14 aaastat tagasi pärast Riigikogu valimisi

MEEDIAKOMMENTAAR 3. MÄRTS 2003Tere taas meediakommentaari kuulama! Valimised on siis selleks korraks läbi ja tulemused kogu rahval teada. Muide, kõige ajakohasemad tulemused ei esitanud mitte ükski Eesti leht, vaid tänahommikune Helsingin Sanomat, kus ainsana on sees Keskerakonna ja Res Publica võrdne kohtade arv. Meie trükiajakirjandusel on veel, kuhu areneda, sest suurimad lehed on oma kontori sulgenud õhtul kella 22 paiku, soomlased aga lõpetasid lehe tegemise vähemalt tund aega hiljem. Huvitav, miks meie väidetavalt nii vaba ja liberaalne konkurents ei ole senini sünnitanud ühtki sellist trükikoda, mis suudaks Helsingin Sanomatest 10 korda väiksemaid tiraaže paari öötunniga ära trükkida. Rääkimata nende laialivedamisest üsna pisikeses Eestis, mis on vahemaadelt võrreldav Soome keskmise maakonnaga.
Tunnistagem, et valimiste tulemused on siiski üsna üllatuslikud ja kõnelevad meie ühiskonna seisundist märksa ilmekamat keelt kui tuhat kommentaari. Eesti rahvas on üha selgemini jagunenud kahte leeri, niiöelda pooldajateks ja vastasteks. Kaks Eestit, mis muud! Ja selle üle vaevalt üldrahvalikku rõõmu tunda tahaksin. President on sellise valiku ees, mida ise mingil juhul küll teha ei tahaks, sest eesti ühiskonna kui terviku arengu seisukohalt pole ükski lahendus eriti konstruktiivne. Vastasseis ähvardab vaid teravneda ja neli aastat kulub taas totaalsele poriloopimisele. Niisugune vastasseis muudaks Eesti muu maailma silmis naeruväärsemaks kui seni. Igatahes Soome suurleht pealkirjastas oma valimisreportaaži 6-aastase tüdruku sõnadega: “Ema, vali ikka kõige noorem ja ilusam!” See kõneleb üsna ilmekat keelt, mida üks põhjanaaber meie valimistest ja uuest poliitikast arvab.

Meie tõhusalt toimival ajakirjandusmasinal oli taas üsna kaalukas, iseasi, kui puhas roll selles saatuslikus etenduses kaasa mängida. Põgus eelvalimiste ja lõplike tulemuste võrdlus näitab ilmekalt, kuidas viimase valimiseelse nädala jooksul ajakirjandusse paisatud kirjutised vähendasid ühe ja kasvatasid teise poole toetust. Sest pange nüüd tähele. Praktiliselt kõik teemad, mis sellel perioodil välja toodi, seondusid valimiste uustulnuka põhiloosungiga – poliitika eetika ja korra nõudmisega. See mõjus eriti kogenematule valijale nagu hüpnoos, omalaadne uimasti, mis märkamatult juhtis alles pühapäeval valimas käinute kätt. Kahtlemata kummardus professionaalidele sellise eduka manipulatsiooni läbiviimise eest, aga kas demokraatia areng ka sellest võidab? Siiski jäi pärast neid publikatsioone hinge kriipima kartus, et eelmisel nädalal prantsuse suurima ajalehe Le Monde ümber puhkenud skandaal võib omalaadse teeklaasi tormina korduda ka Maarjamaa mõnes toimetuses.

Jättes kõrvale trükiajakirjanduse tuleb tunnustada Eesti Televisiooni üsnagi sisuka peaministrikandidaatide valimisdebati eest. Ilmselt alles selles saates ja paar päeva varem kolme suure vahel toimunud maksuväitluses oli märgata mõttemõõkade vehklemist ja vaatajalgi tekkis huvi saate kui saate vastu. Üldse panid seekordsed valimissaated tõsiselt mõtlema selle üle, kuidas meie valimis- ja igasugusest muust reklaamist üleküllastunud meedias muuta sisulisi arutlusi vähegi jälgitavaks. Lõpptulemust analüüsides võib öelda, et valijad lähtusid oma otsuse tegemisel üha rohkem primitiivse reklaami survest ja üha vähem juhindusid kaalutletud arutlustest ja põhjendatud tervikseisukohtadest. Eelkõige on see märgatav kahe väiksema partei tagasihoidliku tulemuse põhjal, asetasid ju nemad pearõhu argumentidele, mitte loosungitele. See omakorda sunnib eelkõige avalik-õiguslikku ringhäälingut tõsiselt mõtlema tuleviku valimissaadete atraktiivsemaks muutmisele, kaotamata sealjuures aga nende kaalukat sisu.
Seevastu valimistulemuste väljaselgitamisel paistis positiivselt silma Kanal 2, kes suutis mobiliseerida suure pressimaja parimad jõud ning hoida vaatajat reaalajas pidevalt kursis toimuvaga. Selles mõttes oli üsna imelik ETV otsus panna valimistulemuste väljaselgitamise kõige magusamal hetkel eetrisse pikk spordipakett mitte just esimese tähtsusastme sõnumeist. Näiteks Kanal 2 ajastas oma autorallipaketi aega, kui kõik oli sisuliselt juba selge. ETV stuudiopilt mõjus ka pisut unisena, ehkki jällegi Kanal 2-l oli ohtralt eetripraaki ehk kellegi kortsus pintsakuselja, pooliku kohvitassi või saatejuhtide segaduse kaadreid. Mõlemale soovituseks, et erakondade peopaikades intervjuusid tehes oleks otstarbekas ekraaniservas näidata, millal see intervjuu on kella-ajaliselt tehtud, et asi ei muutuks kohati kummaliselt nihestatuks. Keegi hõiskab tulemuste üle, mis juba ammu on minevikku vajunud!
Üsna lõpuks esitan siiski küsimuse. Me teame, kuidas valimiste eelse päeva ajalehtedesse reklaamipindu ja üldse leheruumi broneeritakse. See toimub vähemalt pool aastat varem. Seda kummalisem oli laupäeval Eesti Päevalehes ilmunud tasutud kuulutus Kaur Kenderilt. Kas tõesti pani kirjanik leheruumi kinni juba oktoobris 2002, ja kui ta seda ei teinud, vaid tegi meediaagentuur, siis küsigem, missuguse hinna eest ning missuguse erakonna reklaamipinna arvel see kuulutus ilmus. Ja miks see sel juhul ei ilmunud Postimehes? Selle juhtumi aus lahtirääkimine on sama oluline kui Jevgeni Bõkovi lindistuste lahtikodeerimine. Tänases SLÕhtulehes küll Kender tunnistab, et sai innustust selleks reklaamiks Tõnis Paltsilt. See paneb veelkord mõtlema valimistulemuste ja uue politiika tegeliku sisu üle.