Allikakaitse petlik ilu

Olen alati olnud selle vastu, et ajakirjandus kasutaks oma väidete tõestuseks ebaseaduslikke vahendeid, ka sellist infot, mida on hangitud allikailt kas nende isikliku kibestumise tõttu oma töökohas, eritasu eest või lihtsalt kergeusklikkust ära kasutades. Iga ajakirjanik teab ju seda, et esimene asi, mida ametnik meile nendega kohtumisel ütleb, on see, et ega te ometi ei taha mind alt vedada. Mina pole kunagi pidanud seda väärikaks tegevuseks ega ole kunagi kasutanud sellist räpast infot. Mina küll ei taha olla "räpane informaator" nagu kunagi KGB tilgutajad. Ei tea ka ühtegi vähegi kaalukamat viimase 20 aasta Eesti juhtumit, kus sellise nn insider-info tulemusena, mida väljaanded on kasutanud üksnes oma läbimüügi kasvatamiseks (eelkõige Eesti Ekspress), oleks kunagi midagi Eesti ühiskonnas paremaks muutnud, pigem ikka vastupidi ja rängalt. Oleme ajakirjanduse loodud augus. Sel kombel on lihtsalt demoniseeritud teatud erakondi, isikuid ja maailmavaateid, sealhulgas ka sotsiaaldemokraatiat, mida rahvaesindaja H. Rumm võiks esindada, aga pole seda kunagi siiralt teinud ega ilmselt tahtnudki teha. Meie ajakirjanduse ebaeetiline suhtumine teabesse on reaalselt üksnes põhjustanud demokraatia olulist nõrgenemist, usalduse kadumist demokraatlikesse institutsioonidesse. s.t parteidesse, mida esindavad ka valitavad organid, üldist sotsiaalset frustratsiooni ja majanduslikku allakäiku, mis on viimastel aastatel muutunud kõigile ilmnähtavaks. Ajakirjanduse soovimatus toetada ühiskonda edasiviivaid ideid ja isikuid maksab nüüd kätte tõsise majanduslanguse ja kogu ühiskonna totaalse usalduskaotusega . Võib lühidalt kokku võtta, et meie peavoolumeedia on olnud ilmselt põhiline jõud tänase majanduslanguse tegeliku sügavuse kujundamisel. Oleks juba kord aeg sellest aru saada ja teha parandust!