Meediakommentaar 26. november 2007
Tere päevast! Täna on kodanikupäev. Päev, mil igaüks meist, kes me sellel väikesel maalapil elame, peaks mõtlema, mida ta on ise ära teinud, et mitte üksnes temal endal ja lähikondsetel, vaid ka kõigil kaasmaalastel, kogu meie ühiskonnal oleks parem, õnnelikum ja turvalisem elu. Kodaniku staatust on aga sageli käsitatud liialt kitsalt. Kui riigialama, riigi ees vastutava kodaniku rollina. Tegelikult on demokraatlikus ühiskonnas just kodanikud ja nende ühendused see tegelik jõud, kes moodustab riigi. Ei saa ega tohi olla mingit muud jõudu, mis asetaks ennast kodanikkonnast kõrgemale, ega mingeid selliseid huvisid, mis on tähtsad riigile, aga mitte tema kodanikele. Vahel kipub see ununema nii demokraatlikult valitud juhtidel, aga ka ajakirjandusel, kes pretendeerib neljanda võimu rollile.
Eesti ajakirjanduses on väga tagasihoidlikuks jäänud lugejate, kuulajate ja vaatajate roll meedia sisu ja hoiakute kujundamisel. Kosuv blogindus toob sellesse seisu ehk pisut elavnemist, kuid uut kvaliteeti see ei sünnita. Viited sellele, et kolletuv meedia lähtub igasuguste reitingute arvestamisega oma auditooriumi tegelikest huvidest, on kindlasti eksitav. Sel juhul võiks ju lõpetada tõsise muusika loomise, ilukirjanduse väljaandmise või kujutava kunstiga tegelemise, sest kindlasti kaotaksid need tegevused edetabelisse panduna nädala poplaulule, astroloogilisele nõuandjale või klantspostkaardile. Kui me võtaksime kuulda, mida kooliõpilased tahaksid õppida, siis järgmises põlvkonnas poleks enam neid, kes üldse suudaksid midagi õpetada.
Rääkides massihinnanguist ja -eelistustest ajame need sageli segi kodanike, ühiskonna teadlike liikmete ja nende ühenduste tegeliku tahtega, mida kindlasti pole võimalik formaliseerida üksnes mustvalgeteks, jaa-ei, poolt-vastu otsusteks. Nagu formaalselt demokraatlikud valimised ei muuda ühiskonda sisuliselt demokraatlikuks, nii ei saa ka kodanike tegelikku tahet ega huve mõõta protsentides lihtsakoelistele küsimustele vastamisega. Just selle vastu eksib meie ajakirjandus pahatihti, korraldades kõikvõimalikke hääletusi, mis mitte ei selgita kodanikkonna tegelikku tahet, vaid annavad sellest vaid mingi kõverpeegelduse. Näiteks viimatine diskussioon telekanalite reitingute üle on tüüpiline häma, numeroloogiline manipulatsioon, millega õigustatakse vaid kellegi isiklikke ja üsna amoraalseid kasumihuve. Jutud selle kohta, et televisioon peaks olema eelkõige meelelahutuslik, on sama kui väita, et tõde peab olema ilus ja kõigile meeldiv. Ei ole, nagu ei tohi ka televisioon ega ajakirjandus laiemalt muutuda vaid labaseks showks.
Lõpuks tahaksin veel rääkida ühest konkreetsest juhtumist, mis samuti seostub ajakirjaniku kodanikuvastutusega. Eelmisel nädalal kirjutas üks Postimehe tuntud ajakirjanik loo Oliver Kruuda meediaimpeeriumist, tuues seal välja selle väidetavad arhitektid. Päev hiljem oldi sunnitud, küll täiesti märkamatus kohas lühiõienduses tõdema, et Eesti Ajakirjanike Liidul ega tema juhil Marica Lillemetsal pole mingit väidetud seost uue meediakontserniga. Nüüd võiks küsida meie kuulajailt ja Postimehe lugejailt, mitu inimest märkas esialgset kirjutist ja mitu järgnenud kirjamargi suurust õiendust ning lugeda selle peale Eesti Ajalehtede Liidu leheküljelt eetikakoodeksit, mida selle ühenduse liikmeslehed väidetavalt tunnistavad. Jääb vaid küsida, millega õigustada nn vaba ajakirjanduse rünnakut selle kodanikuühenduse vastu, mis ülemaailmse organisatsiooni likmena võitleb sõna- ajakirjandusvabaduse eest Eestis? On arusaadav, et seniseid meediamoguleid häirib uue tegija tulek turule, kuid mis õigust on sellesse sõtta kaasa tõmmata kõrvalisi isikuid ja organisatsioone, eriti veel sellist, mis püüab kõige kiuste meie meediamaailmas jääda ajakirjanike kui kodanike huvide kaitsjaks?
Mõelgem sellele tänasel kodanikupäeval!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar