Euroketšup

Hiljaaegu saime ühest väärikast ajalehest lugeda, et Ameerika Ühendriigid määratlevad oma kuulsa hamburgerifirma hinnapoliitikaga Eesti endiselt kuuluvaks Ida-Euroopasse, sest söögikohas pakutavaile kotletisaiadele peab ketšupipaki juurde ostma eraldi raha eest. Mujal Lääne-Euroopas, rääkimata Ameerikast, on rahvas õnnistatud tasuta ketšupipakiga, aga Eesti ei ole veel niivõrd usaldusväärne riik, et ketšupit saaks siin letist võtta niisama.


See on küllaltki markantne näide selle kohta, mida meist niinimetatud läänepartnerid tegelikult arvavad. Küllap on see hind NATO lennukite eest meie taevas!? Ehkki ma ei saa teisalt aru, miks ketšup või muud maitseained peaksid üldse kuuluma söögikorra juurde automaatselt. Rääkimata sellest, et sel juhul on need lisandid nagu nii toidu hinna sisse juba arvestatud. See nn rootsi laua sündroom, kui meile „tundub“, nagu saaksime midagi tasuta, on väga petlik. Tavaline inimene ei suuda ealeski ära süüa nii palju toitu, kui on rootsi laua väljamüügihind tegelikult. Võrreldes näiteks tootja omahinnaga. Küllap leidub vaid üks tuhandest inimesest (õgardist), kes seda suudaks või julgeks ära süüa, aga illusiooni „tasuta“ toidust usuvad paljud, võib-olla isegi enamik. Nagu ka meie võrdväärset kuulumist Lääneliitu.

Me elame kahepalgelises maailmas, kus paljud kõlavad loosungid, millest kindlasti viimastel aastatel kõige rohkem kõlanud „Euro 2011!“ on tegelikult kõige silmakirjalikum. Lugege asjatundlike majandusteadlaste, ja mitte üksnes Eesti hästitasustatud (Rootsi) pankade analüütikute „analüüse“, ja te veendute, et järjekordne rahareform ei too meie õuele automaatselt mingit õnne. (Nagu tasuta ketšupki!) Tegelikult oleks juba aeg möönda, et euro aitab ehk vältida uusi õnnetusi, veelgi sügavamat majanduslangust, allakäigu jätkumist, aga kindlasti ei viruta Eestit enam majandustiigrite sadulasse.

Mul pole midagi euro vastu, sest olen seda pidanud aastaid kasutama välismaal käies. Olen suutnud seda oma riigile teenida märkimisväärsel määral, makstes üksnes oma intellektuaalsele omandile toetudes selle pealt Eesti riigile aastaid 21-26 % tulumaksu. (Saamata selle eest vastu küll mitte midagi muud kui üha õhenevat riiki ja üleskutseid võltspatriotismile!) Ent ma tean ka väga hästi, kuivõrd paratamatult on kasvanud neis riikides, kus eurole üle mindi, tarbijahinnad ja teenused.

Ehk parim näide selle kohta on seesama praegu Euroopa Liidus ülekohtuselt nöögitav Kreeka. Kui veel 1990. aastate keskel seal puhkasin, maksin selle eest drahmides mitte oluliselt rohkem kui samavõrd aega Tallinnas elades. Viimati mullu seal kaks nädalat elades maksin oma hotellimajutuse ja toitlustuse eest umbes 3 korda rohkem kui ealeski varem Kreekas olles. Vaevalt küll sealsed oliivid, vintske lambaliha või kahjuks üsna keskpärane vein selle aja jooksul oleksid omandanud uusi ja enneolematuid konkurentsieeliseid võrreldes naabermaadega. Eurotsoon lihtsalt ühtlustas hinnad seninigi ülikalli Itaalia ja keskkalli Hispaaniaga, rääkimata põhjapoolsematest riikidest. Saksa ja Skandinaavia turistide jaoks on Kreeka hinnatase ju endiselt üsna „soodne“.

Tulles tagasi ketšupi juurde, mis enamiku ülekaaluliste ameeriklaste meelest kuulub lahutamatult mõttetu rämpstoidu juurde, sest annab sellele vähemasti mingisugusegi maitse, siis mulle näib, et eurol saab Eestis olema samasugune maitselisandi roll. Me saame nüüd oma tagasihoidlikule eluhamburgerile pritsida veidi krehvtist euroketšupit ja meile tundub seejärel, et koos sellega oleme veidi globaalsemad ja tõsiseltvõetavamad. Röhitseme üheskoos kogu eurotsooniga ja tunneme teatavat solidaarsust kõigi nende rahvastega, kes enne meidki on selle „maitseelamuse“ läbi teinud. Et siis edaspidi üha sagedamini märgata, kuidas nn MacDonaldsi indeks ühtlustab meie muudki hinnataset Euroopa, Ameerika ja lõpuks ehk ka Antarktikaga. Et saaksime seejärel koos tasuta ketšupiga jõuliselt järada „vaid veidi pisut“ kallimat hamburgeri.

MART UMMELAS