Tere taas kuulama, mida siinkõneleja meedia-asjadest arvab. Olen kunagi varem väitnud, et Eesti meedia on väga enesekeskne, nagu kogu eesti rahvas. Väikesel riigil ja rahval on kujunenud välja egotsentriline arvamus, nagu oldaks pidevalt maailma sündmuste keskpunktis või vähemasti sellele väga lähedal. Ühest küljest on selline liialdatud enesekindlus ehk toregi: kui rahval on kõrge enesehinnang, siis jääb vähem aega enesehaletsuseks; teisalt võib selline enesekindlus ühel hetkel hakata pimestama teravat pilku nägemaks oma tegelikku mitte just kiiduväärt olukorda ja tõsiseid probleeme. Sellisest kanapimedusest aitab üle saada see, kui aegajalt püüda välja selgitada, missuguse pilguga teised meid vaatavad, mis neile meie juures huvi pakub ja missuguseid küsimusi tekitab.
Tänapäeval on interneti abiga võimalik teha üsna põhjalik analüüs sellest, mida näiteks märksõnaga "Eesti" kirjutavad maailma suurimad infoagentuurid ja ajalehed, rääkimata siis juba meie naaberriikide meediast. World News -portaal kogub kogu maailma interneti portaalidest kokku tohutul hulga artikleid, millest lihtsa otsingusõna "Estonia" või “Estland” sisestamisega sain näiteks eelmise nädala kohta sadakond Eestiga seotud uudist või kirjutist. Olles sedasama otsinguportaali pikema aja jooksul jälginud, võin kinnitada, et umbes kolmandik Eesti mainimistest on seotud spordiga - peamiselt jalgpalli ja ralliga, talviti ka suusatamisega. Kuna USA ja tema liitlaste kaotusi Iraagis jälgitakse samuti väga täpselt, siis ka selles seoses käib Eesti riigi nimi kahjuks maailma pressist sageli läbi.
Võrreldes lääneriikidega esineb Eesti nime suhteliselt palju Venemaa ingliskeelseis meediakanaleis. Eesti sisepoliitika kohta saabki praktiliselt vaid RIA Novosti või Interfaksi kaudu midagi täpsemalt teada. Lääne-Euroopa ja USA jaoks on meie sisepoliitika sisuliselt aga terra incognita. Mis kõige imelikum, ka näiteks naaberriigis Soomes ei kirjutata Eesti sise-elust enam peaaegu mitte midagi, rääkimata siis juba meile endale nii palju põnevust pakkuvaist sisepoliitilistest skandaalidest. Isegi kaitseministri äsjane lahkumine läbis sealset ajakirjandust vaid paarirealiste nuppude tasemel. Eelmise nädala Helsingin Sanomates, aga ka suurimais maakonnalehtedes Kalevas ja Keskisuomalaises polnud eelmisel nädalal spordisõnumite kõrval praktiliselt ühtki Eestit puudutavat lugu, kui välja arvata lood alapalgatud eestlastest Soomes töötamas ja Siim Kallasest Euroopa Komisjoni liikmena. Eesti positiivne, aga märksa sagedamini negatiivne eeskuju satub küll Soome lehtede juhtkirjadesse, aga see on ka üldjuhul kõik.
Inglise press on siiski viimastel aastatel olnud üsna suur erand, sest sealsetes suurimateski lehtedes ilmub pea iga nädal mõni kirjatükk Eesti elust, sagedamini küll siinsete turismiobjektide reklaam, aga vahel ka asjalikum artikkel või reportaazh. Näiteks eilses kvaliteetlehes The Observer on küllaltki hoiatav artikkel inglise poissmeestele, kellel teatavasti tavaks Tallinnas sarvi maha jooksmas käia, hoiatusega, et siin ähvardab iga nurga taga AIDS. Suurimaks ohuallikaks pidavat olema just teismelised tüdrukud. Lugu algab kellegi heroinisti Juri elu kirjeldamisega, kes autovarguse järel oli aasta vanglas ja pärast seda, olnud kuus kuud kuival, avastas, et ta on HIV-positiivne. Ta ei julge sellest rääkida oma 19-aastasele sõbratarile. Seejärel tulevad kirjutises ka karmid faktid: 1% 1,4 miljonilisest eesti rahvast on HIV-positiivne.
Loo autor Nick Paton Walsh meenutab, et Tallinnast on kujunenud tuhandete inglise lõbujanuliste noormeeste pidutsemiskoht, kes lisaks kohalikule odavale viinale kindlasti teevad tutvust ka sama kättesaadava seksiga. Nelli Kalikova kinnitab tema arvamust - järgneva nelja aasta jooksul levib HIV kõige kiiremini heteroseksuaalsete inimeste seas. Seepärast ei jäävat paljudel eestlastel lähiaastatel üle muud kui kohaliku arstiabi puudusel otsida seda viisavabaduse saabudes teistest Schengeni riikidest, nii ennustab inglise ajakirjanik.
Eeloleva ülemaailmse AIDSi päeva eel leiab ta, et Eesti valitsus panustab AIDS-ivastasesse võitlusse ilmselt liiga vähe, alla 500 tuhande naela aastas on tema jaoks naeruväärne summa. Järgnevad veel mõne kohaliku elaniku kogemused seoses HIV-ga ning seejärel ühe noore inglise turisti kogemus, kes saabunud Tallinna Easyjetiga 40 naela eest, hotellitoa saanud 20 naela eest ning peale selle kohtunud kohalike toredate tüdrukutega, ja seda sugugi mitte üksnes vanalinna imetlemiseks. Üks küll olevat tõrkunud, aga pea kogu me kamp sai siiski otsa peale, tõdes 22-aastane Dave Ford ajakirjanikule lõpuks.
Sellised lood kinnitavad veenvamalt kui miski muu, et maailma meedias kujunenud pilt tehnoloogiliselt edumeelsest, liberaalse majanduse ja ehk veelgi liberaalsemate kommetega riigist on kahtlemata põnev ja vaatamist väärt. Samas hoiatus, ei maksa luua illusioone, et siinne elu on sama normaalne ja turvaline kui Läänes. Eesti eeskujust võivat mõndagi õppida, kuid enamikul juhtudest pole see sugugi positiivne kogemus.
Selle kurva tõdemuse kõrval on eriti nukker, et ükski maailma meediaportaal ei juhi meid ühegi Eestis väljaantava ingliskeelse väljaande või meediakanali juurde, mis võiks anda meie olukorrast objektiivsema pildi. Küllap sellel lihtsal põhjusel, et sellist allikat Eestis lihtsalt pole. Eesti on jätnud enda kohta võõrkeeltes levitatava informatsiooni vahendamise sajaprotsendiliselt teiste riikide ja rahvaste otsustada. Ja mida paremat peaks siis sel juhul ootamagi!?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar