MEEDIAKOMMENTAAR 10. NOVEMBER 2003
Tere taas kuulama mõtisklust meie meediamaailma ülimalt kummaliste keerdkäikude üle. Mulle tundub, et meie meediakanaleisse sugeneb üha rohkem silmakirjalikkust. See mõte tekkis mul, kui tänastest lehtedest lugesin kahe tunnustatud Eesti ajakirjaniku arutlusi seoses meessoo käsitlemisega meedias, oli ju eile niiöelda isadepäev. Muide, Vene ajal oli samal päeval nõukogude miilitsa päev.
Tahaksin kohe kõigile meenutada, et täna on siiski eelkõige mardipäev ja eile oli mardiõhtu, see aeg, kui minagi oma lapsepõlves, süngetel okupatsiooniaastatel, nagu nüüd kõmiseva võltspaatosega on kombeks öelda, käisin oma agulitänava majanaabritele marti tegemas. Ei, mitte raha ega kompvekkide pärast, pole kunagi kummastki eriti lugu pidanud, vaid ajendatuna mingist seletamatust sunnist, emapiimaga omandatud traditsioonist, mis aitas ka tollal, iseenesest üsna vaesel, kuid tänasest kindlasti palju ausamal ajal, tunda möödakihutava elu tukset ja väärtuste järjekestvust. Kahjuks ei märganud ma küll eile õhtul mingit sellesuunalist liikumist. Ilmselt arvati kodudes, et isadepäeva õhtul ei kõlba ikka lasta lapsi santi tegema. Naabrid arvavad veel, et isa on saatnud lapsed endale almust paluma. Tähtis on ju näida edukas ja jõukas, see on tänase väikekodanlase ülim ideaal.
Nüüd juba mõne aasta jooksul oleme siis aga siin Kodu-Eestis mardipäeva ja miilitsapäeva asemel pidanud isadepäeva, mingit ei-tea-kust-tulnud traditsiooni, mis paraku oma ideoloogilise õõnsusega tekitab vägagi vastuolulisi suhtumisi ega kinnista seetõttu ka mingeid tõeliselt adekvaatseid väärtushinnanguid, pigem lammutab neid. Sest eks ole ju isadepäev üsna samast puust leiutis kui naistepäev, aluseks sootunnus ja selle kommertslik või propagandistlik ekspluateerimine. Olgem ausad, kristlikust traditsioonist lähtudes võiks õige isadepäev olla pigem ülestõusmispüha, lihavõtted, mis pühendatud viljastamisele, uuestisünnile, isadusele selle sõna kõrgeimas tähenduses. Mingi iseseisva isade niiöelda ametipäeva sisseseadmine mõjub vähemasti kentsakana, et mitte öelda – ebapühana. Ja kõigele lisaks isadepäeva paigutamine täpselt kuue kuu kaugusele emadepäevast viitab vaid külmale ärilisele kalkulatsioonile ja nende kahe rolli selgele vastandamisele, mis tänapäevaste teadmiste ja moraaliga inimestele, normaalsele euroopalikule ühiskonnale peaks olema ometi üsna võõras.
Sellest ka juba kommentaari alguses mainitud kummalised ja arusaamatud reaktsioonid kahelt tunnustatud ajakirjanikult Priit Hõbemäelt ja Priit Pulleritsult, kellel kummalgi on omast kohast õigus, kui vaadata asja vaid nende kommentaari piires, immanentselt, kui kasutada keerulist võõrsõna. Hõbemägi protestib Tallinna Kaubamaja isadepäeva kampaania “Isakesed” vastu, mis tõstis esile macholiku mehe kuvandi. Hõbemäe kommentaar kannab iroonilist pealkirja “Isadepäevaks püstol, käerauad ja pudel”. Ta lõpetab oma kommentaari lausa kantslist kajava õpetussõnaga: “...reklaamitegijatel on suur vastutus. Nad loovad meeldejäävaid kujundeid ja eeskujusid, mis oma lihtsustatuse ja visuaalsusega mõjutavad inimesi. Ja on väga mage, kui üks koopainimene tahab omasuguseid juurde teha.” Jah, kahtlemata töötab reklaam tavapärastel turumajanduse stereotüüpidel, paraku ei loo neid stereotüüpe mitte reklaamitegijad, vaid need on nopitud meie vaalikust ruumist, eelkõige meediast. Kas Hõbemägi võib ausalt käega vastu rinda lüüa ja kinnitada, et Eesti Päevalehele on täiesti võõras koopainimeste juurdetootmine!? Oma meediakommentaari avaldamine erileheküljel koopainimeseliku pealkirjaga “Melu” ja samas kõrval olev Päevalehe töökuulutus, millest selgub, et toimetus võtab tööle kultuuri ja meelelahutuse külgede toimetaja, sealjuures ühe ja ainsa, kes peab endas kehastama nii Saulust kui Paulust, sunnib küll tõsiselt kahtlema ajalehe vastutava väljaandja sõnade siiruses või siis sotsiaalsete protsesside elementaarses mõistmises.
Vastupidiselt Hõbemäele, kes arvab, et macholikkus ja militaarsus võiks kuidagi väärastada meie pealekasvava poistearmee moraalset võitlusvõimet, näeb Priit Pullerits Postimehe kommentaaris tõelist tonti meie meediasse pugevas hoopis metrohomoseksuaalsuses. Tema tõukub oma väidetes raadiokolleeg Allan Roosilehe eetriküsitlusest, milles huvituti, kas mehed peaksid ennast meikima. Lisaks toob ta tõeliselt õudsete näidetena soolisest väärastumisest välja reklaamkirjutised Eesti ajalehtedest, kus on soovitatud meestelgi rohkem iluteenuseid kasutada ning pöörata tähelepanu oma aluspesu moekusele. Pulleritsu meelest on see selge tagaukse avamine ebamehelikkusele ja koos sellega tõeliselt taunitavaile väärtushoiakuile. Kõige kaalukama argumendina sealjuures see, et tõelised naised ei huvitu kindlasti taolistest mukkivaist meestest. Kõik oleks jälle nagu õige selle kommentaari piires, kui aga lehitseme veidi Postimeest ja Arterit, siis leiame sealt ohtralt ülistusi ameerikalikule massikultuurile, mis teeb ilma igasuguse pieteeditundeta rahaks sellesama inimese soolise identiteedi, selle objektiivsed erinevused, psühholoogilised vastuolud ja anatoomilised kõrvalekalded keskmisest. Kriitik kritiseerib niisiis sisuliselt sedasama meediategelikkust, mida ta on oma põhitegevusega aastaid ja aastaid loonud, selle järelmite pärast muret tundmata. Ja see on juba vähemasti silmakirjalik.
Moraliseerimine väljaspool sotsiaalset konteksti, teatud maailmavaateliste ja poliitiliste valikute tulemusena loodud objektiivse tegelikkuse ignoreerimine, selle üksikute, tervikust lahtirebitud ilmingute silmakirjalik kritiseerimine pole aus ega ka väga tark. Miks arvavad meie ajakirjandusjuhid, et kui tosin aastat on inimestele kogu raha eest müüdud üht teatavat liberaalset väärtusmalli, lamedat, ühemõõtmelist, ilma sidususeta ja sotsiaalse dialoogita pseudo-ühiskonda, kus valitseb täielik eetiline relativism, peaksid lugejad nüüd taoliste kõmisevate kantslijutluste peale suutma vahet teha näiliste ja põhiväärtuste vahel!? Kui see pole põgenemine vastutuse eest, vastutuse eest sellepärast, missugune ühiskond on oma ideoloogiliste valikute ja tegevusega üles ehitatud, siis mis see on?! Ja see teeb märksa rohkem muret kui paukpüsside reklaamimine lasteaialastele või meeste kasvanud lõhnavee ja puudri tarbimine. Näitavad need ju tegelikult igatsetud vabaduse ja sõltumatuse määra, paraku küll ilma vähimagi mõistmiseta, mida selle suure ja piiritu vabadusega nüüd peale hakata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar