Tere taas arutlema koos minuga selle üle, kuidas meile avalikes meediumides asjadest kõneldakse ja kirjutatakse. Meediumid on ju vaid vahendajad, vähemasti peaksid seda olema. Meediumide väärtus auditooriumi ehk siis kõigi kasutajate, meie jaoks peaks seisnema selles, et nad võimalikult tõetruult vahendavad ühiskonnas levivat informatsiooni, arvamusi, meeleolusid, aga ka sümboleid ja narratiive. Meediumid peaksid olema meie jaoks seda paremad, mida vähem üritavad nad sealjuures vahele poetada oma huve, kallutada auditooriumi ühes või teises suunas, luua meile illusioone või hämada asjade tegelikku tausta.
Teooria on ju ilus, ainult et meediumid ei tegutse ammu enam lihtsalt vahendajatena, vaid on ka ise asunud tegelikkust kujundama ja lausa ümber kujundama. Üha rohkem, et mitte öelda - enamik uudiseid sünnib täna mitte elus, vaid toimetustes, reklaamiosakondades, aga küllap ka väljaandjate ja peatoimetajate peades, ja seda ainsa eesmärgiga, et ajakirjandust kui tarbekaupa üha tõhusamalt müüa. Hiljuti ilmus Soomes raamat "Peod Tornis": Hulk soome noori intellektuaale kogunes tänavu kevadel legendaarsesse Helsingi hotelli "Torni" ja arutles seal isekeskis tänase päeva põletavate probleemide üle, sellest diskussioonist tehtigi too põnev raamat. Üheks teemaks selles on meediumid.
Teema sissejuhatavas sõnavõtus ütleb dramaturg ja lavastaja Pauliina Hulkko: "Võib öelda, et meedia hoopis vähendab diskussiooni. Meedia juhib tähelepanu eemale sellest, mis, kus, millal, kellele, kuidas ja miks tegelikult toimus. Kõik need on Bertold Brechti määratlused heale dramaatilisele olukorrale."
Niisiis, arvab Soome mõtleja, et tänane ajakirjandus ei räägigi tegelikult enam asjast, vaid üksnes iseendast, meediumist. Ka uudiste-, arvamus- ja eluküljed ning kõigi nende igasugused vasted elektroonilistes kanalites, ka internetis, ei tegele enam ammugi ümbritseva reaalsuse probleemidega, vaid peamiselt vaid iseenda probleemidega, iseenda vahendamise ja müügiga väljapoole, selleks et säilitada oma positsioon auditooriumi ees, sisuliselt ostja ja tarbija ees.
Selline lähenemine võimaldab meil ka mõista, miks telekanalid tegelevad õhtust õhtusse vaatajate mehaanilise kogumisega, vähimalgi määral muretsemata sellepärast, miks, missuguse kasuga inimesed teleri ees viibivad. Kunagi muretsesime hirmsasti seebiooperite massilise leviku pärast, sest nad labastavad nii elu kui loomingut. Täna tundub seebiooper lausa klassikalise ooperina võrreldes näiteks "Miljonimängu" või "Teletaibuga". Muide, igasugused mälumängud on üks kõige võõrandunum meedianähtus üldse ja teravas vastuolus ajakirjanduse olemusliku rolliga.
Sajad tuhanded inimesed kogunevad telerite ette jälgima üsna rumalate, sest ei tea suurt midagi, ahnete, sest hoolimata tühisusest tahavad palju raha, ja edevate inimeste, sest lähevad oma rumalust kõigile demonstreerima, mõttetut võitlust tähtsusetute ja sageli lausa eksitavate küsimustega. Sealjuures vastused neile, kui üldse antakse, ei anna vaatajaile mingeid reaalseid teadmisi, isegi ei korrasta nende seniseid teadmisi, vaid pigem hajutavaid teadmiste raasusid veelgi. Kunagi teadmiste omandamisele virgutanud rahvahariduslikust saatevormist viktoriinist on tänaseks tele-ekraanil saanud tarkuse ja arukuse karikatuur, mis piltlikult tõestab, et tänapäeva maailmas pole süsteemsetel teadmistel enam mingit reaalset väärtust, iga lollgi võib aga hea õnnega saada variante valides ja nõnda tarkust imiteerides pööraselt rikkaks. Erudiidid aga närigu pori.
"Miljonimängu" taga on tegelikult tänase globaliseeruva ja samas degenereeruva maailma eetiline käsulause: tähtis pole see, kui loll sa oled, vaid kui tark sa teistele lollidele välja paistad. Tähtis pole olla Inimene, vaid seda pidevalt amatöörlikult mängida, täpselt nii, nagu sisseostetud nõme saateformaat ette näeb. Too formaat võimaldab nimelt üsna hästi varjata oma tegelikku tühisust. Olgem ausad: vaid täielikud tühisused suudavadki sellises maailmas tõusta lendu kõrgele-kõrgele. Ja nende tiibade tihenev sahin annab tunnistust sellest, et tühisusel on tänases maailmas eriline kõrgkonjunktuur.
Tegelikult tahtsin ma hoopis kõnelda ühest teisest äärmusest. Olen juba varem kiitnud "Postimehe" essee-rubriiki, kus sel laupäeval ilmunud Viivi Luige lugu maastiku mõjust inimmeelele on palsamiks siinkõnelejale, kes on kaotamas lootust taasleida mõtlevat ajakirjandust. See on ehk ajakirjanduse viimane ohe, sest televisioonist ja internetist üle võetud põgusus on tänaseks tunginud ja tungimas vähegi tõepärase vahendamise asemele kõikjal mujal - ajalehtede uudistes ja majanduskülgedel, ajaloost ja inimsuhetest kõneldeski. Kogu teave peab täna olema sõrmede vahel pudendatud puruterakesteks, mida ka hambutu - mõtlen ajudest hambutu - lugeja suudaks vaevata mäluda.
Teine äärmus on aga 1. novembri "Sirbis" ilmunud Malle Pärna kriitika, kelle meelest kogu tänase meediamaailma suurim õnnetus seisneb selles, et raadio saatejuhtide jutu alla mängitakse muusikat, nn helivaipa. Selline hoiak meenutab mulle koduperenaist, kelle koju tungivad murdvargad, kuid tema ainus etteheide neile on see, et nad uksematil jalgu korralikult puhtaks ei pühkinud. Kogu meediamaailm elab läbi dramaatilist ja kohati kohutavatki murrangut, aga meie tunneme siin ja praegu endiselt muret diktori artikulatsiooni või deklamatsioonioskuse pärast. Jah, olid kunagi ilusad ajad, kui suurepärase häälekooliga, tavaliselt näitlejaharidusega diktorid kogunesid vähemalt tund aega enne töö algust oma tuppa, tegid hääleharjutusi ning siis redigeerisid neile nädalaid varem laekunud tekste, et eetris etlemisel anda oma parim.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar