastamiselt ning sellega kaasnevad lepingute rikkumised ja leppetrahvid. Ehk meilegi nii tuttav ärimoraal.

Hasso Krull jätkab, tsiteerin aja kokkuhoiuks kärbetega: "Ometi pole Probo Koala meie ainuke keskkonnamure. Otsekui kirves ripub meie pea kohal põlevkivikaevanduste ähvardus. Eestis on kaua toodetud elektrit primitiivse tehnoloogiaga, kus ei kasutata seadmete jahutusel vabanevat soojusenergiat kütteks, vaid see lastakse lihtsalt merre. Niisugust pillavat majandamist õigustatakse väitega, et meil on käepärast palju põlevkivi, mis tuleb lihtsalt maa seest välja tuua. Põlevkivi kaevandamist on Põhja-Eestis järk-järgult suurendatud, hävitatud terveid külasid. Pärast kaevandamise lõpetamist pidavat laastatud alad “metsastuma”: nojah, fotodel oli näha, kuidas tumedate seisvate veekogude vahel võrsub hallidel killustikuhunnikutel mingi võsa. Tõsi küll, põhjavesi enne järgmist jääaega ei taastu, ja keegi ei tea täpselt ka seda, kuidas tekkiv mürgine kõrb mõjutab ülejäänud Eesti põhjaveevarusid. Lisada tuleb veel, et laiendamise tegelik tagamõte on hoopis põlevkiviõli tootmine, mille kõrval elektrienergia roll jääks tulevikus üsna marginaalseks. Kogu sellest enesetapjalikust projektist oleks Eesti Vabariigil seega umbes sama palju rõõmu kui Eesti NSV-l oli Dvigateli sõjatehasest."

Karm tekst, ei ole midagi öelda. Just samasuguste argumendimürskudega on meie meedias kuude kaupa tulistatud Eesti tänast ainsat jätkusuutlikku energiaressurssi põlevkiv. Ehkki kampaania taustal aimub selgelt ühe teatud seltskonna poliitiline huvi, ei vähenda see muidugi probleemi tähtsust. Poliitikasse on tuldud ju ka märksa tühisemate argumentidega. Küll aga paneb mind imestama meie ajakirjanduse valdav suhtumine. Ajalehed pole praktiliselt andnud mingit veeruruumi meie põlevkiviteadlastele ega energeetikuile. Aastakümneid nendesamade probleemide tegeliku lahendamisega tegelnud akadeemikuid ja professoreid on pandud paika keskkonna-aktivistide sarkastiliste ja demagoogiasse kalduvate kommentaaridega. Teaduslik, konstruktiivne lähenemine on hüljatud, probleemid tahetakse lahendada ühe kirvelöögiga.

Septembri algul kogunes Tallinnas maailma energeetikaasjatundjate koorekiht, kes olid siiralt üllatunud ja vaimustunud Eesti põlevkiviteaduse ja -tehnoloogia tänasest tasemest. Põlevkivist kõneldi kui 21. sajandi ühest perspektiivseimast energiaressursist kogu maailma jaoks. Eesti meedia läks nii sellest suurkoosolekust kui ka foorumilt esitletud siinse energeetika reaalsetest probleemidest külmalt mööda, küll aga kajastatakse jätkuvalt mõõdutundetult iga ettevõtmist, kus põlevkivienergeetikat lihtsalt sõimatakse. Olen veendunud, et ka Hasso Krulli kõigile küsimustele on meie teadlased valmis andma adekvaatseid vastuseid, paraku keegi neilt ei küsi seda. Ja kui nad vahel harva ise püüavad rääkida nagu kevadisel energeetikafoorumil, siis vaikitakse see meedias lihtsalt maha. Hakka või tõesti uskuma vandenõuteooriatesse, et kellelegi idas või ka läänes on Eesti energeetiline sõltumatus pinnuks silmas!? See sunnib küsima, sõnavabadus ei eelda siiski elementaarset kompetentsust!?