Eesti ajakirjandus on hakanud avanema

Tere uut töönädalat, kui uue aasta esimene kuu on jõudmas juba poole peale. Ütlen kohe, et suuremad Eesti ajalehed on kahe esimese nädala jooksul pakkunud mulle pigem positiivseid üllatusi kui ainet kriitikaks. Eelkõige muidugi seetõttu, et eelmise aasta vaikiv ajastu hakkab pisitasa ümber saama ning võimumeeste ettevõtmisi ja eelnõusid arvustatakse märksa asjalikumalt ja tarviliku teravusega.

Loomulikult peab enne andma selleks põhjuse, ja otsustajad näivad olevat oma võimutäiust kasutades tõsiselt vaeva näinud, et väga küsitavaid otsuseid teha ja nende juurde lisaks mitte just kõige targemaid põhjendusi esitada. Ent oleme varem kogenud sedagi, kui ajakirjandus ka ilmselt rumalatest otsustest ja tegudest on vahel püüdnud leida nn konstruktiivset iva, nimetades võimulolijate otsuseid küll "ebapopulaarseiks", kuid siiski mingil arusaamatul, vaid väga pühendatud inimestele teada olevail põhjustel "vajalikeks". Vajalikeks kellele?

Kui nn Pronksöö seaduseelnõu sai veel suhteliselt malbet kriitikat, mida võib hinnata ka enesetsensuuri järellainetuseks, siis töölepingu seaduseelnõu ja mõningad muud poliitilisest köögist tulnud "delikatessid" on pannud ajakirjanduse vastutustundlikuma osa tõsiselt nägu krimpsutama ning kohati revideerima ka oma seniseid paduliberaalseid tõekspidamisi. Õhus on suure vastasseisu hõngu, mis kindlasti muudab ka publiku huvi sellesama meedia vastu märksa suuremaks. Arvestades aga meie meediakanalite valdavat kasumikesksust, ühtivad nüüd ühiskonna ja meediaomanike huvid ning see võib kaasa tuua üsnagi kaalukaid tagajärgi, sealhulgas sellesama trükimeedia usaldusväärsuse tõusu.

Ma ei saa kahjuks siinkohal jätta märkimata, et kui meie meedia on nii kriitiliselt vastu võtnud töölepingu seaduseelnõu ja asunud töövõtjate ehk siis Eesti rahva valdava enamiku positsioonidele, on suhteliselt vähe antud sõna ametiühinguile. Tänapäevases kodanikuühiskonnas ei tohiks siiski mingil juhul kujuneda vastasseisu, kus ühel pool on palgasaajad üksikisikuina ja teisel pool rindejoont võim koos jõulise grupi ettevõtjatega, kelle jõud on niigi märksa suurem kui kellel tahes tööinimesel üksi võetuna.

Mind paneb hämmeldama ka see, miks tihti kõneldakse kõrgelennuliselt tööandjatest kui mingist selgest ja olulisest huvigrupist ühiskonnas, kelle huve näib praegu eelkõige kaitsvat sotsiaalministeerium (sootsium tähendab muide ühiskonda kui tervikut), aga mitte näiteks majandusministeerium. Ei maksaks siiski unustada, et suurim tööandja meie maal on endiselt Eesti riik, ülejäänud tööandjate enamik on aga üleilmsel kapitalil põhinevad suured rahvusvahelised firmad, mille siinsed juhid on tegelikult vaid globaalsete aktsiafondide hüpiknukud. Kas tõesti peaks pool miljonit Eesti palgatöötajat oma õigusi nii kangesti koomale tõmbama ja hakkama muretsema mingite USA pensionifondide või Pärsia lahe šeikide investeeringute tulususe pärast, et isegi rasedad ja väikelaste emad pole enam kaitstud ettevõtete tegevjuhtkondade käpardlikkuse või majanduslike eksiarvestuste eest!?

Kuna alguses ütlesin, et meie trükiajakirjandus on viimasel ajal pigem hea kui kehv, siis vormilisest küljest imetlen seda, kuidas uueneb Eesti Päevaleht. Tunda on nii tõsiseid otsinguid autorite maailmavaatelise skaala laiendamiseks, eelkõige aga mitmesuguste huvitavate vormi- ja kujundusvõtete kasutamist. Kui võrrelda näiteks Päevalehe Laupäevalisa, ehkki samuti tegu meelelahutusliku suplemendiga, Postimehe Arteriga, on esimeses palju rohkem leidlikkust, teravmeelsust, eksperimenteerivust kui õhukeseks reklaami- ja kõmulisaks devalveerunud Arteris. Igatahes siinkõneleja jaoks on Päevalehe lisas tähelepanu- ja lugemisväärset kordades rohkem kui Postimehe Arteris. Ent muidugi võib olla ka see minu viga, arvamusi on ju erinevaid! Head jätkuvat ajakirjandusaastat igatahes!

Pressisõbra valik osutas, et press on veel vaba

Tere taas ja ühtlasi viimast korda sel aastal meie, meediakommentaatorite poolt! Küllap peaks täna olema taas kokkuvõtlik ja analüüsima mingeid just sel aastal meie meedia arengus ilmnenud iseloomulikke arenguid. Ei tahaks siiski mingisse arvulisse statistikasse langeda, vaid võtan oma hinnangu lühidalt kokku emotsionaalselt - eesti meedia käitus sel aastal vähem mõistuslikult ja rohkem instinktiivselt kui mõnelgi varasemal aastal, seda eriti kevadiste sündmuste ajal ja nende järelmite hindamisel.
Siiski tuleb tunnistada, et meedia-aasta päästis minu jaoks ajalehtede liidu valik pressisõbra osas. Juhan Kivirähk on vaieldamatult see meediaisik, kes aprillis julges öelda otsekoheselt seda, mida ajakirjanikud sel hetkel ei julgenud, ei tahtnud või ei pidanud endale või oma väljaandele kasulikuks. Ent ausa ajakirjanduse esmane üleasanne on just jääda iseendaks, mitte hakata kaupmehe kombel kalkuleerima, kellele üks või teine väljaütlemine on kasulik või vastupidi valus. Ja siinkohal pole üldse tähtis, kas see otsekohesus oli riigi ja rahva jaoks kitsamas plaanis hea või halb, sest ajakirjandus ei peaks kunagi opereerima konjunktuursete, hetkeliste ega võimusõbralike argumentidega, vaid kaitsma tõde selle kogu alastuses, ilma igasuguste seltskondlike või konformistlike mööndusteta, ilma varjatud soovita kellelegi meeldida või kellelegi kätte maksta.
Mis puutub pressivaenlasesse, siis on selle valimine alati olnud üks küsitava väärtusega kava ülepea. Võimulolijad on oma olemuselt pressi vaenlased nagu nii, sest nad ajavad oma asja, mis ei lähtu kunagi päriselt kogu rahva ja veel vähem pressi huvidest, vaid üksnes neid valinud inimeste ja huvigruppide kitsastest ajakohastest eesmärkidest, pealegi tehes seda sageli mitmesuguste ebamoraalsete kompromisside ja koalitsioonide vahendusel. Pole siis ime, et reeglina on pressivaenlaseks valitud ikka presidente või peaministreid või muidu võimuinimesi, kelle ülesandeks ongi teha mitte väga populaarseid asju ega otsida poolehoidu meediakanaleilt. Ent kui lähtuda pressisõbra valikust, siis pole seekordne pressivaenlase valik iseenesesest ootamatu ega üllatav, sest kevadiste sündmuste kajastamisel ja hindamisel asus Ansip selgelt teisel pool barrikaadi Kivirähkiga. Ega ole ka ajakirjandus ega kogu rahvas saanud temalt tänaseni läbipaistvaid selgitusi selle kohta, miks tollal just nii läks ja mida sellest on tänaseks õpitud. Trafaretsete tõdede ja stereotüüpsete hinnangute jagamisest ilmselt siiski ei piisa mis tahes meedia veenmiseks, rääkimata selle kriitilisemast osast.
Lõpuks tahaksin siiski rääkida millestki, mis viib meid märksa suuremate asjade ja arengute juurde kui Eesti sisepoliitika porilomp. Värske Saksa ajakiri Stern on asjatundjate abiga analüüsinud vabatahtlikult internetis valmiva veebientsüklopeedia Wikipedia usaldusväärsust. Toimetus on võtnud vaatluse alla saksakeelse Wikipedia 50 olulist artiklit ja palunud spetsialistidel võrrelda nende mitmesuguseid parameetreid supersoliidse Saksa teatmeteose Brockhausi etsüklopeedia vastavate märksõna-artiklitega.
Tulemused on hämmastavad: Wikipedia on reeglina parem nii täpsuselt, ammendavuselt kui ajakohasuselt, probleeme on ehk vaid arusaadavusega. Eriti suuri erinevusi on näiteks artiklite puhul "Pavarotti", kus Wikipedia saab keskmise hindena kokkuvõttes 2,1 kohapunkti, aga Brockhaus vaid 4,7, või "Angela Merkeli" puhul kui vabatahtlike koostatud entsüklopeedia resultaat on 1,0 ehk prefektne, aga Brockhausil vaid 3,1. 50 artikli keskmine on interneti teatmeteosel 1,7 kohapunkti ja Brockhausi puhul koha võrra kehvem - 2,7 kohapunkti.
Võib mõista, et konservatiivsed teatmeteosed ei suuda püsida ajaga kaasas sama kiiresti kui Wikipedia, ent teisalt, kas me peaksime eelistama vaid kõvade kaantega teatmeteoseid sellepärast, et need on raskemad ja kaunistavad paremini meie tuba, kui nad siiski ei suuda püsida kaasas meie ümber kiiresti muutuva ajaga!? Usutavasti on see toredaks lõpetuseks ja kokkuvõtteks ka meie selle aasta meediakommentaaridele: infoallikate usaldusväärsus ei eelda sugugi nende olemuslikku konservatiivsust ega saa ajakirjanduslikku tõde hinnata vaid selle põhjal, kuidas meedia rahuldab lugejaskonna eelarvamuslikke soovunelmaid. Pigem on asi selles, et tõde on alati valus, ei meeldi kellelegi, aga on lõppude lõpuks meile kõigile kasulikum kui magusad valed! Kena aastavahetust ja kohtumiseni aastal 2008!

Kodanikupäeval ajakirjandusest

Tere päevast! Täna on kodanikupäev. Päev, mil igaüks meist, kes me sellel väikesel maalapil elame, peaks mõtlema, mida ta on ise ära teinud, et mitte üksnes temal endal ja lähikondsetel, vaid ka kõigil kaasmaalastel, kogu meie ühiskonnal oleks parem, õnnelikum ja turvalisem elu. Kodaniku staatust on aga sageli käsitatud liialt kitsalt. Kui riigialama, riigi ees vastutava kodaniku rollina. Tegelikult on demokraatlikus ühiskonnas just kodanikud ja nende ühendused see tegelik jõud, kes moodustab riigi. Ei saa ega tohi olla mingit muud jõudu, mis asetaks ennast kodanikkonnast kõrgemale, ega mingeid selliseid huvisid, mis on tähtsad riigile, aga mitte tema kodanikele. Vahel kipub see ununema nii demokraatlikult valitud juhtidel, aga ka ajakirjandusel, kes pretendeerib neljanda võimu rollile.
Eesti ajakirjanduses on väga tagasihoidlikuks jäänud lugejate, kuulajate ja vaatajate roll meedia sisu ja hoiakute kujundamisel. Kosuv blogindus toob sellesse seisu ehk pisut elavnemist, kuid uut kvaliteeti see ei sünnita. Viited sellele, et kolletuv meedia lähtub igasuguste reitingute arvestamisega oma auditooriumi tegelikest huvidest, on kindlasti eksitav. Sel juhul võiks ju lõpetada tõsise muusika loomise, ilukirjanduse väljaandmise või kujutava kunstiga tegelemise, sest kindlasti kaotaksid need tegevused edetabelisse panduna nädala poplaulule, astroloogilisele nõuandjale või klantspostkaardile. Kui me võtaksime kuulda, mida kooliõpilased tahaksid õppida, siis järgmises põlvkonnas poleks enam neid, kes üldse suudaksid midagi õpetada.
Rääkides massihinnanguist ja -eelistustest ajame need sageli segi kodanike, ühiskonna teadlike liikmete ja nende ühenduste tegeliku tahtega, mida kindlasti pole võimalik formaliseerida üksnes mustvalgeteks, jaa-ei, poolt-vastu otsusteks. Nagu formaalselt demokraatlikud valimised ei muuda ühiskonda sisuliselt demokraatlikuks, nii ei saa ka kodanike tegelikku tahet ega huve mõõta protsentides lihtsakoelistele küsimustele vastamisega. Just selle vastu eksib meie ajakirjandus pahatihti, korraldades kõikvõimalikke hääletusi, mis mitte ei selgita kodanikkonna tegelikku tahet, vaid annavad sellest vaid mingi kõverpeegelduse. Näiteks viimatine diskussioon telekanalite reitingute üle on tüüpiline häma, numeroloogiline manipulatsioon, millega õigustatakse vaid kellegi isiklikke ja üsna amoraalseid kasumihuve. Jutud selle kohta, et televisioon peaks olema eelkõige meelelahutuslik, on sama kui väita, et tõde peab olema ilus ja kõigile meeldiv. Ei ole, nagu ei tohi ka televisioon ega ajakirjandus laiemalt muutuda vaid labaseks showks.
Lõpuks tahaksin veel rääkida ühest konkreetsest juhtumist, mis samuti seostub ajakirjaniku kodanikuvastutusega. Eelmisel nädalal kirjutas üks Postimehe tuntud ajakirjanik loo Oliver Kruuda meediaimpeeriumist, tuues seal välja selle väidetavad arhitektid. Päev hiljem oldi sunnitud, küll täiesti märkamatus kohas lühiõienduses tõdema, et Eesti Ajakirjanike Liidul ega tema juhil Marica Lillemetsal pole mingit väidetud seost uue meediakontserniga. Nüüd võiks küsida meie kuulajailt ja Postimehe lugejailt, mitu inimest märkas esialgset kirjutist ja mitu järgnenud kirjamargi suurust õiendust ning lugeda selle peale Eesti Ajalehtede Liidu leheküljelt eetikakoodeksit, mida selle ühenduse liikmeslehed väidetavalt tunnistavad. Jääb vaid küsida, millega õigustada nn vaba ajakirjanduse rünnakut selle kodanikuühenduse vastu, mis ülemaailmse organisatsiooni likmena võitleb sõna- ajakirjandusvabaduse eest Eestis? On arusaadav, et seniseid meediamoguleid häirib uue tegija tulek turule, kuid mis õigust on sellesse sõtta kaasa tõmmata kõrvalisi isikuid ja organisatsioone, eriti veel sellist, mis püüab kõige kiuste meie meediamaailmas jääda ajakirjanike kui kodanike huvide kaitsjaks?Mõelgem sellele tänasel kodanikupäeval! Kuulmiseni!

Ajakirjandus: kas vaid negatiivsuse ülistus!?

Tere taas! Viibisin kogu nädalavahetuse lähetuses Helsingis, selle esimesi tulemusi kuulete meie tänases Reporteritunnis. Teatavasti on just mardipäeva-ajast saanud kõrghetk Soomes, mil kõik sealsed tuhanded Eesti-sõbrad kogunevad mardilaadale, et kinnitada oma siirast poolehoidu meile siinpool Soome lahte ja omalaadset usku eesti rahvasse.
Ka Eesti ametivõimud on üha rohkem hakanud selle sündmuse ja koostöö väärtust meie kahe riigi suhete arendamises ning ühiste väärtuste kaitsmises Euroopa Liidus tähtsustama ning sellesse viimastel aastatel märkimisväärselt panustanud. Esialgsetel hinnangutel kohtus seekord Helsingi kultuurikeskuses Kaablitehases kümnete eesti sõnaliste ja muusikaliste esinejatega, ostis kaasa väärt eesti kaupa või sai teavet turismi võimalustest Eestisse üksteist tuhat Soome inimest. Vaevalt leiaks Eesti kusagil maailmas sama omakasupüüdmatut ja heatahtliku vastuvõttu kui just Soomes.
Poleks mõtet iinkohal üle korrata, missuguse otsustavat rolli Soome ja soomlased on etendanud meie taasiseseisvumise järgses arengus nii majanduslikult kui mentaalselt. Missuguse riigi president veel astuks nagu muu seas läbi ühelt selliselt laadalt, et ka endale midagi kojuviimiseks kaasa osta. Aga just nii toimis eile pärastlõunal president Tarja Halonen Kaablitehas, kus temalt ka lühiintervjuu sain, mida peagi kuulete.
Kõik võiks olla tegelikult üsna suurepärane, kui ma ei peaks kordama aasta tagasi väljaöeldud nukrat ja kohati lausa masendavat mõtet. Mardilaada ning laiemalt Eesti-Soome kultuurisuhete kajastajaina olid seekord kohal vaid Kadi Alatalu ETV-st tegemas uudislugu ning siinkõneleja, niisiis vaid rahvusringhääling. Vaid mõni päev varem parvles eesti ajakirjanikke Soomes aga tublisti rohkem seiramas verise tragöödia tagajärgi Jokela koolis Tuusulas. Ilmselt saadi siis kõik sensatsioonimaigulised või lausa õõva tekitavad faktid ja pildid paari päevaga kätte ning pühiti kiiresti Soome tolm jalgelt, enne kui oleks saadud ka millestki positiivsest ja tulevikku suunatust seoses meie naabritega kirjutada-rääkida.
Just tänavu tunduvad eesti ajakirjanduse hoiakud eriti küünilised ja nördima panevad, kui leiti raha, aega ja ressursse, et naaberriigis toimunud kahetsusväärset üksikjuhtumit kajastada sedavõrd piinlikkust tekitava põhjalikkusega, siis jäeti samal ajal igasuguse tähelepanuta niiöelda head uudised, selle et kahe naaberrahva kultuurisuhted on jõudmas uuele tasandile, sündimas on uut sünergiat, millel on tegelikult julgeolekupoliitiline mõõde. Kuulake Reporteritunnist!
Nagu tõdeti Helsingis toimunud seminaril eestikeelse hariduse kohta Soomes, siis elab sealmail täna juba üle 27 tuhande eestlase, kellele meie hõimurahvas ja riik on pakkunud heaolu ja turvalisust, mida Eesti veel ei suuda anda. Kas tõepoolest ei vääriks see teema pidevat ja süvenevat kajastamist ka niinimetatud sõltumatu ajakirjanduse poolt, selle asemel et teha vaid välkdessante teiste õnnestuste kajastamiseks ja veriste üksikasjade otsinguil!?
Mõtlesin sellele just pühapäeval, kui samal ajal sängitati maamulda ka minu õpetajat professor Juhan Peeglit. Mina õppisin temalt igatahes esmajoones seda, et ajakirjaniku jaoks ei tohi kunagi kujuneda esmaseks eesmärgiks halb uudis, et meie elus on piisavalt ka häid asju, inimlikkust, positiivsust, mida peaksime ajakirjanikena suutma rohkem väärtustada ning oma ajakirjandusliku tööga veenma ka oma auditooriumi just sellist ellusuhtumist väärtustama. Muuhulgas sellesama noorsoo kasvatamiseks, et ta ei haaraks relva järele ega peaks ennast jumalaks, kes saab otsustada teiste iniemste elu üle.
Vähemalt mina sain õpetajastnõnda aru, aga paistab, et iga tema õpilase jaoks on olemas oma Peegel. Aga eks seegi ole omamoodi rikkus!
Kuulmiseni!

Demokraatlik ajakirjandus ei vaja ilmtingimata avalik-õiguslikku vormi

Tere taas, nüüd juba talveajas! Taas kord, siiski ehk pisut väiksema intensiivsusega arutati taas kord seda, kuidas kella keeramine mõjutab meie elurütmi ja tervist. Eks ta muidugi mingit moodi mõjuta, vähemalt paar päeva, aga see, et nüüd mõnda aega ärgatakse valgel ajal ja lõpetatakse töö pimedas, pole kindlasti see, milles kella keeramist süüdistada. Peaksime süüdistama ülepea kella kasutamist kui sellist, mis meie ööpäeva jagab 24 tunniks ning on seotud Päikese kulgemisega taevavõlvil, eriti meie põhjalaiusel, ka üsna tinglikult. Elasime 50 aastat Moskva aja järgi, ärgates aasta läbi vähemalt tund varem kui Päikese liikumise järgi oleksime pidanud. Muidugi oli see üks osa nõukogude totalitaarriigi toimimisest ja meile anneksiooniga kaela määritud sundustest, ent kas tundsime seda kuidagi siis oma kontides ja luudes!? Pigem tahtsime sellest nihkest vabaneda mitte tervislikel põhjustel, vaid selleks et kõndida ühte jalga Läänemaailmaga, olla samas ajasüsteemis kogu Euroopaga. Täpselt nii nagu nüüd muud maailma järgides läheme üle suveajale märtsis ja talveajale oktoobris. Eri ajastud, eri argumendid, ja tõde pole kunagi päris ühesugune, nagu paljude muudegi asjadega, kui lihtsalt vaevuda veidi analüüsima põhjusi ja protsesside kulgu.
Eelmisel nädalal ilmus Tartu Ülikooli meediauurija Maarja Lõhmuse kirjutis, mille pealkirjas seisab: Eesti vajab mittepoliitilist avalik-õiguslikku ajalehte. Ehkki mõte mulle üldiselt sümpatiseerib, vaidleksin siiski vastu, et kas ikka vajab "mittepoliitilist", võib-olla tahtis autor öelda, et "mitte poliitiliselt manipuleeritavat", sest miks peaks ühiskonnas üldse arendama "mittepoliitilist" diskussiooni ja kas oleks see võimalikki. Näiteks avalik-õiguslik ringhääling pole kahtlemata ellu kutsutud poliitikast möödavaatamiseks, ehk küll mitte poliitika tegemiseks selle sõna otseses mõttes, et üritatakse mõjutada avalikku arvamust ühe või teise maailmavaate või partei ideoloogia levitamiseks, aga seda enam peaks tegelema poliitika mitmekülgse analüüsimise, ideede kõrvutamise ja ühiskonnas toimivaist protsessidest järelduste tegemisega.
Jälgides kommentaare, mida Postimehe onlines Lõhmuse artikkel esile kutsus, osutab, et paljud arvustajad on näinud probleemi mitte niivõrd mõne avalik-õigusliku meediakanali olemasolus või puudumises, vaid demokraatia toimivuses ühiskonnas, ja selles mõttes on sellise ajalehe loomise kavast ehk märksa kaalukam kirjutise algusosa, milles dotsent Lõhmus räägib totalitarismiohust, sellest et üha sagedamini kasutatakse ka meie meedias sõna "õige", üritatakse ümbritsevat, eriti aga lähiajalugu tõlgendada mustvalgelt ning vastavalt sellele jagada ka meie ümber tegutsevaid inimesi headeks ja pahadeks, sõpradeks ja vaenlasteks. Kas pole selle taustal kurbnaljakas jälgida meie peaministri mineviku ühe episoodi ümber puhkenud meediakära!? Ehk oleks siiski põhjendatum tegelda valitsusjuhi ja tema meeskonna viimase aasta tegevuse kriitilise analüüsimisega, selle asemel et üritada anda talle kui inimesele totaalset hinnangut kunagi nelja silma all lausutu või parteikoosolekutel öeldu põhjal!? Kui selline nuhkmine ei meenuta totalitaarse ajakirjanduse meetodeid, mis siis veel?!
Muide, Eesti Rahvusringhääling on siiski minu meelest Eesti ühiskonna teenistuses küllalt hästi toimiv institutsioon. Kindlasti ei meeldi kõik neis majades kõneldav ja näidatav kõigile, kuid demokraatlikus ühiskonnas tuleb eelkõige arvestada avaliku arvamusega, rahva häälega, ja küllap see on just täna selline, nagu ta vaatab meile vastu meedia üldpildist ja ka arvamusuuringuist, rahvast süüdistada oleks naeruväärne. Seepärast kasutaksin ma uue ajalehe loomise asemel efektiivsemalt rahvusringhäälingus tehtud saateid, toimetustes loodud sisu ehk substantsi, nagu tänapäeval öeldakse, levitades seda ka nii trükivormis, aga üha rohkem interneti võimalusi kasutades, ehk poleks vaja siis hakata uut ajalehte looma. See eeldaks muidugi rahvusringhäälingu tehnilise võimekuse ja vaimse kapitali märgatavat kasvatamist, et saaks luua eraldi toimetusi tele- ja raadiokanaleil pakutava siirdamisega tekstivormi või atraktiivseisse veebisaitidesse, võib-olla ka ühte tõeliselt esinduslikku tv- ja raadionädalakirja seniste kolletuvate ajakirjade kõrvale.
Lõpuks veel paar sõna portaalist kalev.ee, millest rääkis nädal tagasi ka Andri Maimets. Ei tahaks temaga diskuteerida selle portaali professionaalsuse teemal, küllap on tal paljuski õigus. Meenutagem, et ka ülimalt nappide ressurssidega tehtud ETV24 portaal sai algul samasuunalist kriitikat, ehkki ühtäkki avastati tema eriline väärtus just aprillisündmuste aegu. Ent kuidagi ei saa nõustuda sellega, nagu ei peaks Eesti inimestel olema võimalust saada teavet kõigi meie maa nurkade, valdade ja miks mitte ka külade elu kohta, ja seda võimalusel ühest ja samast kohast. Demokraatia tähendabki seda, et meedia ei muutu ühiskonnas ainult kasumi-kahjumi teljel töötavaks mehhanismiks, vaid lisab ka ühiskonna üldist informeeritust, ja seda kindlasti ka regionaalselt. Tegelikult on sellel portaalil olemas sisulised eeldused toimida avalik-õigusliku kanalina, kuid loomulikult vaid siis, kui ta oleks senisest läbipaistvama otsustusmehhanismiga. Sama puudutab ka näiteks kavandatud Tallinna telekanalit. Avalik-õiguslik meedia peaks tähendama siiski eelkõige sisu, ühiskonna huvide teenimist, ja alles seejärel selle tagamiseks loodavat õiguslikku mudelit. Avalik-õiguslik on siiski vaid juriidiline kest, selle täitmine demokraatliku sisuga jääb ikkagi inimeste, meie kõigi teha.
Kuulmiseni!

Eesti meedia üheülbastub

Pimedad ajad on jälle käes, vabandage, ärge nüüd minust väga valesti aru saage, ütlesin seda eelkõige looduse, mitte niivõrd ühiskonna kohta. Ehkki muidugi musti märke ilmneb üha rohkem ka meie majanduses ja ühiskonnaelus, mida küllap meie põhjamaine kaamos vaid süvendab. Loen näiteks ajalehtedest ja vaatan teleriekraanilt, kuidas nn sõltumatud ajakirjanikud kotivad suures üksmeeles teatud seltskondi, kohe tõelise kire ja andumusega. Ei mingeid eriarvamusi, omavahelisi vaidlusi, katseid näha mustas ka veidi hallemaid toone, nagu ka näiteks uurida, miks see MEIE lumivalge üha õudsemalt silmi pimestab.
Võtame näiteks juba eelmisel korral jutuks olnud välismaa soliidsete inimõiguse asjatundjate külaskäigud ja arvamusavaldused Eesti inimõigustealase praktika kohta. Kui ühes viisakas läänemaises riigis oleks täiesti piisanud nende esindajate kahetsusväärsetele vigadele soliidsest viitamisest ja nende konkreetsest korrigeerimisest kinnitusega, et anname endast muidugi parima, et vabaneda totalitaarriigi ajast pärit eelarvamustest ja hirmudest inimeste teadvusest. Selle asemel oleme oma ajakirjanduses vallandanud tõelise süüdistuste porilaviini, mis jätab küll maailma silmis selgelt pleki meie enda usaldavatusele, ent ei suuda kuidagi muuta nende Eesti külaliste ja ega nende taustal olevate võimsate ühenduste seisukohti. Ja kuivõrd tsiviliseerituks võib üldse pidada selliste ajakirjanike käitumist, kes annavad nende esitatud seisukohtadele hinnangu vaid esitajate nahavärvi kaudu!? Labane, et mitte öelda kuritegelik!
Traditsioonilise läänemaise ajakirjanduspraktikaga teravas vastuolus on ka teine tendents, mis ilmneb täna meie pressis, ja sugugi mitte esimest korda. Kui demokraatlikus ajakirjanduses on kriitilise vaatluse all eelkõige võimul olevad jõud ja isikud, sest nad on saanud valijailt mandaadi ja peavad vastutama riigi ja ühiskonna reaalse arengu eest, siis meil siin kipuvad asjad olema just vastupidi - nii kui mingi erakond jääb opositsiooni, siis hakkab tilkuma kõikvõimalikest ametlikest, riiklikest, võimule lähedal olevaist ja jõustruktuuride allikatest mitmesugust sensitiivset teavet tänaste opositsionääride kunagiste väidetavate tegude kohta ning ajakirjanduse abiga käivitub psühholoogilise sõja arsenalist tuttav lume(pori)palliefekt, kui üks süüdistus haarab kaasa teise, üks väide, olgu kui tahes ebareaalne ja pahatahtlik, kinnitab teist samasugust ülimalt kaheldavat ja pahatahtlikku väidet, kellegi tehtud vead tõstetakse korraga kuupi ja mis eriti kummaline, toona koalitsioonis koos tänaste võimulolijatega tehtud otsused muutuvad ühtäkki taunitavateks, aga süüdlasteks jäävad täna siiski vaid need jõud, kes on juba maaslajama seisundis. Kas tõesti peab ühiskond ja ajakirjadus manduma üknes tegutsevaks põhimõttel - pekske maaslamajat!? Ja selle taustal tahaks küsida, kas peab ootama neli aastat, enne kui saame teada, kes täna teeb vigu ja kes on süüdi väärate ostuste langetamises!? Neid tehakse ju pidevalt.
Lõpuks tahaksin veidi kritiseerida meie trükiajakirjanduse monopoliseerimise teemal. Kui jätkusuutlik on siiski meie väidetavalt sõltumatu meedia, kui ühe trükimasina riknemise tõttu jõuavad enamikku Eesti linnadest ja küladest kõik laupäevasd ajalehed alles esmaspäeva lõunaks!? Jah, Tallinnas toodi laupäevased lehed postkasti küll juba keskhommikuks, aga näiteks Postimehe arvamuslisa AK jõudis tellijateni alles täna, esmaspäeval. Ajalehetoimetused võivad nüüd karjuda, et lugege ometi veebist, seal olid jutud ülal juba laupäeva hommikul. Huvitav oleks siiski teada, kui palju on täna neid lehetellijaid, kes seda tegelikult teevad. Arvan, et tegu on mõne tühise protsendi inimestega. Pealegi, online-väljaandest leida endale huvipakkuvat on sageli märksa raskem kui paberlehest. Või õieti, märksa raskem on vältida seda tohutult häirivat müra, vilkuvaid reklaame, mis tapavad igasuguse lehelugemise lootuse internetis, sest toimetuse sõnum minetab reklaamitulva all igasuguse tõsiselt võetavuse. Eriti narr on see, et oleme jõudnud nii kaugele - ühe ajalehe trükiraskused toovad kaasa kõigi ajalehtede kojukande olulise ja vabandamatu hilinemise. Kui see pole ajakirjandusturu selge monopoliseerimise ilming, siis mis veel!? Rääkimata eelpool nimetatud ühemõõtmelise ja banaalse ühiskonna- ja maailmapildi vahendamisest, mida meie ajalehed järjekindlalt viljelevad!

Täna on meil hea võimalus tutvustada korraga kaht värsket tehnikaajakirja: üks selgelt autokeskne, teine võtab ette muu seas ka 22-tolliste monitoride testi ja on üldse rohkem vidinalemb.
Niisiis: Tehnikamaailm 10/2007
Seekordne number ammub järele maanteelehmadele ehk on siis kahtlasevõitu autolembene, et mitte öelda - autosõltuv. Juba kaanepilt ütleb, et Homsed autod ja koduelektroonika. Kusjuures viimane asi ajakirjas ise paar suurusjärku vähemana esil.
Mida siis lehest näha saame, nimelt näha, vähem lugeda - aga ikka Frankfurdi autonäituse plekk-iludusi. Ideeautosid ja neid, mida raske raha eest ehk peagi siitki osta saab. Seekordne trend oli keskkonnasõbralikkus. Muidugi silmakirjalikult, sest mis keskkonnasõbralikkust on selles, et üks või kaks inimest vuravad iga päevkümneid kilomeetreid oma plekklehma armul punktist A punkti B, ehkki võiksid jääda koju ja ajada asju teistmoodi või sõita mõne ühiskondliku transpordiga. Aga ju siis on maheautodel nagu mahetoidul nüüd oma eriline turunišš, mille nimel tasub pingutada.
Nojah, väidetavalt eriti keskkonnasõbralik on seinakontaktist laaditav ideeauto Volvo ReCharge, ehkki keegi ei küsi, kust see elekter sinna seinakontakti saab. Ja edasi tulevad audid, saabid, nissanid jne. jne., üks kenam kui teine, ainult et keegi ei küsi, miks autole, sama olulisele majapidamisriistale kui triikaraual, nii palju tähelepanu osutatakse. Kas pole siiski liiast kütta üles poisikeselikke, infantiilseid kirgi selliste küütlevate autode pilte avaldades ja sellega mehepoegade testosterooni vulksuma pannes!?
Edasi tuleb juttu elektroonikamessist IFA, milel ülevaatest vähemasti sedavõrd kasu, et saame pisut arutleda, kas mõnda elektroonikavidinat osta nüüd või oodata pisut täisulikumat aparaati. Seejärel tuleb juttu resolutsiooniga 1920x1080 pikslit seadmetest. Kindlasti taa spõnev asi, kuid ülimalt ebapraktiline, sets selle Full HD-ga pole tänases Eestis lihtsalt pea midag peale hakata. Oodakem aasta-paar, kuni ka mõni täiskõrgeraldusega kanal meieni jõuab ja mõni HDvideoplaat ka saadaval on!
Rehnikamaailma praktilisema poole pealt väärib nimetamist talverehvide võrdlustest. Naastrehvdest sai parima hinde Nokia Hakkapleiitta 5 - 9,0 punkti ja lamellrehvidest Continental ContiVikingContact 3 7,8 punktiga, sama palju sai Gislaved Soft Frost 2.
Digi 10/2007
Digi värskeim number kannab suurt kirja - 22tollised monitorid. Hakkasin mõtlema, et mis uus imeasi see nüüd on, sest telerid on ikka üle 26 tolli ja 22-tolliseid monitore pole küllap kuigi paljudes kontorites, rääkimata kodudest, sest nii suurel monitoril saab olla mingi mõistlik otstarve vaid suurte graafikatööde puhul, aga ju siis nii on, et ka elektroonikas tundub mõnele kehtivat põhimõte: mida suurem, seda erutavam. Digi nimetab neid kuvarikunnideks, mille peale meenub mulle Pornokunn. Noh, kui kedagi huvitab just eriti seksikas kuvar, siiski olgu öeldud, et Digi meelest on parim HPW2207 kui Nõtke baleriin. Mida selline ilu maksab, ei öelda, aga vaevalt ka keegi nüüd just nii suurt monitori esmatarbekaubana vajaks.
Digi armastab ka kultuuri, sellele viitab intervjuu videovõlurte Iti ja Emeriga, kes teevad visuaalset kunsti ehk on VJ-d. Fotohuvilistele tutvustatakse pisut lähemalt digitaalseid peegelkaameraid. Igasugu vidinate puhul on Digil kombeks seda tutvustada ühel leheküljel, mis jätab natuke reklaamilikku, mitte erapooletu analüüsi mulje, aga eks selline hinnang lähtu minust, kes suhtub üldse sellisesse mõttetusse vidinate pakkumisse natuke irooniliselt.
Digi kuulajad on hinnagud kõrgelt rubriiki Kuidas. Ilmselt ongi see keskmisele lugejale väärtuslikem osa ajakirjast. Mida seekord teada saame: kuidas vanast Windowsist teha uus - ilmselt pisut nagu XP uuendamisest Vista suunas, ehkki midugi päris vahetamisega tegu pole.
Siis on miski reaalajastustrateegiamängu sait, mis jätab mind jääkülmaks.
Siis on juttu GPS-i kasutamisest mobiiltelefoniga, kuigi ei saanud sellest aru, mis kasu on jutust, kui ikak telefoni pole GPS-i juba sisse ehitatud. Kust seda võtta, ehkki tegelikult pesa selleks on uuemas telefonis olemas, sellest siiski juttu pole.
Edasi tuleb juttu objektiivi ostmisest oma kaamerale, jällegi praktiline rubriik, aga umbes sajale inimesele maksimum. Umbes sama suurt huvliste seltskonda võib huvitada oma heliplaadikogu rippimine arvutisse. Jõudu donkihhotedele!
Lõpuks veel ports lugusid arvutimängudest, aga neid lugege juba ise need sõltlased, kellel kalduvus hasartmänguharrastuse suunas!