Üsna täpselt 15 aastat tagasi. Kas ei tule tuttav ette!?
MEEDIAKOMMENTAAR 4. NOVEMBER 2002
Tere alustama uut nädalat meediakommentaariga. Eelmise nädala lõpul möllasid kired pensionikindlustuse niinimetatud teise sambaga liitumise ümber. Nagu ka paar nädalat varem toimunud kohalikud valimised, osutas seegi kampaania, et Eesti rahvas on ülimalt manipuleeritav kogum. Nii kohalikel valimistel kui ka pensionikindlustuse võtmisel käitusid inimesed esmajoones massiivse reklaamikampaania ajel, ja see on tulevikule mõeldes ohtlik. Miks? Aga sellepärast, et massiivset reklaami tellivad alati sellised huvigrupid, kelle eesmärgiks on tarbijat veenda kasutama kaupu, teenuseid või käituma sel kombel, nagu tarbija ise tõenäoliselt vabatahtlikult ei teeks. Ja nõnda toimivad need, kellel on selleks nii konkreetsed egoistlikud huvid kui ka piisavad ainelised vahendid. Kuna mõlemal puhul oli tegu väga kaugeleulatuvate otsuste mõjutamisega, siis inimeste valikuvabadusega manipuleerimine niivõrd suures ulatuses muudab toimunu eriti murettekitavaks sotsiaalseks pretsedendiks.
Näiteks kogumispensioni puhul kavandasid selle ettevalmistajad, et esimesel etapil ehk novembrini liitub sellega umbes 100 tuhat inimest, liitus aga kaks korda rohkem. Lähtudes sellest, et prognoos oli siiski teaduslikult ja majanduspoliitiliselt põhjendatud, võiks nüüd küsida, kas ülejäänud 100 tuhande puhul ei osutu liitumine peagi pettumuseks? Kas nende lootused ei või puruneda? Kas ei ohustata sellega tänast riiklike pensionide süsteemi? Jah, pangad ja muud pensionifondide omanikud kindlasti võidavad täna kaks korda suuremast rahavoost, kuid kas ka kindlustuse võtjad ja millal!? Kas 20 tuhat inimest, kes liitus üsna viimasel hetkel, suutis üldse analüüsida, mida see konkreetselt tema jaoks tähendab? Või toimisid nad dresseeritud ahvi kombel? Kas inimesele on veel jäetud võimalust eksida ka täiesti ise, oma rumalusest või tarkusest lähtuvalt? Kas inimesed on täna enam vabad langetama õigeid otsuseid, mille eest nad ka ise täiel määral vastutavad? Need küsimused vaevavad mind.
Rääkides massimeediumide tegevusest selles olukorras, tundub mulle, et kuskil ületati piir informeerimise ja manipuleerimise vahel. Igapäevased hoiatused tähtaja lähenemisest kõlasid otsekui maailmalõpu ennustus ja käivitasid inimestes paanilise enesekaitserefleksi, milleks on alati karjaga kaasajooksmine. Kriitiline meel ühel hetkel vaikis, hoiatusi enam ei antud, sest neid ei võetud ka kuulda. Nii mõnigi liituja ärkab aga peatselt nagu joobnu kassiahastuses ja märkab, et on sattunud võõrasse voodisse. Häda polegi niivõrd selles, et too otsus võiks osutuda majanduslikult kahjulikuks, esialgu sellisteks muredeks alust pole, ehkki näiteks Ungaris sealne sarnane pensionireform on osutunud vägagi probleemseks. Küll aga on see otsus taas veidi vähendanud inimese enda kriitilise otsustamise võimet, teinud ta vastuvõtlikumaks toimimisele massi osana, mitte iseseisva indiviidina. Täpselt samuti kui alludes lämmatavale valimisreklaamile, kus kodanik muutus otsustajast üksnes vahendiks poliitilise eliidi mängus. Ja seda suurel määral tänu tarbimisühiskonna osaks madaldunud angažeeritud ehk siis reklaamitellijaist sõltuvale ajakirjandusele.
Soome Kirjanduse Selts, mille liige ma olen, saadab mulle regulaarselt ajakirja Hiidenkivi ehk Hiiekivi. See on kultuuriajakiri, kus käsitletakse soome rahvuskultuuri nähtusi, eelkõige verbaalseid, aga samuti tegeldakse kultuurisotsioloogiaga. Viimases numbris kirjutab filosoofiadoktor Vesa Heikkinen Soome õhtulehtede, nagu ta ütleb, kaunilt haigest maailmast. Nagu ka Eestis, on Soomes suurima läbimüügiga tabloidid, meil SL Õhtuleht, seal Ilta-Sanomat ja Iltalehti. Võttes aluseks ühe septembrikuu alguse nädalavahetuse numbri, küsib Vesa Heikkinen, miks on tähtsaimad teemad järgmised: kas tuntud lauljatari tütre Maria Lundi rinnad on päris või silikoonist? Mida mõtleb kunagine Miss Soome Lola Odusoga meestega flirtimisest? Kas avaliku elu tegelastest naised peaksid olema saledad ja ilusad?
Miks ei tohiks lugejad kahtluse alla seada Maria Lundi rindade ajakirjanduslikku kaalukust, miks peavad lugejad leppima kõmulehe hoiakuga asjade tähtsustamisel? küsib ta. Miks näiteks peab lugeja hindama väga oluliseks Lola hüüatust: "Mulle meeldib flirtida!" Või uskuma Maria Lundi väidet: "Olen ehtne," mis peaks ilmselt tähendama, et tal pole rindades silikooni?
Vaatasin umbes sama silmaga üle laupäevase SL Õhtulehe. Tuleb tunnistada, et naisilu teema ekspluateerimine pole Eestis veel Soome tasemele arenenud. Seevastu täidab meie kõmulehte räigelt kriminaalne materjal, mis oleks Soomes võimatu juba sealsete rangete seaduste ja eetikareeglite tõttu. Ent missugusest maailmast meie ümber kõnelevad pealkirjad: "Narkouimas taksojuhi terrorisõit Tallinnas", "Hüvitusfondi juhi elukaaslane miljonipettur?", "Ment lõi naist täiest jõust saapaga näkku" või "Kunstimuuseumi ehitus lammutab Lasnamäe maju?" Ehkki suhteliselt erandlikult leiame samast lehest ka positiivse konstruktiivsusega ümbritsevat elu lahkavaid kirjutisi, on tendents sama kui Soome tabloididel. Vesa Heikkinen võtab selle kokku küsimustega: "Millest selline paigast nikastatud maailmapilt on tekkinud?" "Ja kas peaks nüüd muretsema selle asja pärast, mida kunagi kutsuti ajakirjanduseks?" Kommentaari alguses toodud näited meie inimeste, eriti nooremate manipuleeritavusest viitavad sellele, et taoline mure on ka siin, Eestis täna üha ajakohasem ja tõsisem. Ka meie rahvas elab üha enam illusioonide ja kimääride maailmas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar