Eesti vajab selget pööret

Lugesin seda mõttevahetust http://www.kesknadal.ee/est/g2/uudised?id=14330 ja mõtlesin, et miks ma pole sama avameelset arutelu leidnud meie peavoolumeediast. Ent miks ei vaevunud ükski kommertsajaleht ära märkima allakirjutanu valimist Eesti Aasta Ajakirjanikuks 2009?! Kas või imepisikese nupukesega kuskil surmakuulutuste vahel. Ainus toimetus, kes suutis jääda erapooletuks ja ausaks ning uudise ära trükkis, oli „Pealinn“, leht, mille peale peavoolumeedia on aastaid hüsteeriliselt haukunud kui hullunud õuekoer aiast graatsilisel sammul mööduva iseteadva kassikese peale. Mis on pärast seda järel Eesti väidetavast „sõltumatust ajakirjandusest“? Üksnes rumal enesekindlus ja igal nädalal välja paisatavad järjekordsed odavad blufilood, ja ikka ikka ja üksnes ühes ja samas suunas haukumine. Ent kassike astub uhkel tippival sammul sellest kõigest mööda...


Jääb mulje, et masu ajal on ka ajalehtede tellimuslugude hinnad märgatavalt langenud ning seepärast korvatakse nende kaalu kasvava volüümi ja üha absurdsemate süüdistustega. Mille poolest erineb siis suur osa Eesti ajakirjandusest täna putinlikust meediast!? Küllap üksnes oma kahvatuse ja leigusega, sest ka lugude kirjutajad ise ei saa selle eest enam piisavalt pappi ja on seetõttu oma väljendustes kuidagi ükskõiksed ja ebamäärased. Mõned on ehk märganud, et ka tuule suund hakkab tasapisi muutuma. Tuulenuusutajad peavd juba oma lipu õigel ajal ära vahetama, et mitte uues ajas maailmas jääda haletsusväärseiks luusereiks.

Tegelikult tahtsin veidi kaasa rääkida selles arutelus, kas aasta pärast uutel Riigikogu valimistel on Eesti valmis tõsiseks pöördeks paremuse (mitte parempoolsuse) suunas. Täna on küll õhus palju objektiivseid märke selle kohta, et viimase valitsuse aeg on lootusetult ümber ning Eesti vajab hoopis teistsuguseid võimumehi ja värskeid ideid. Ent Eesti pole kogu oma uue iseseisvuse ajal elanud mitte sugugi objektiivse ega loogilise mustri järgi. Kui Rahvarinne tõi tegelikult Eestile iseseisvuse, siis lükati ta kohe iseseisvuse saavutamise järel sisuliselt kõrvale ja Põhiseaduse Aassamblees ruulisid hoopis need jõud, kes olid harjunud tegutsema mitte reaalse rahva toetuse varal, vaid helde Lääne abi ja sealsete soovituste turvil, püüdmatagi eestlaste laiade massidega mingit sisulist kontakti saavutada. Selle asemel organiseeriti kolonistidest venelastele „usaldushääletus“ mingite pseudodokumentide väljastamisega – ühesõnaga odav petukaup! Usutavasti tunnevad selle naljaka kampaania korraldajad täna sellepärast pisukest piinlikkust ega ole püüdnud selle arvel enam uut mainet lõigata. Tunnustus neile sellegi eest!

Midagi sarnast, aga ajaloo arengu uuel keerul, võime kahjuks oodata järgmisel kevadelgi. Igasugused spekulatsioonid selle üle, kes saab järgmiseks peaministriks, on viljatud seni, kuni meil puudub igasugune kontroll Eesti õiguskaitseorganite tegevuse põhjendatuse ja õiguspärasuse üle. Olen siiralt toetanud Rein Langi allikakaitse seaduseelnõu, sest tean oma kogemusest, et minu kui ajakirjaniku järele pidevalt nuhitakse, otsitakse põhjust minu arvamuslugudest lugeda välja sõnumit, mida võiks kvalifitseerida „julgeolekuohuna“ Eesti Vabariigile. Praeguses seadusruumis on ju see määratlus tänini väga suvaline. Mind on ajakirjanikuna ühel korral Nõukogude Liidus ja Eesti Vabariigis kahel (või siiski kolmel) korral käsitletud potentsiaalse riigivaenlasena mitte millegi muu kui mu arvamuste ja sõnakasutuse pärast. Mis on siis muutunud? Vähemasti Rein Lang lubab mulle mingisugustki legaalset kaitset, olgugi et vaid sõnades. Parem seegi kui Ajalehtede Liidu valgete esikülgede kampaania, mis häbistas kogu Eesti riiki maailma silmis, sest kõikjale levis vale ja häbiväärne sõnum. Mida väärt on selline ajakirjandus, kes trambib oma riigi õigussüsteemi porisse vaid sellepärast, et reklaamitellimused on vähenenud!? Või sellepärast, et võim ei suuda piisavalt raha väljaandajatele kantida? Näiteks EASi kaudu.

Ja siiski ma usun eestlaste mõistusesse ja siin elavate mitte-eestlaste emotsionaalsesse intuitsiooni, et nad ükskord löövad selja sirgeks ja teevad järgmisel kevadel valiku oma tõelise kogemuse, oma elu ja kannatuste põhjal, mitte uskudes libekeelseid meediakanaleid ega neile ühest allikast söödetavaid „kõmuprotsesse“.

Minu kommentaari algul mainitud vestlusringil oli vähemasti õigus selles, et pole tähtis „KES?“, vaid „MIS?“ Mis tuleb senise tohutu tühisõnalisuse ja kalasilmsuse asemele, millal eestlased ja nendega kõrvuti elavad teised rahvad saavad ükskord hakata ise määrama oma saatuse üle, mitte oodates signaale kusagilt kaugelt või kelleltki „maltalaselt“, kes lõpuks määrab, kui eurokõlblikud me siiski oleme. Oleme selle euro pärast kaotamas tervet põlvkonda, jäänud ilma sadadest sündimata eestlastest, kaotanud tuhandeid kibestunud ja ravita jäänud ja seetõttu elust lahkunud inimesi, purustanud kümneid tuhandeid perekondi ja võtnud lootuse vähemalt paarisajalt tuhandelt inimeselt, kes täna on töötud ja peavad elatuma jumal-teab-millest. Kas tõesti uue mitte-eestiliku kujundusega paberrahade ja lollakalt raskete müntide kaasaskandmise koorem õnnistab meid kevadel rahvana ja sunnib jätkama allakäigu trepil ikka allapoole!? Eesti vajab ometi ükskord selget pööret!

MART UMMELAS

AASTA AJAKIRJANIK 2009