Eestis helde = loll

Mis on heldus? Kui uurida viimaste aastate eesti ajakirjandust, siis käsitletakse seda üldjuhul vaid anekdootlikus või iroonilises kontekstis. Helde saab olla ehk vaid riigi- või kohalik võim, aga mitte inimene. Iga üksiksisiku, kui tahes rikkagi puhul, kõneldakse parimal juhul sponsorlusest, metseenlusest jne. Igatahes omakasuga seotud „heldusetaolisest“ suhtumisest väetimasse.

Tekib küsimus, kas ka tavaline, üsna vaene, keskmine inimene võiks olla helde, selline, kellel pole vaja oma heldust siduda mingi totra kampaaniaga ega lihtsalt maskeerida oma „heldust“ tegelike äriliste huvide taha? Kas majanduslikult rasked ajad välistavad üldse igasuguse helduse selle üldfilosoofilises mõttes?!

Eestlaste iseloom on minu jaoks üldse suur müsteerium. Kui lugeda Andrus Kivirähki teoseid, siis jääb mulje, et eestlased on vähemasti euroopalikus mõttes täiesti barbaarsed, egotsentrilised, et mitte öelda - antihumanistlikud - inimesed, keda huvitab vaid oma isiklik perversne heaolu, mis vastandub elementaarseile ühiskondlikele normidele. Ma ei tea, kas nii on tõesti, kuid tundub, et suuresti on kirjanikul oma hüperboolseis hinnanguis õigus, vähemasti tänase masu kontekstis.

Ent ma ei arva sugugi, et sellise hoiaku puhul oleks tegu vaid mingi nõukogude aja jäänukiga, sotsiaaldarvinistliku disproportsiooniga või lihtsalt mandunud eetikaga. Ilmselt on see omane eestlastele kui kuidagi ellujäänud rahvusele, kes on loonud oma identiteedi, jäljendades üksnes mitmeid vallutajarahvaid ja püüdes neid võimalikult hästi järele aimates saada väliselt samasugusteks. Soovimata aga sealjuures omaks võtta nende poolt proklameeritavat kristlikku eetikakoodeksit.

Seoses eesti keele normeerimise eelnõu arutlusega olen söandanud ajakirjanduses välja käia mõtte, et eestlasena olen ma vaid oma keele ja rahvuse vang. Sündides ei saanud ma ju valida teist keelt ega ka rahvust. Kui ma nüüd tunnen, et paljudes muudeski väärtushinnanguis ei suuda ma oma rahvaga leida ühist keelt, siis süüdistatakse seepeale loomulikult mind, aga mitte näiteks rahvusliku iseloomu kitsarinnalisust. Kas selline suhtumine on ikka põhjendatud tänases maailmas, kus pigem indidviid on primaarne, võrreldes selle juurdemõeldava rahvusliku mustriga, kuhu ta on „kogemata“ sattunud?!

Just heldusega seoses on mul tekkinud ka oma elus mõningad isiklikud probleemid. Tahaksin pidevalt olla kellelegi hea, anda talle rohkem, kui annab tema minule, aga see kujuneb tavaliselt farsiks. Isegi sellises naljakas seoses kui mu pangateenus, milelga toetan tänavalapsi. Mulle ei selgitata paraku kunagi, kes on need lapsed, kellele igakuiselt oma toetust jagan. Loomulikult annan vaid heast tahtest, aga kas siiski on vaid panga prerogatiiv valida toetuse saajaid!?

Teen oma põhitööd enda teada andumusega, olen raadioajakirjanik ja saan selle eest üsna tavalist keskmist palka. Tahaksin sellest hoolimta olla oma loomingus kvalitatiivselt midagi erilist, märksa enamat kui see, mille eest mulle makstakse, aga pidevalt tunnen tagasisidena, nagu arvaksid paljud ümberringi, et seegi, mida ma teenin, on kuidagi liigne. Ehkki ma pole kunagi esitanud nõudmisi oma töötasu suhtes! Kas se on eestlaslik uskuda, et keegi teine saab nagu nii teenimatult palju, ehkki ise saadakse enamgi!?

Olen tavalise väikese inimesena alati püüdnud teha teistele heameelt oma tagasihoidlike kingitustega, parimaga, mida suudan välja mõelda ja oma piiratud võimalustega rahastada. Olen kohati siiski tundnud, et seegi vähene seab kingisaajad piinlikku olukorda: nad arutlevad isekeskis, kas peaksid nüüd mulle samavõrd vastu kinkima? Ehkki nende võimalused võivad tegelikult olla ka suurusjärgu võrra suuremad.

Hiljutine debatt laste hääleõiguse osas oli mulle isiklikult valus, sest üritasin avalikkusele selgitada, et ehkki mul endal pole olnud õnne lapsi saada, tahaksin siiski toetada oma rahvast ja ühiskonda sel viisil, mis on minu võimuses, mitte üksnes spermat alaiali pritsides. Kahjuks kommentaaride tagasisidest jäi mulle mulje, et minu reaalne HELDUS ei huvita Eestis mitte kedagi. NEMAD (eestlased) tahaksid ikka saada reaalset tasu, kas või minu hinge omandamise näol, ehkki sellel pole mingit pistmist eesti rahva püsimajäämisega.

Selline protoplasma tasemel eestlaskonna suhtumine on mind jätkuvalt võõrandanud nn rahvast, seetõttu tahaksin üha sagedamini olla keegi muu kui keskmine eestlane, sest tunnen, et suur osa mu rahvast ei oska enam olla SIIRALT HELDE. Ei suuda suhtuda oma edasipüsimisse rahvana vabalt, sõltumata füüsilisest, kvantitatiivsest eksistentsist, tehes panuse täiustumisele inimestena. Rahvuse võrdkujuna nähakse vaid iseenda sissepoole pööratud mina. Mida peaksin mina selles rumalas olukorras tegema? Kas vabatahtlikult lahkuma sellest elust? Kas see rahuldaks enesekeskset rahvast? Kahjuks pean tõdema, et vaevalt seegi! Märterlus on meile paraku sama võõras kui heldus!

Keeleseaduse muudatus teenib natsi(onali)stlikke eesmärke

Kui kuulsin, et keeleseadust kavatsetakse muuta, olin üsna hämmeldunud.

/**/


Kas tõesti mingi selline seadus veel üldse kehtib? Lisaks põhiseadusele, asjaõigusseadusele, reklaamiseadusele ja paljudele muudele seadustele, mis sätestavad konkreetselt ja asjalikult mõningaid probleeme, mis tekivad verbaalse jt keelte kasutamisega meie tänapäevases, arenenud turumajanduslikus ühiskonnas. Lisaks ka inimeste põhiõigustega seotud konventsioonide ratifitseerimisele, millega Eesti riik on loodetavasti Euroopa Liitu astumisega seoses hakkama saanud. Mis on selles kontekstis üldse mingi «keeleseadus»?Kas vajaksime ehk ka kehakeeleseadust või koguni semiootikaseadust, et kõik siin selles pisikeses riigis ühtemoodi ja adekvaatselt aru saaksid kõigist märkidest, mida neile keskkonnas edastatakse? Kui olen jälginud meedias keelenormide «rikkumise» karistamise eestvõitlejaid, siis oleksid need minu arust esimesed, kes tuleks pokri pista piiratud keeletunnetuse, vananenud väljendusviisi või lihtsalt rumaluse pärast.Kas tõesti on meie haridus- ja teadusministeerium asunud kilplaste kombel hõlvamatut hõlvama ehk suruma seadusesätetesse olematuid väärtusi, kasutades selleks sealjuures erakordselt bürokraatlikku, kantseleilikku seadusekeelt?!Kui keeleseaduse uue versiooni esimesed peatükid sisaldavad vaid üldsõnalist rahvuslikku paatost à la «blä-blä-blä», millel pole ju mingit seadusjõudu, siis paragrahvis 19 jõuame juba otsese keele- ja käteväänamiseni: «Üleriigilise levikuga ajakirjandusväljaannete, sh veebiväljaannete keelekasutus peab vastama kirjakeele normile. Kirjakeele normi nõuded ei kehti ajakirjandusväljaandes avaldatava kunstilise teksti suhtes. Piirkondliku levikuga ajakirjandusväljaannetes võib kasutada eesti keele piirkondlikku erikuju. Eestikeelsetes tele- ja raadiosaadetes kasutatakse korrektset eesti keelt.»Palun nimetage, mis on «kirjakeele norm». Mis on «korrektne» keel? Kas eelnõu autorid üldse saavad aru, et on olemas tohutul hulgal keeletasandeid, mille seas isegi seadusekeel pole kaugeltki kõige normeeritum, sest kehtib suurel hulga eri aegadel vastu võetud seadusetekste, milles nii sõnadel kui väljendeil on üsna erinev tähendusvarjund!?Ent ajakirjanduskeel pole kaugeltki surnud seadusekeel, vaid see on ELAV KEEL, mida ei ole, ei saa ega tohigi olla ahistamas kellegi järgitav norm. Sest see on võrdeline ajakirjandusvabaduse ja sõnavabaduse ahistamisega. Inimesed kirjutavad oma rahvakeelseid arvamusi ajalehtedele, räägivad vabalt eetris, esitavad oma mõtteid teleekraanidel, toetades verbaalset väljendust ka kehakeele ja taustapiltidega. Mis kuradi korrektne keel?! Ja kes ja missugusel meetodil seda siis selle värdseaduse alusel kontrollima hakkab? Glavlit oli selle kõrval poisike, mida tänased keeleseaduse vägistajad tahavad kehtestada. Mitu sada miljonit keeleinspektoreile eraldatakse? Rääkimata sellest, et Eesti multikultuurses ühiskonnas on igasugune «keeleseadus» praeguseks muutunud inimeste põhiõigusi ahistavaks barbaarseks ja natsionalistlikuks terroriks.Kas keelame Eesti mittepõhirahvusest inimestel üldse eetrisse tulemast, sest nad eksivad rektsiooniga, või keelame oma sõnumit levitamast internetis, kui nad ei ela «omavalitsusüksuses, mille püsielanike enamiku keel ei ole eesti keel», ja mida üldse selline rahvuslike reservaatide loomine peaks tähendama!? Missugune tsiviliseeritud riik suudaks sellist segregatsiooni tänapäeval aktsepteerida!? Iga Eestis elav elanik, kodanik või alles veel püsielanik (ja ka «kolonistist» venelane) peaks saama suhelda riigi- ja omavalitsusorganitega eelkõige oma emakeeles, kas siis otse või tõlkide vahendusel. 21. sajandil on ülim lollus ja ebainimlikkus nõuda, et üle maailma siia tulnud inimesed õpiksid näiteks juriidilist keelt vähem kui ühe miljoni inimese emakeeles. Kui keegi sellesse tänapäeva Eestis veel usub, tuleks ta kiiremas korras saata psühhiaatrilisele ravile!Kogu viimatise diskussiooni suurim eksiarvamus ongi see, mida mõningates nn gallupites toetab 80 protsenti «rumalast» elanikkonnast – et me saame mingite omamaiste «seadusandlike ja repressiivsete vahenditega» kaitsta ettekujutuslikku normi, pealegi sedavõrd regulatsioonidele üldse mittealluvas valdkonnas kui verbaalne keelekasutus, kultuur laiemaltki. Harimatud inimesed ei saa aru ühest lihtsast tõest: et ei kirjutatud ega ka lausutud tekst pole kaugeltki kogu kommunikatsiooniakt. Me suhtleme omavahel lisaks keelele kümnete ja sadade muude vahenditega, milles ühel haruldasel, et mitte öelda eksootilisel keelel nagu eesti keel, on ühe miljoni inimese jaoks kindlasti üsna oluline, aga kaugeltki mitte ainus ega ammugi mitte vältimatu roll. Seda tõestab ilmekalt või see, et enamik doktoriväitekirju ei valmi ammugi enam eesti keeles. Tähtis pole ju see, mis keeles me (omavahel) räägime, vaid see, MIDA me räägime ja kuidas me sellega kogu inimkonda teenime ja ühtlasi elus hoiame. Hoolimata igasugustest tobedatest etnilistest tunnustest, mis enamasti on vaid kellegi haige aju väljamõeldis, pärand ajastust, kui inimene polnud sugugi ülim väärtus, vaid üksnes osa näotust riigist, pimedast religioonist või lihtsalt incognito, kellel puudus üldse isikupära. Võin olla eestlane, kuid keeldun mitte olemast INIMENE.

Inimlikkust ei või suruda paljunemise Prokrustese sängi

Eestis sel aastal lainetav väitlus selle üle, kas peaksime andma hääleõiguse lastele, kehtestama taas kord lastetusmaksu või kuidas tagada eestlaste kui rahvuse jätkusuutlikkus, kaldub taas kord metafüüsilistesse arutlustesse selle üle, nagu mingite imevahenditega suudaksime tõsta iivet enneolematule tasemele ja produtseerida enam (kvaliteedimärgiga) eestlasi. Kas poleks siiski juba aeg meil, eestlastelgi aru saada, et elame ühendatud maailmas, kus probleem pole mitte kellegi (juurdemõeldavas) rahvustunnuses, vaid pigem rahvastiku kasvu mõistlikus pidurdamises ja koos sellega inimeste elutingimuste kvaliteedi kasvatamises!?

Iga täiendav eestlane elatub ju tegelikult mitte üksnes meie ressursi, vaid ka paljude meist märksa enam lõuna pool asuvate riikide ja rahvaste elutingimuste arvel. Eesti lapsed armastavad kuuldavasti banaane, aga keegi siin neid ei kasvata ega saagi seda teha. Järelikult, mida enam eesti lapsi ja banaanisoove, seda enam vajame kedagi seal kusagil, kes neid banaane mõõduka tasu eest ka kasvataks. Eesti rahvusliku tõusu lainel tunduvad sellised küsimused lausa pühaduseteotusena, aga tõde ei kao kuhugi. Kui soovime oma rahvastiku kiiremat kasvu, olgu selleks vahendid kui tahes "motiveerivad", siis tegelikult saab see võimalikuks ikka vaid kellegi teise, mõne teise sama väärika rahva elatustaseme arvel. Kui me seda täna „oma tarkuses“ ei mõista, oleme kahjuks tõeliselt loll rahvas.

Jutud sellest, nagu peaksime kuidagi suruma nurka neid inimesi, kes on oma elutöö teinud mujal kui laste sigitamisega, pole mitte niivõrd moraalselt rumal ja vastik etteheide, kuivõrd lihtsalt täielik lollus. Kuulun nende hulka, kellel pole olnud võimalust lapsi saada, sest mul pole olnud selleks lihtsalt soont ega sobivat partnerit. Sellest hoolimata olen teinud enda meelest kõik, et toetada oma kuut vendade last ja nende „alles“ üheksat järglast (loodetavasti see arv kasvab peagi!). Ma ei tunne küll kuidagi, et oleksin milleski seepärast süüdi ja peaksin hakkama veel nende oma siirate aastakümnete jooksul tehtud annetuste pealt lisaks maksma ebamäärasele ja tegelikult üsna vaenulikule Eesti riigile mingit täiendavat maksu või loobuma oma hääleõigusest. Läheks see raha ju tegelikult sellesama toetuse arvelt, mida olen andnud konkreetseile, tublidele ja väärikaile Eesti Vabariigi tulevastele kodanikele. Ja mitte ebausaldusväärse riigiaparaadi kaudu, vaid täiesti ots~e, ja puhtast südamest!

Kogu see mõttevahetus mingitest seadusandlikest ja muudest meetmetest kellegi karistamiseks või täiendavaks maksustamsieks kellegi registritunnuse põhjal mõjub minu ja küllap kümnete tuhandete minusuguste jaoks seetõttu põhjendatud küsimusena ja protestina, kas Eesti Vabariik tõesti väärib sel kujul enam edasikestmist. Kas tõesti väärib teiste riikide seas kohta selline mandunud riik, mis hakkab rakendama mingeid rassistlikke, et mitte öelda - natsistlikke - meetodeid oma rahvastiku lausa zooloogiliseks täiendamiseks, selle asemel, et toetada reaalseid lasteperesid, lastetoodete madalamat käibemaksu, kõike seda, mis aitaks kaasa normaalsema, tasakaalustatud ühiskonna jätkusuutlikkuse tagamisele, selle asemel et rakendada tõeliselt vägivaldseid, lausa monstroosseid vahendeid puhtalt paljunemise toetuseks!? Tegelikult maksan ju mina maksumaksjana ka ka need võimalikud meetmed täiel määral ise kinni. Inimesed, olgem valvsad ja tulgem mõistusele!

Suikumine rahvuslikku (surma)unne

16. juuni üldstreigi ebaõnnestumine avas lõpuks minu silmad selles osas, mis tänases Eestis tegelikult toimub. Sain ühtäkki - kui välgulöögist - aru, et Eesti on oma revolutsioonilisest taasiseseisvumisajastust astunud pöördumatult kontrrevolutsioonilisse stagnatsiooni ja hävingu perioodi. Suure Prantsuse Revolutsiooni „eeskujul“ on Eesti hakanud isukamalt ja üha kiiremas rütmis sööma „revolutsiooni lapsi“.Mida me 1980. aastate lõpul tegelikult tahtsime? Lihtsalt inimlikumat elu, mille üle saaksime ise ja siinsamas Eestis otsustada. Võimalust tunda end ühe päris vaba riigi vabade kodanikena, kellest üksinda ja ainuüksi meist sõltub see, missuguses riigis ja ühiskonnas tahame tegelikult edaspidi elada. Sealjuures olime eestlastena ülimalt solidaarsed, üksmeelsed, ajasime oma asja maksimaalselt ühiselt, ja kõigi vaenlaste kiuste. Samas vältides rumalaid konfrontatsioone siin elavate teiste rahvastega.16. juuni üldstreik osutas, et mingit vähimatki solidaarsust Eestist enam pole mõtet otsidagi. Iga üksik eesti või vene töötaja kardab oma isikliku saatuse (ja aina väheneva palga ja muu kindlustunde) pärast tegemast igat vähimatki sellist liigutust, mille peale mingi nn tööandja esindaja (tavaliselt võhiklik personalitöötaja) võiks (seadusi ignoreerides) karjatada tema peale, ja töötaja alluks sellele vastuvaidlematult kui õigusteta ori. Kas mäletate, mida tegi Spartacus?Tööandjate selgitustest (ja ka avalikust meediast) jäi mulje, nagu oleks Tallinnas või Tartus busside graafikujärgne sõitmine Eesti ühiskonna jaoks midagi sama aksiomaatilist ja vältimatut nagu Piibli 10 käsku. Ei ole ju, kaugel sellest! Pealegi kogu bussiliiklus kuivab niigi päev-päevalt kokku, nii Tallinnas kui kogu Eestis, sest tööandjad on lihtsalt kasumiahned satraabid, kes ei kavatsegi busse enam käiku jätta, kui need ei tooda vähemalt 10-20 % jooksvat kasumit.Mis üksmeelsusest saame pärast sellist piinlikku ja otse öeldes häbiväärset läbikukkumist kõnelda!? Või mis tahes ühisest asjast, kui ühiskonna tegeliku elu üle on otsustamas hoopis mingi sisuliselt mandaadita tööandjate liit, kelle toetusest ettevõtjate endagi seas pole usaldusväärseid ega erapooletuid tõendeid?! Või erakond, kelle toetus oli viimastel eurovalimistel kuskil 20 % kandis hääletanute üldarvust?! Kas internatsid said omal ajal ligilähedaseltki sama suurt meedikajastust, nagu nüüd antakse tööandjate keskliidule või reformierakonnale, ehkki eelnimetatud ühenduse toetus oli 1980. aastate lõpul kahtlemata mäekõrguselt suurem kui tänastel järelmainitud „tegijatel“!?Ühinegem rahvuslike laulude ühislaulupeol, avagem suurejoonelist vabadussammast, tähistagem oma lipu aastapäeva kohati väsitavate, kuid siiski õnnelikuks tegevate üritustega, aga ühtaegu julgegem endalt. aga ka teistelt eestlastelt küsida, kas see pole tegelikult omalaadne mehhaaniline asendustegevus, mida enese rahustamiseks harrastame, selle asemel et kõnelda oma riigi tegelikust kehvast seisundist, tegelikest valupunktidest!?Meie seisund siin Eestis meenutab mulle üha rohkem intensiivravipalatis lebava igasugu välismaiste (Tsahkna hangitud) torude all viimseid hingetõmbeid tegeva kehandi teadvuses ilmnevaid tagasivaateid elu viimaste aastakümnete (suurepärastele?) tegemistele, et sellega kuidagi rahustada kaduvat hinge tema agoonilises surmaeelses seisundis, andmaks niiöelda enne „taevasse“ tõusmist iseendale viimse võidmise. Oleme jõudnud suuresti sellisesse seisu, kus rahvuslik surm on tegelikult märksa ausam ja valutum alternatiiv kui jätkuv ebamäärane ja piinarikas edasielamine kõikvõimalike reedetud väärtuste surnuaial.

Enesestmõistetavuse ülbe ignorants

Kes meist poleks kokku puutunud inimestega, kes endas ealeski ei kahtle. Ehkki neil on vahel ka õigus, sünnitavad nad sellest hoolimata enda ümber mürgise sallimatuse õhustiku, milles juba eos lämbuvad teiste inimeste head algatused ja püüdlused. Riigijuhtidest diktaatorid on läbi aegade olnud tüüpilised enesestmõistetavuse ülbe ignorantsi esindajad, kes võivad valitseda maid ja impeeriume teinekord üsna pikalt, aastakümneidki, ja niiöelda efektiivselt, kuni nad ühel hetkel kaovad ja koos sellega kukub kokku ka süsteem, mida hoidis ülal vaid nende piiritu ignorantlik võim, mida massid võtsid kui enesestmõistetavust. Niisugusel enesestmõistetavusel on läbi ajastute olnud laastavad tagajärjed miljoneile inimestele, tervetele riikidele ja viimase saja aasta jooksul ka kogu inimkonnale.
Ent ajalugu kipub üha uuesti korduma, ülbe ignorants teisenenud, komplitseeritud vormides taaselustub ikka ja jälle eelkõige sellepärast, et ülbe enesekindlus kütkestab rahvamasse alati märksa rohkem kui nende juhtide sisemised kahtlused, oma vigadest õppimise ja nende tunnistamise tõelist tarkust ja eneseületust nõudev tee, rohkem kui mis tahes demokraatlikud tõeotsingud. Üksnes verised diktaatorid nagu Lenin, Hitler, Stalin, Mao Zedong, Kim Il Sung jt. on saavutanud oma rahva üle vastuvaidlematu võimutunde, mis on massidele hirmuga segatuna sisendanud ka tervet mõistust ületavat lömitavat alluvust ja isegi ihalust nende suhtes.
Ehkki suurte diktaatorite aeg on praegu mõõnamas, tundsime kõik me, kes elasime nõukogude ajal, sedasama valitsejate enesestmõistetavat ülbet ignorantsi, mis kandus üle ka meile, kogu rahvale. Hoolimata süsteemi kui tahes ebaadekvaatseist otsustest, mis viisid väärika elu võimalused miinimumini, nukra olelemiseni argiselt hallis maailmas, valdas rahvast siiski mingi paratamatuse tunne, leppimine süsteemi kui sellisega, selles pigem õhupragude otsimise kui reaalse sooviga seda lammutada. Kuni see eelkõige oma sisemise võimatuse tõttu kokku kukkus ja avas sellega tee kvalitatiivsele muutusele, sealhulgas eesti rahva rahvuslikule iseolemisele.
Kahjuks peame midagi sarnast kogema tänaseski maailmas ja seda ka esmapilgul demokraatlikus õigusriigis nimega Eesti Vabariik. Kuidagi tuttavlik on viimastel aastatel olnud see enesestmõistetavuse ülbe ignorants, millega võimuladvik on kramplikult kinni pidanud majandus- ja sotsiaalpoliitilistest nüridoktriinidest, mille sisuks on olnud humanistliku, väärtus- ehk siis majanduskategooriates kulupõhise süsteemi asendamine merkantiilse ja monetaristliku tulupõhise mudeliga. Inimeste kõrgeimaks eesmärgiks on tõstetud rikastumine, postuleerides selle inimeseks olemise põhiolemusena, selle asemel et arendada solidaarset, empaatilist ühiskonda, maksku see mis maksab, just täna ja siin, mitte aga mingis „helges tulevikus“, mida ei pruugi kunagi tulla – nagu kommunismigi.
Rahvale on sisendatud, nagu käive ja kasum võiksid luua ja säilitada inimlikke väärtusi, sidustada ühiskonda ja hoida elus rahvuskultuuri (?). Täna seisame paraku olukorra ees, kus selline mõtteviis on kogu maailmas ennast totaalselt ammendanud, kujundlikult öeldes on madu lämbumas omaenda allaneelatavasse sabasse. Inimestele saab üha selgemaks sellise antihumaanse ignorantsi hukutav mõju. Osa rahvast aga usub ilmselt viimse hingetõmbeni neisse surnud müütidesse, rahaturu ülimuslikkusse inimühiskonna mentaalsete ja sotsiaalsete võrgustike ja väärtuste ees, anarhilise „nähtamatu kämbla“ iseregulatsiooni versus terve mõistuse arukasse diktaati. Osa meist on samasugust vaimupimedust kogenud, ehk oleks aeg nüüd sellest kurvast kogemusest õppida!? Ja kui mõni ei õpigi, siis ärgu imestagu, kui järjekordne pseudosüsteem tema jalge all kokku kukub.

Teeme ära! Aga kellele!?

Eelmise aasta prügikoristuskampaania "Teeme ära!" oli päris sümpaatne. Suutsin seda isegi vahendada välisajakirjandusele. Nüüd võime lehtedest leida meil elavatelt välismaalastelt sellele kiitvaid hinnanguid ja üleskutseid, et tuleks järele teha. Prügi ja selle kuhjumine puhtasse loodusse on kindlasti kõigi tervelt mõtlevate inimeste jaoks ebameeldiv asi. Hästi toimetuleva inimese jaoks on prügi igatahes midagi vastikut, mis rikub tema mõtte- ja haistmismaailma.

Kui olete näinud aga filmi "Rentslimiljonär", siis saate ehk paremini aru sellest, et vahemaa prügimäest tõelise heaoluni ei peagi olema väga pikk. Ka pasa sisse hüpanud noorukist võib saada tõeline mõttegeenius, sest tähtis pole see, kuhu kukkuda, vaid see, kust ja kuhu välja ronida. Mina pole küll pasa sisse kukkunud, kuid olen pärit perest, kes oli Vene ajal sama vaene, nagu oli olnud Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusperioodil ja on põhimõtteliselt sama vaene ka nüüd, nagu minagi. Hoolimata sellest, mida keegi minu nime lugedes arvab. Vaimne tegevus, näiteks ajakirjandus, pole kunagi taganud erilist jõukust, välja arvatud ehk pasa sisse ronimise ja miljonimängu kaudu. Viimaseidki näiteid on meie vastutavate väljaandjate näitel välja tuua, aga hais nende pealt on ju ammu lõhnavedelikega minema pühitud.

Kui mullune prügikoristuskampaania teenis Eesti ühiskonna tänaseid üldaktsepteeritavaid eesmärke, siis uus Minu Eesti mõttekodade liikumine tekitab minul kõhedust. Kas tähendab see prügikoristuskampaania jätku, ainult mõtteviisi ja demokraatia tasandil!? Kas tõesti on eestlaste mõttemaailm sedavõrd väärastunud, et seda peab hakkama puhastama mingist mentaalsest "prügist"!? Või on probleem siiski selles, et meil on tekkinud taas kord seltskond inimesi, kes tahavad prügi metafoori kasutades sekkuda reaalsesse demokraatlikku protsessi ja nn rahvademokraatia manifestiga vehkides sekkuda poliitilisse võitlusse !? Artur Talvik andis äsja selle kohta märkimisväärseid vihjeid, mida olen Rainer Nõlvakut kuulates juba ammu aimanud.

Mõelgem sellele, kuidas etableerus 1930. aastail rahvussotsialistlik liikumine Saksamaal (ja ka Eestis). Ka nemad koristasid "prügi" sobimatute demokraatlike institutsioonide, aga koos sellega vaenulike rahvuste ja ideede näol, et saavutada rahva üksmeelset "heil!" hüüet. Loomulikult ei kordu ajaloo spiraalil mingid nähtused täpselt samal kombel ega valdavalt, kuid sarnasust toonase ja tänase vahel on palju. Missugused mandaadid oleme andnud neile mõttekodadele ja -talgutele? Kes asuvad ja kelle valikul nende etteotsa? Kas see ongi loodetud kodanikuühiskond ja rahvademokraatia!?

Ma ei tahaks kedagi kahtlustada võimu kaaperdamise soovis, kuid ühtaegu ei saa ma üldse aru, miks senised demokraatlikud ühendused ega protseduurid ei sobi nende uute hiilgavate ideede vahendamiseks, mida uuelt liikumiselt oodatakse. Kas on tõesti võimalik tänasesse Eestisse ehitada suurem Eesti kui see väline Eesti!? Meenutagem Švejki lugusid selle kohta, kuidas Austria-Ungari hullumajas sündis idee suuremast Maakerast kui see, millel me elame, ja mis siiski on meie oma sees. Kas Minu Eesti -liikumine ei pretendeeri tegelikult esindama „mind“ rohkem, kui ma „ise“ sooviksin!?

Tühi kriitika

Eesti igat masti asjamehed on üha jõulisemalt hakanud muretsema sellepärast, et meie ajakirjandus pole ikka selline, nagu peaks või nagu nemad tahaksid. Eriti palju tsiteerimist ja viitamist on saanud suhtekorraldaja Daniel Vaariku veebruaris Sirbis ilmunud lugu "Tühi mikrofon". Lugesin alustuseks vaid selle esimese lause, milles ta nimetab Arnold Rüütlit presidendina „Eesti Vabariigi suurimaks võltsinguks“ ja ironiseerib Villu Reiljani partei üle, kirjutades selle „müügiosakonnast“. Kui olin lugenud läbi selle lause, viskasin kohe lehe kõrvale, sest sain aru, et tegu on taas ühe sedasorti kriitikaga "ajakirjanduse" aadressil, mille ainsaks eesmärgiks on panna ajakirjandust rääkima asjadest, nagu Vaarik ja tema sõbrad sooviksid ehk siis just vastupidiselt sellele, mida autor väidetavalt oma kirjutisega taotleb.Olen üsna veendunud, et ajakirjandus pole meil täna kaugeltki "tühi", kuid paljudes peavoolumeediates on see tõesti sageli sisutu või õieti täidetud banaalse poliitpropagandaga, mis asendab elementaarset kriitilist analüüsi, erinevate maailmavaateliste seisukohtade võrdlemist, aga ka lihtsalt tsiviliseeritud demokraatlikku lähenemist faktidele ja nendest informeerimisele. Mida saaksin järeldada Daniel Vaariku pealtnäha õiglastest õhkamistest, kui ta juba esimeses lauses põrmustab demokraatia alustõed, vaidlustab selle protseduurid valimistulemuste näol ja sildistab terve suure erakonna, unustades elementaarsed tõed süüdimatuse presumptsioonist!? Ja selle peale tahaksin küsida, miks üks kultuurrrahva väidetavalt sõltumatu nädalaleht avaldab sellise ilmselt kallutatud ja poliitpropagandistliku kirjutise!?Jah, meie ajakirjandus teenib täna rohkem kui varem kasumi Moolokit, kuid ta ei tee seda omaenese tarkusest ega mingi sissekodeeritud sisulise pahelisuse pärast. Kui Vaarik süüdistab Ekspress Gruppi või mingit muud väljaannet saatanlikkuses, ajakirjanduse põhitõdede unustamises ja jumal-teab-veel-milles, siis astub ta koos meie armsa presidendiga samasse auklikku ämbrisse. Kui viimane kurtis, et ajakirjandus ajab taga vaid „klikke“. Aga mis siis muud kui sobivad klikid tedagi toona presidendiks tõstsid!?Probleem pole ju ajakirjanduses kui milleski eraldiseisvas või isolevas, vaid meie ühiskonnas, tema põhilistes väärtushinnanguis ja prioriteetides. Ajakirjandus ei saa olla sentimeetrit ega grammigi parem kui see ideoloogia, mida meile varsti 18 aastat on pähe määritud, millega meie noorema põlvkonna ajusid pestud, mida on jutlustatud ülikoolide õppetoolidest või väljaannete toimetuste igahommikustel koosolekutel lapsajakirjanikele. See on see tuimestav ja üheülbastav ideoloogia, mis välistab suuresti põhilised inimväärtused, asendades need eetikavaba mammonakultuse, ameerikaliku HAPPY-haipimisega, sotsiaalse ignorantsusega. Miks süüdistada ajakirjandust kui sellist, kui meie nn arvamusliidrid on sedasama ajakirjandust kõik need aastad teadlikult suunanud sellesama ajutühja ideaali suunas!?Oleks juba ükskord aeg lõpetada silmakirjalik ajakirjanduse kui sellise süüdistamine, kuidas ta meie „armsaid“ poliitikuid ja niinimetatud arvamusliidreid on „ebaõiglaselt“ käsitlenud. Needsamad „armsad“ on ju ise nii kangesti tahtnud, et neist pidevalt räägitaks, nii heas kui halvas, et ei unustataks nende nimesid ega näolappe, nende mõttetult sisutühje arvamusavaldusi ega pidevaid naisevahetusi. Milles on süüdi ajakirjandus, kui ta on selle taktikepi järgi agaralt tantsinud ja Eesti ühiskonna peegelpildi muutnud milleksi rõvedaks, mida tabavalt ironiseerib soomlane Sami Lotila, aga mida eesti ajakirjanikud ei julge enam isegi üldse jutuks võtta!? Milles on süüdi need veebikommentaatorid, kellel on veel säilinud mingi teatava (ebakaine) jõupingutusega ületatav valulävi, mis ei sunni neid kaasa ümisema koos establishmentiga!? Võitlus Delfi jt veebiportaalide karmi, kuid hirmutavalt ausa kriitikaga on sealjuures eriti silmakirjalik ja küüniline, see on teadlik ja ebaaus võitlus ainsa reaalse demokraatiaga versus valitsuspressikate ja valgete saalide vastuvõttude pakutud moonutatud tegelikkusekajastus.Ma olen veendunud, et eesti ajakirjandus pole veel surnud, vaid elab edasi paljudes sellistes väljaannetes, mida ei suuda veel establishment manipuleerida, mis on säilitanud oma suveräänsuse ja eripära. Kui Daniel Vaarik kritiseerib ajakirjandust, miks ei suuda ta oma arvamusi siis konkretiseerida!? Või kardab ta selgeid ja õiglasi hinnanguid? Jah, meil on Postimees, aga meil on ka Kesknädal, jah, meil on Eesti Ekspress, aga on ka Maaleht. Kas tõepoolest võib kõiki neid lüüa ühe mütsiga?! Miks kardame sisulisi analüüse ja hinnanguid!? Või pigem neid tegemata jättes püüame justnimelt hämada ja heita varju sellistele ajairjandusväljaannetele, mis peavoolumeediast erinevalt püüavad siiski esindada ka alternatiivseid seisukohti või tuua avalikkuseni lausa mahavaikitud fakte!? Minu arust on selline demagoogia märksa ohtlikum kui ajakirjanduse nn üldine kolletumine. Viimane puudutab siiski vaid kriitikavabale auditooriumile suunatud meediat, kuid meie, vastutustundlike ja ühiskonna heaolu eest seisvate inimeste ülesandeks oleks siiski toetada just seda osa ajakirjandusest, mis on säilitanud oma sotsiaalse põhifunktsiooni, ühiskonnakriitilisuse ja eetilised alustõed.