Vildakas triumfikaar

Eelmisel kuul diskuteeriti Eesti meedias kaitseminister Jaak Aaviksoo Tartu rahu aastapäeval peetud kõnes kasutatud väljendi „Tahte triumf“ üle. Miks? Saksa keeles on „Triumph des Willens“ Leni Reiefenstahli tõeliselt vastumeelse „dokumentaalfilmi“ pealkiri. See film kajastab füürer Adolf Hitleri saabumist 5. septembril 1934 natsionaalsotsialistliku partei kongressile Münchenisse ja kõike sellele järgnenut. Keda see film huvitab, saavad seda täies ulatuses vaadata Internetist. Ma usun, et vaatamisjärgne mulje on isegi palju masendavam kui NLKP parteikongresside kajastused.

Kahtlemata on tegu meisterliku filmirežissööri emotsionaalselt väga mõjuva teosega, mis täna tekitab minul küll vaid külmavärinaid. Tollal aga võis see film Saksamaa rahvast lummata, lausa hüpnotiseerida, arvestades seda, mis järgnes. See film kinnitab veelkord, et eriti ohtlik ja tõeliselt inimvaenulik on siduda totalitaarseid, antihumaanseid ideid professionaalse teostuse, omamoodi perverssusse kalduva kunstimeisterlikkusega. Sellest saavadki sündida üksnes poliitilis-kultuurilised megamonstrumid, mis otseselt või kaudselt toovad kunagi endaga paratamatult kaasa miljoneid reaalseid inimohvreid. Kunst on ju sellise võimu käes märksa võimsam hävitusvahend kui aatompomm.

Kui meie kaitseminister kasutas seda väljendit, siis (looodetavasti) ei mõelnud ta sellele, mida niisugune sõnaühend võiks tähendada näiteks tänastele sakslastele või kogu maailma juutidele. Kuuldavasti kasutas üks meie endisi kaitseministreid kunagi välismaal esinedes ka väljendit „Töö teeb vabaks“ (sks Arbeit macht frei!), mis teatavasti ilutseb (äsja varastada üritatud) sepisena Auschwitzi koonduslaagri väraval. Reaktsioon rahvusvahelises seltskonnas olevat toona olnud piinlikkust tekitav. Küllap peeti seda siiski vaid ministri lapsus linguae’ks, mitte Eesti kaitseministeeriumi motoks.

Jah, kahjuks ei mõtle me väga sageli sellele, mida teised inimesed, rahvad või kultuurid arvavad meie jaoks iseenesestmõistetavaist väärtustest ja arusaamadest. Mida peaksime siis tegema?! Kas ignoreerima neid „võhikuid“, jätkama oma tõekspidamiste kaitsmist, tuginedes rahvuslikult sissepoole pööratud semantiliste tähendusseoste ahtakesele ruumile?! Loomulikult võime seda endiselt teha ja rõõmutseda isekeskis asjade üle, millest teised midagi ei mõista või mis neid suisa kummastavad. Ent milleks siis muretseme nii kangesti sellepärast, missugune on meie riigi maine, miks loome kalleid kampaaniaid à la „Welcome to Estonia“?! Ehk piisaks mõnusast enesega rahulolust selle üle, mida kõike head me ise endast arvame?! Vähemasti teatud väikesele osale meist, eestlastest, enesekindlaimaile ja silmaklapistatuimatele rahvuslastele, on see põhiliseks eneseusu kinnituseks.

„Triumf“ on kindlasti üks neid sõnu, mis tänases Euroopa kultuuriruumis tekitab samasuguseid tahtmatuid külmavärinaid nagu Riefenstahli filmgi. Viimati püstitati triumfikaari Napoleoni sõdade ajal*. Tänasel päeval seisavad nad mõnes linnasüdames (Rooma, Pariis, Peterburi, Moskva jm) edasi, kuid liiklus on neist mööda juhitud. Kaare alt võisid kunagi läbi marssida jalaväerügemendid, kuid tänapäevane mitmerealine liiklus sattuks neid läbides peagi hätta. Juba see osutab, et triumfidest kõnelemine võiks jääda ajaloolisse ruumi, tänases päevas suudame neist kõneldes esile kutsuda vaid üldist kohmetust, et mitte öelda hullemini. Ainus triumf, millest tohiksime tänapäeva maailmas süümepiinadeta kõnelda, on inimlikkuse triumf, aga sellel pole midagi pistmist ühegi riigi ega rahvuse, ühegi asõjalise võidu ega üleolekutundega. See on selline triumf, mis ei nõua kunagi (inim)ohvreid, üksnes elementaarset inimlikkust, eelkõige inimeseks, mitte mingi rahvuse esindajaks jäämist. Või pole me inimestena enam selleks suutelised, sest meil on nõrk identiteet - olla LIHTSALT INIMENE?!

MART UMMELAS
__________________________________________________
* Vt asjatundlikku kommentaari, püstitas viimati ka Mussolini