Powered By Blogger

reede, 19. märts 2010

656 või 666


Lugedes viimastel päevadel meie ajalehti või õieti jõllitades nende tühje esi- ja muid külgi, tundub, et Saatan on maa peal tagasi. Ja tema nimi on Rein Lang. Olen Reinuga koos töötanud, temaga tuliselt vaielnud ning teda kritiseerinud oma meediakommentaarides, kui mul neid veel teha võimaldati. Niisamuti kui püüdnud igati tõrjuda kõiki neid seadusandjate ja poliitikute katseid ajakirjandusele päitseid pähe panna, mida taasiseseisvumisajal on korduvalt üritatud. Ent olen ühtaegu rõhutanud, et trükiajakirjandus ei saa igavesti jääda väljapoole õigusruumi.

Töötades veel üleminekuajal kultuuriministeeriumi osakonnajuhataja ja seejärel ministri asetäitjana valmistasin koos kolleegidega ette uue Eesti esimese ajakirjandusvabaduse seaduse eelnõu, mille eesmärgiks oli tagada ajakirjandusele reaalsed võimalused iseseisvas Eestis vabalt tegutseda, ilma et kellelgi ametnikul või muul asjamehel võiks tekkida kirge seda suvaliselt piirama hakata. Teisalt, sinna oli sisse kirjutatud ka reaalne vastutus, nagu see on olemas kõigis Euroopa riikides, sealhulgas juba ligi sajand tagasi Soome Vabariigis vastu võetud trükivabaduse seaduses. Eelnõu ei jõudnud paraku ministeeriumide vahelisest arutlusest kaugemale. Valitses ju proletaarse kõikelubatavuse aeg.

Ma pole jurist, et arvustada seaduseelnõu 656 SE, kuid Rein Langi esinemine Eesti Ajakirjanike Liidu kongressil veenis mind sellesse tõsiselt suhtuma. Rääkimata sellest, et EAL-i seisukohti on selle kujundamisel suuresti arvestatud ning ka kongressi delegaadid võtsid ministri esinemise vastu ilmse poolehoiuga. Kahjuks meie peavoolumeedia sellest ei kirjutanud, nagu ka sellest, et allakirjutanu kuulutati kongressil aasta ajakirjanikuks 2009 žürii otsusel, mida juhtis Riigikogu esimees Ene Ergma. Eks näita seegi iseenesest vähetähtis seik, et ajakirjanduse objektiivsus ei ole Eestis just täiuslik. Et lugejat manipuleeritakse mitte ajakirjanike, vaid omanike huvides. Miks peaks siis uskuma, et allikakaitse osas aetakse väljaannetes alati žurnalistlikke, mitte näiteks aktsionäride omakasupüüdlikke eesmärke, nagu väitis oma selgitustes ka minister Lang!?

19. märtsil kirjutas ajakirjandusõppejõud Mart Raudsaar Eesti Päevalehes, et Rein Langi häirib Eesti ajakirjanduseetika koodeksi punkt 3.7., mis lubab ka ebaeetiliste võtete kasutamist nn avalikkuse huvides. Eesti Ajakirjanike Liit pole kunagi seda koodeksit aktsepteerinud ja just selle punkti pärast. Meiega on selles osas sama meelt nii Euroopa ajakirjanike ühendus EFJ kui ka ülemaailme organisatsioon IFJ. Seetõttu on ka EAL endiselt globaalsete ajakirjanike ühenduste ainus seaduslik esindaja Eestis. Ei olemas Eesti ajakirjanduseetikat, on olemas tsiviliseeritud maailma ajakirjanduseetika.

Mulle näib, et trükiajakirjanduse kohati meeleheitlik protest seaduseelnõu 656 SE vastu lähtub mitte niivõrd vaba ajakirjanduse kui angažeeritud ajakirjanduse eesmärkidest. Nii eeltrahvid kui muud majanduslikud sanktsioonid ei puudutaks ju kuidagi ajakirjanike tegevusvabadust, vaid tooksid kaasa majandusliku vastutuse üksnes väljaannete omanikele. Seni on ajakirjandus olnud suhteliselt tulus ja ohutu tegevusala, sealhulgas igasugu seiklejaile. Palju on siis olnud reaalseid kahjutasunõudeid ajakirjanduse vastu, rääkimata nende maksmisest, mida nüüd kardetakse!? Poliitilise intriigi lisab kogu supile äsjane Mart Laari esinemine, mis viitab sellele, et tegelik võitlus ajakirjanduse kontrolli üle käib mitte niivõrd võimu ja ajakirjanduse vahel, vaid võimuliidu siseselt. Igal juhul ajakirjanikke liitu kuuluvad ajakirjanikud tahavad sellest mudaloopimisest kõrvale jääda, usun ma siiralt.

MART UMMELAS

EAL-i liige aastast 1986

1 kommentaar:

Tarmo ütles ...

Hästi öeldud!