JÄRELKAJA

Mart, miks Sa arvad, et lõpuks...
Sa pingutasid märkimisväärsel määral selleks, et teha ühe konkreetse (pole enam oluline, kas äpardunud või õnnestunud) küsitluse üle arutamisest mitu põhimõttelise tähtsusega probleemi. Ehkki Sa üritasid enda arvates vaid vältida seoses toimunuga labast politiseerimist, kukkus välja vastupidi. Sa pole esimene ega ainuke, kelle sõnavõttude tagant kumab läbi mingi lootus kuuluda nende hulka, kes võtavad endale õiguse kõigile ühiskonnas koht kätte näidata. Ka selles pisiväitluses, mille me äsja maha pidasime, tuli välja (sai peaaegu avalikuks saladuseks), et ajakirjanike, ametnike, saadikute ja nende nõunike hulgas on ka selliseid, kelle kujutlus sõnavabadusest, kompetentsusest, teaduslikust uuringust, andmete ja faktide usaldatavusest jpm vajaks täpsustamist.



Keegi ei tea ega oska kõike. Võimatu on ka kõigest aru saada, aga sellest on kõrge elatustasemega maades üsna hästi aru saadud, et tänapäeval on (peab olema!) kogu elanikkond, sh kõik asjamehed, ametikohast hoolimata, elukestvas õppes. Muidugi on ka teistes maades selliseid, kes käivad õppimise asemel siin-seal niisama jalgu kõlgutamas...

Muidugi on ka selliseid, kelle kohta ütles Jüri Lotman ühes samasuguses väitluses, et suhteliselt kerge on varjata viletsat kõrgharidust, ent võimatu on varjata viletsat lastetuba.



Demokraatia on kultuuri funktsioon!

Demokraatiat ei saa hoida; hoida on võimalik ja vaja demokraatia eeldusi.

Ka sõnavabadus on demokraatia eeldus, tunnus ja tulemus. Kui sõnavabadus satub ohtu, siis võib demokraatia kokku kukkuda.



Tundub nii, et hoolimata oludest ja olukorrast, on Eestis päris palju inimesi, kellel ei ole sugugi ükskõik, mis Eestist edasi saab. On ka neid, kellel on kodanikujulgust selleks, et avaldada ja kaitsta oma seisukohti, olenemata sellest, kas teatud või teadmata erakonna liidrid arvavad samamoodi või teisiti.

Kodanikupäeva tähistamiseks korraldatud küsitluse üle arutamisel tuli välja, et sõnavabadus on sattunud ohtu. Kui oleks tehtud mõni uuring, siis oleks täpsemalt teada, mil määral ja miks on inimesed settinud „kihtidesse”, milles ülemistes kihtides (straatides) olevad inimesed kujutavad ette, et neil on igas punktis õigus ja meri põlvini. Sõnavabadus tähendab neile õigust öelda kõikjal kõigile, mis pähe tuleb. Seetõttu neid ärritab, kui keegi söandab avaldada eriarvamust ja lausa vihastab, kui keegi söandab tugineda objektiivsele (korrektselt korraldatud teadusliku uuringuga tuvastatud) teadmisele.



1. otsustamiseks ei ole mingit ühiskonna kohta käivat teaduslikku infot enam ammu vaja olnud;

2. usaldatavaid, rahuldaval määral süsteemseid ja kompleksseid andmeid Eestis elamise ja olemise, elukeskkonna ja elutegurite kohta Eestis ei ole;

3. arvamusedki jagunevad kahte lehte: „minu arvamused” ja „valed arvamused”.

4.



Sa kirjutasid (minu rõhutused –Ü.V.): „Ei tahaks diskussiooni väga austusväärse Juhaniga edasi pidada ega ole ka kursis küsitluse sotsioloogilise tasemega. Ent mulle tundub üha sagedamini, et kui midagi seondub teatud erakonnaga, siis see on a priori kõlbmatu, vähemasti nende jaoks, kelle meelest see erakond on tabu, paaria või vaenlane.”

Siin võiks meenutada vene vanasõna, et kui tundub (kažetsa), siis oleks vaja risti ette lüüa. Tundmusi ei maksa teadmiste, uskumuste, unistuste jms segi ajada! Ammugi mitte ei sobi Sul süüdistada kedagi seetõttu kõlvatuses ja küündimatuses, et Sulle tundub üha sagedamini... Kas Sa, Mart, tõesti arvad, et Juhan ja Ivi tegid küsitluse ja selle tulemuste tõlgendamise kohta kriitilisi märkusi seetõttu, et selle küsitluse tellijaks oli keskerakondlik linnavolikogu?



Ka minul pole mingeid kahtlusi selles, et ka Keskerakonnas tahetakse saavutada siiski mingit muutust. Ometi ei tähenda see, et peaksin ükskõik, millise erakonna tellimusel ükskõik kuidas tehtud ja interpreteeritud küsitlusi uuringuteks pidama. Kui ajakirjanik tunneb (teab?), et ta käsitletava protsessi või nähtuse, asja või selle mõne omaduse kohta mitte midagi ei tea, siis ta võiks küsida või lugeda, natuke mõelda ja siis ka arvestada seda, mida teavad need, kes on selle ala tundjad.



Sa kirjutad: „Muutuste puudus viimase 15 aasta Eestis on vaieldamatult suurim häda, elame üha rohkem sumbuvas, enda saba neelavas mõttetus ühiskonnas.”

Kust Sa võtad, et just muutuste puudumine on Eesti viimase aja SUURIM HÄDA? Kui Sa tead seda, siis kirjuta, kuidas see fakt on tuvastatud (kes, millal ja kuidas selle fakti fikseeris). Kui see on Sinu arvamus, siis ole nii hea ja lisa argumendid. Ehkki Sa kinnitad, et muutuste puudumine on VAIELDAMATULT Eesti suurim häda, oleks vaja just vaielda, sest võibolla on suurimaks hädaks siiski hoopis harimatus, võõrdumine ja võõrandumine?



Sinagi ju ei usu, et olulisi muutusi oleks võimalik saavutada üleöö ja et muutuste vahendiks võiksid olla küündimatud küsitlused, aga pead võimalikuks manitseda, et vahel ei tasuks siiski ka seda lapsukest koos pesuveega välja visata.

Mis või kes on siin „lapsuke”? Sina, Mart, oled teinud ERR-s teadussaateid ja peaksid teadma, mis on probleem, mis on süsteem, mis on põhjus ja mis on tagajärg, mis on eesmärk ja mis on vahend, mis on fakt ja mille alusel oleks võimalik hinnata andmete ja faktide usaldusväärsust...

Mida siis oleks Sinu meelest vaja sellisel puhul teha (öelda?), kui Toompeal sisendatakse üksteisele ja üldsusele, et Eesti on teadmistepõhine ühiskond, ent pole ühtki sellist otsust, mille all oleks teadusliku uuringuga tuvastatud teadmine ega ka ühtki juhtumit, mil mõne õigusakti või organisatsioonilise sammu vastuvõttu-arusaamist-omaksvõttu, täitmist, tulemusi ja tagajärgi oleks üritatud uurida? Valitsuse tellimusena koostatud ja Riigikogus „heaks kiidetud” programmis teadmistepõhise ühiskonna rajamiseks, käsitletakse prioriteedina hoopis tehnoloogiaid (info-, bio- ja materjalitehnoloogiat).

Ühiskonnateadused on viimase 15 aastaga Eestis tegelikult välja surnud. Eestis ei ole minu teada enam sellist kohta, kuhu saaks pöörduda Valitsus või Riigikogu, mingi ametkond, erakond, maakond või firma selleks, et tellida uuring. Heal juhul saab tellida mingi kirjelduse, mis koostatakse küsitlusega kogutud andmete põhjal.

Praegu pole mõtet teha erakondadele ega Riigikogule või Valitsusele etteheiteid selle eest, et nad ei arvesta teaduslike uuringute tulemusi. Uuringuid ei ole! Uuringute asemel tehtud küsitlused pole tavaliselt palju paremad sellest, mida Sa millegipärast hellitavalt „lapsukeseks” nimetad. Kui uuringuid ei ole, siis ei saa (pole võimalik) nende tulemusi arvestada isegi sel juhul, kui saadikutel ja ametnikel oleks mingi ettevalmistus inimese, perekonna, kogukonna, erakonna, ühiskonna... ja kultuuri alal.

Ühiskonnateadlasi (neid üksikuid, kes on veel siia-sinna alles jäänud) ei maksa selle eest hurjutada, et olukord on nii drastiliseks kujunenud.

Mart, Sa võiksid parem kirjutada, miks on Eestis kujunenud selline olukord, kus valitseb usaldamatus ja vastutamatus. Miks on mitmes teises endise „idabloki” maades enam-vähem samasugune olukord?

Võiksid ju kirjutada, millal ja kuidas juhtus, et ametnikud võtsid võimu ja hakkasid arvama, et mitte nemad ei pea rahvast teenima (NB! mitte „teenindama”) vaid vastupidi, rahvas peaks neid teenima? Kuidas läks kaduma arusaam, et rahvas ei ole oma kodumaal mitte klient, vaid peremees! Kuidas juhtus, et riigikogusse ja teistesse otsustuskogudesse hakati sokutama isikud, kellel ei olnud (ei ole) mitte mingisugust ettevalmistust inimese, perekonna, kogukonna, ühiskonna ja kultuuri nägemiseks, veel vähem õigusaktide loomiseks? Millal ja miks hakkas riik võõranduma ja rahvas riigist võõrduma?

Vähe tõenäoline, et Valitsus või Riigikogu üritab nendele küsimustele usaldatava vastuse saamiseks midagi ette võtta. Kas Sulle on oluline, milline erakond võiks initsiatiivi ilmutada? Kui alguse võtab üles „teatud erakond” , või mõni teine, kellele läheb see probleemistik korda mitte ainult võimul püsimiseks või võimule pääsemiseks vaid riigi jätkusuutlikkuse tagamiseks ja rahva elujõu säilimiseks vajalike eelduste taastamiseks, siis oleks vaja ikkagi vaadata, et eesmärgid ja vahendid segi ei läheks ja diletantsus normiks ei muutuks.

Oluline oleks märgata ja arvestada ka seda, milline erakond sõnavabaduse ja demokraatia kui probleemi käsitlemise peale vilistab ja „oma asja” edasi ajab, sõltumata sellega kaasnenud ja edaspidi tõenäoliselt kaasnevatest tagajärgedest.

Oluline oleks vaadata, kuidas tegutsetakse. Oluline oleks, et profaanid ja diletandid, petised ja muud susserdajad saaksid võibolla vastu näppe ja vastu keelt mitte kunagi edaspidi (hiljem, umbes järgmiste valimiste ajal), vaid võimalikult kohe ja kindlasti.



Sa kirjutad: „Meie avalik õhustik on siiski sedavõrd mürgine ja minu jaoks arusaamatu, et peaks toimuma siiski mingi oluline nihe või isegi pauk, et sellest painest lahti saada, mis kõiki ausaid inimesi siin üha rohkem vaevab.”





Mis puutub muutustesse, siis need on tõesti vajalikud, aga enne nende tegemist, oleks vaja üldsusele selgitada,

1. millised on need olud, olukord ja situatsioon, milles riik peaks funktsioneerima, muutuma ja arenema;

2. mis soodustab ja mis raskendab riigina toimimist?

3. mis võiks olla eesmärgiks (milline olek, millised olud, olukord, situatsioon oleks vaja saavutada mingiteks tähtaegadeks);

4. mis on ühiskonnas stabiilne ja mis on labiilne, millised muutused on objektiivsed ja millised on inimeste poolt inspireeritud,

5. mis siis tõenäoliselt juhtub, kui me ei võta ette mitte midagi, või kui teeme seda, teist või kolmandat, aga ei võta arvesse, mis meie tegevusega kaasnes ...;

6. millises suunas oleks mõistlik liikuda (millised sihid oleks mõistlik seada);

7. millest sõltub inimlik aktiivsus ja vastutustunne;

8. millest sõltub ühiskonna jätkusuutlikkus jpm.





Sündmuseks, millest meie arutlus alguse sai, oli KODANIKUPÄEV. Linnavolikogu ja Linnavalitsus otsustasid seda päeva (väärikalt) tähistada ja see on suurepärane. Imestama ja kurvastama peaks selle üle, et kõikjal üle riigi samamoodi ei toimitud. Küsimus tekkis sellest KUIDAS selle päeva tähistamiseks korraldatud UURING tehti ja esitati.

Kui linna juhtkond otsustas välja selgitada, milline osa Tallinna elanikest tunneb end kodanikena ja milline osa kõrvaltvaatajatena, siis ka see on hea. Ometi võib ju küsida, mida selle teadmisega peale hakata. Selleks, et linna juhtkond saaks kavandada meetmete süsteemi linnakodanike kaasamiseks ja igal muul viisil aktiviseerimiseks, oleks vaja teada PASIIVSUSE JA HOOLIMATUSE PÕHJUSEID (kausaalseid ja funktsionaalseid seoseid).

Kas Sina oled kuulnud, et mõne erakonna juhtkond teab, miks õpetaja, koolijuht, kasvatusteadlane, omavalitsustegelane vm ei saa võtta osa hariduselu täiustamisest? Võin Sulle öelda vähemalt põhjust:

Esiteks, õpetajal pole, kus öelda oma arvamust, sellist foorumit Eestis enam ei ole, kus oleks normiks avada tervikpilt (mitte mõned fragmendid ilma kontekstita), kus esitataks probleemid koos nende seoste ja sõltuvuste süsteemiga, kus eeldatakse, et analüüsile järgneb süntees, mille alusel koostatakse ka prognoosid ja stsenaariumid käitumiseks nii stagneerunud ("hangunud") kui ka radikaalselt muutuvates oludes. Oleks vaja toetuda faktidele ja/või asjatundjate (eksperdiks peetavate isikute) argumentidele, mitte juhuslike isikute arvamustele. Teiseks, õpetajal pole, kellele öelda, sest arutlejad ei saa üksteisest aru (ei tea nende sõnade tähendusi ega seoseid, mida arutlustes kasutatakse), ei adu probleeme ega nende põhjuseid ning seoseid. Osa õpetajaid on tüdinenud ja tülpinud, sest neid ei võeta kuulda. Aga need, kes ei saa kuigi palju üldse aru, miks midagi arutatakse, tahaksid asuda etteotsa, kõiki esindama, kuulavad peamiselt vaid ennast (eriarvamust ei peeta enam väärtuslikuks), ei tunneta personaalset vastutust selle eest, mida nad teevad ja tegemata jätavad.

Kolmandaks, teadmine, arvamine, uskumine, unistamine jms on enam-vähem ühes hinnas, otsustajatel pole teadmist vaja.

Järelikult pole vaja ka uuringuid.





Sõnavabaduse, nagu iga teise vabaduse kohta, võib igaüks küsida, mis teda huvitab, aga uuringu korraldamiseks on vaja sõnastada mitte ainult teema, vaid ka uurimise objekt ja avada uuringu aine. Uurimise objektiks on probleem ja uuringu aineks kõik, mis iseloomustab uurimise objekti ja mida mõõdetakse, hinnatakse või loendatakse antud uuringus.



Uuringu korraldamise eelduseks on nende

 üld-, keskastme- ja konkreetteooriate valdamine, mille abil määratletakse ja piiritletakse põhimõisted ja nende seosed,

 printsiipide süsteem, mida uuringus arvestatakse (metodoloogilised lähtekohad):

 meetodite kogum usaldatavate algandmete kogumiseks ning andmetöötluseks ja analüüsiks, usaldusväärsete faktide fikseerimiseks, hinnangute andmiseks ja järelduste tegemiseks.



Hästi läbi mõeldud küsitlustega kogutud andmed iseloomustavad vastajaid, mitte seda, mille kohta midagi küsiti. Küsitlused, mis on korraldatud selleks, et midagi teada saada, mitte selleks, et midagi teada anda, iseloomustavad korraldajaid.

Küsitlused ja ühiskonna-alased uuringud iseloomustavad olusid, olukorda ja situatsiooni, milles elatakse.

Ammu on pandud tähele, et ühiskonnateadust ja ühiskonnateadlasi peetakse vajalikuks vaid demokraatlikes maades. Teistes poputatakse vaid selliseis „keskusi”, kus toodetaks surrogaate ja neidki peamiselt selleks, et kellelegi näida ja oleks, mida näidata .

Kui „valitsejad” satuksid võimule tänu ausatele valimistele, mitte mingite manipulatsioonide ja trikkide abil, siis oleks Eesti ühiskond praegusega võrreldes sootuks teistsugune.



Selleks, et riigis saaksid toimuda valimised, peaks valitsema tunde, mõtte, sõna ja tegutsemisvabadus

a) rahvas peks olema küllalt

 haritud selleks, et

o aduda inimest ühiskonnas kui institutsionaalses ja kultuuris kui holograafilises süsteemis ning enam-vähem tundma nende süsteemide funktsioneerimise, muutumise ja arengu eeldusi,

o näha probleeme ja tuvastada nende seosed-sõltuvused,

o sõnastada oma seisukohad küllalt süsteemselt, täpselt ja selgelt;

 informeeritud nii mineviku, oleviku kui ka tuleviku kohta, nii soodustavate kui ka raskendavate asjaolude kohta, võimaluste ja piirangute kohta siin ja mujal (NB! kui inimesed ei ole küllalt haritud, siis nad ei jaga välja, millal nad on rahuldaval määral informeeritud.);

 kogenud selleks, et ette näha, ära tunda ja eelistada neid, keda oleks võimalik uskuda ja usaldada, kelle mõtted, jutt ja teod loodetavasti kokku langevad;

 julge, et oma seisukohad koos argumentidega sõnaselgelt välja öelda oma arusaamu kaitsta, võidelda nii aadete ja ideaalide kui ka leiva ja kodukandi püsimise nimel;

 aus, et ei valeta ei endale ega teistele, ei ehi end võõraste sulgedega, ei ürita näida selle asemel et olla, ei kandideeri mingiks saadikuks ega ametnikuks, kui rahuldavaks tegutsemiseks – orienteerumiseks, otsustamiseks ja vastutuse kandmiseks pole veel eeldusi kujunenud;

 õiglane, et ei kannata edu saavutamist kellegi õnne, kultuuri, tervise ja looduse arvel;

 ustav, isamaale ja perekonnale.



b) juhtkond peaks olema küllalt

 haritud, et ei peaks häbenema ja tõrjuma kompetentsuse printsiibi kehtestamist kõigis riigi- ja omavalitsusasutustes;

 informeeritud,

 kogenud,

 õiglane,

 aus,

 töökas,

 täpne,



c) riigis valitsema kord, mis

 kindlustab kõigile ühesuguse õiguse olla vaba;

 võimaldab kõigil kujuneda haritud inimeseks ja olla õppes kogu elu;

 väärtustab asjatundlikkuse ja välistab põhjendamatu autoriteedistruktuuri kujunemise;

 loob eelduse olla informeeritud ja välistab süstemaatilise demagoogia;

 tagab sõnavabaduse;





Kui „valitsejad” reaalselt ei vastuta selle eest, mida nad on teinud, mida teevad ja tegemata jätavad, siis nad ei tea ega tahagi midagi teada ei inimese ega ühiskonna ja selle alasüsteemide koha. Siis piisab juttudest, mida ju keegi ei saa kontrollida. Demokraatiast, mille kohta on keelatud märkusi teha ja mille kohta ei tohi nõudlik olla, jääb üsna varsti järele vaid mälestus.



Demokraatlikus ühiskonnas on hulk nn veealuseid karisid. Nende üle oleks vaja pikemalt ja põhjalikumalt aru pidada. Nimetan siin mõned karid, mille otsa on nii siin kui mujal ikka ja jälle sattutud.

Näiteks, võib tuua, et üksmeel, koostöö, vabadus jms on printsiibid, mitte eesmärgid!

Kui juhtub, et üksmeel muutub eesmärgiks, muutuvad eriarvamused taunitavaks ja need inimesed, kes suudavad ja tahavad oma peaga mõtelda, kujunevad algul raskesti talutavateks ja varsti täiesti talumatuks.

Need inimesed, kes näevad uusi võimalusi ja ohte, heidetakse välja, pannakse kinni, lastakse lahti, või maha. Vanas Roomas öeldi, et kui näed ühehäälset otsust, siis otsi despooti või petist!

Sõnavabadus on eksistentsiaalne probleem!

Sõnavabadus ei tähenda seda, et „massid võivad soovi korral suud pruukida”. Demokraatlikus ühiskonnas tähendab sõnavabadus mitte ainult kodanikele, vaid kogu riigile kui institutsionaalsele süsteemile kohustust

a) olla küllalt asjatundlik selleks et ühiskonna- ja kultuurielus kaasa rääkida,

b) olla võimeline ette nägema ja ära tundma, mis ühe või teise lahendusega võib kaasneda otse ja kaudselt, kohe ja hiljem avalikult ja varjatult siin (lokaalselt) ja mujal (globaalselt);

c) vastutada nii oma juttude kui ka tegude eest, otsuste ja nende realiseerimisega kaasnevate tulemuste-tagajärgede eest.

Nii kui mõni printsiip, olgu üksmeel, koostöö, vabadus, vms muutub eesmärgiks, siis muutuvad inimesed nende eesmärkide saavutamise vahenditeks (ressursiks või/ja tingimuseks) kellegi käes ja ... süsteem võõrandub – pöördub oma loojate vastu, muutub neile vaenulikuks jõuks.



Mart, kas sa panid tähele, et Sa astusid (pole praegu tähtis, kas tahes või tahtmatult) sisuliselt välja kompetentsuse printsiibi vastu?

Vaatame seda veidi laiemas kontekstis!

ERR –l on nii raadio kui TV poolel mitu saatesarja, mida nimetatakse „probleemsaadeteks” , aga kus ei ole veel kunagi üritatud avada mõnd PROBLEEMI selleks, et leida mingi rahuldavaks peetav lahendus. Tegelikult ei saakski seda juhtuda, sest

a) nendesse saadetesse kutsutakse „kogemustega inimesi”, keda nimetatakse mingi valdkonna „esindajaks” (ehkki neil kellegi või millegi esindamiseks mingeid volitusi ega muid eeldusi ei ole),

b) probleemid jäävad sisuliselt sõnastamata (paistab, et saatejuhtidel ja nende taga oleval üüratul seltskonnal ei ole probleemi nägemiseks vajalikku ettevalmistust (üld- keskastme- ja konkreetteooriaid käsitluse alla võetud „küsimuse” nägemiseks ega ka metodoloogiat,

c) ERR peab oma ülesandeks „pakkuda meelelahutust” , mitte aidata rahvast selleks, et oleks võimalik võtta osa põletavate probleemide põhjuste avastamisest ning meetmete süsteemi loomisest selleks, et nendest põhjustest kasvõi osaliselt ükskord vabaneda.



Avalik lobisemine mingitel teemadel kujundab mulje nende teemade käsitlemise kohta ja viib nad päevakorrast välja. Seetõttu niisugused saated pigem kahjulikud kui vajalikud. Kui keegi nüüd arvab, et olen probleemsaadete vastu, siis sai ta minust valesti aru; soovitan viia nende saadete nimetus ja sisu kooskõlla.

Mart, küllap mäletad, et varemgi on öeldud: „Sa oled küll mu sõber, aga....” Otsime ja mõtleme edasi!

ÜLO VOOGLAID

Juhin lõpuks tähelepanu sellele, et küsitluse tulemusi pole avalikes  allikais seni avaldatud, seepärast tundub eriti ebaeetiline (ka  sotsioloogide) kriitika selle kohta, ehkki paljud ajalehed avaldavad täiesti  ilma igasuguse metoodikata küsitlusi ajalehtedes iga päev. Vaadake või  Postimehe küsitlust ravikindlustuse finantseerimise küsimuses. Kui  objektiivne on selline teave? Usutavasti siiski suurusjärgu võrra vähem  objektiivne kui Turu-uuringute AS Tallinna tellimusel esitatud küsitlus  sõnavabaduse küsimuses, millega Eestis on tõsiseid ja süvenevaid probleeme. Ilma igasuguse küsitluseta tunnetab seda iga aus Eesti elanik.

MART UMMELAS