Eesti kliimas saame vikerkaart näha väga harva. Üksnes suviste soojimate ja äikeselisimate päevade ajal. Vikerkaar on eestlastele eriline ja ülimalt rõõmustav ilmastikunähtus. Samasse ritta võiks seada ka Vello Vikerkaare kolumnid, mida oleme viimasel ajal lugenud. Need puhastavad Eesti õhku ja annavad meile teatava sõltumatu, rahvusvahelise vaate meie kohati sumbunud asjadele.
Lugenud siiski 6. märtsil Postimehest tema laialivalguvat Ketšupieesriiet tekkis mul mõningaid küsimusi ja arusaamatusi. Alustaksin MacDonaldsi mainest Eestis, mis pole kunagi ligilähedaseltki tõusnud sellele tasemele kui USA-s. Tunnistan ausalt, et pole sellist toitlustusasutust Eestis kunagi külastanud nagu ka Hesburgerit ega muid hamburgerlate kloone. Olen küll välismaal sunnitud olnud selle keti asutust umbes ühe korra kümne aasta jooksul külastama. Mul pole mingeid negatiivseid järelmeid sellest külastusest, kuid mulle tundub lihtsalt, et see kett pole selline, mida külastaksid mõistlikud inimesed, kes gastronoomiast midagi jagavad ega ole siiski valmis ka arvestatava tasu eest sööma standardseid (jumal-teab-kus-toodetud) tooteid, mille hügieenilisuses ega toitvuses ei saa siiski olla mingit kahtlust. Kõik batsillid on hävitatud! Me ei saa öelda midagi negatiivset hamburgerlate kohta, aga mul pole ka mingit põhjust neid esile tõsta.
Niisiis jutt ketšupi lisahinnast. Ma ei söö ketšupit, sest see on teisejärguline toode, milleta saab iga inimene hakkama. Kui väga soovitakse, võib kasutada tomatikastmeid, sealhulgas ökoloogilisi. Äädika lisamine tomatikastmele on puhtalt tehnoloogiline vahend säilivuse tagamiseks, mitte seotud selle kastme maitseomadustega. Leian, et ketšup kui mõttetu ja sisuliselt mittevajalik toidulisand peakski olema lisatasu eest. Ka alkoholi aktsiisimaks ei tekita kellelgi meist enam küsimusi. Niisamuti võiks suhtuda ketšupi lisahinda, mida Ida-Euroopas küsitakse. Jumal tänatud, et küsitakse! Ehk jätab keegi rumaluke selle kasutamata!
Rohkem paneb mind hämmastama see, et koos ketšupiga laseb Vello Vikerkaar allavoolu ka Eesti iseseisvuse. Kas tõesti oleme kogu maailma jaoks lihtsalt mingi Ida-Eurooap riik, peaaegu et Lääne-Venemaa!? Oleme ju püüdnud oma välispoliitikaga väga selgelt eristuda idapoolsest Venemaast ja sellele selgelt vastanduda. Ei usu eriti ka neisse mainekirjeldustesse, mida Vello Venemaa kohta esitab. Tundub, et ühe väliseestlase jaoks on problemaatiline näha Eestit lihtsalt euroopaliku riigina, kus MacDonaldski on pigem sõimusõna kui väärtus. Meie selge ärapööramine Venemaast pole aga temani lihtsalt jõudnud. Kas siis teadmatusest või ehk ka soovimatusest? Igal juhul ei saa MacDonald asendada meile iseseisvust ega osalust Euroopa Liidus.
MART UMMELAS
1 kommentaar:
oppinud
Postita kommentaar