Powered By Blogger

laupäev, 27. märts 2010

6 aastat tagasi antud intervjuu Maalehele


Ma arvan, et Eesti viimaste aastate allakäigu valguses vääriks uuesti ülelugemist intervjuu, mille andsin Maalehele siis, kui mul lasti veel osaleda Rahva Teenrite saates. Eks osuta seegi, et ma seal täna ei osale, minu toonaste mõtete ja kahtlustuste paikapidavust aastal 2010.

Rahva teener Mart Ummelas: Ajakirjandus peab muutuma


26.02.2004



Koit Luus



Kuidas tundub eelmine ärev aasta Eesti ajakirjanduses seestpoolt vaadatuna?



Eesti ajakirjandusest kui mingist tervikust on väga raske rääkida, sest kõikehaaravat ajakirjanduslikku keskkonda ega omavahelist suhtlemist ei ole. Minu kontakt trükiajakirjandusega on olnud vaid läbi “Rahva teenrite” seltskonna. Sealtkaudu saan aimu, mis näiteks suuremates lehtedes toimub.



Ma ei ütleks, et oli – vähemalt Eesti uudiste kajastuses – eriti ärev aasta. Kõik suuremad sündmused on ju olnud mingil määral ette aimatavad.



Looduses tuli küll torme ette, aga Eesti elus ei ole olnud mingeid suuri üllatusi ega erilisi ootamatusi. Midagi sama rabavat, nagu näiteks oli 11. september 2001 USAs või isegi see, kui sai teatavaks, et Laar Savisaare pildi pihta laskis, pole ju olnud. On olnud suuresti etteaimatav nühkimine. Ka sügisese valitsuskriisi puhul tuli pauk sealt põõsast, kust oodata oligi.



Oli see hea või halb?



Selliste ette aimatavate pöörete puhul ei jää ajakirjandus väga rumalasse seisu. Teisest küljest, eks ta muidugi on halvem sellele osale ajakirjandusest, kes teeb panuse sensatsiooni või skandaali peale.



Riigi ja inimeste seisukohalt on muidugi hea, kui asjad on arusaadavas dimensioonis ega välju sealt teise mõõtmesse. Kui ei toimu nii ootamatuid sündmusi a la Savisaare lindiskandaal, kui täna veel on valitsus ja homme seda enam ei ole.



Viimase valitsuskriisi lahendamine näitas sedagi, et meil on õpitud niisuguseid küsimusi tsiviliseeritult lahendama. Ei pea kohe uksi paugutama, vähemasti mitte päriselt.

”Poliitikud suhtuvad nende kohta avaldatusse tegelikult üsna ükskõikselt, vahel isegi otsivad skandaali, et mitte tundmatusse vajuda, ” nendib Mart Ummelas.







Ja üsna viimasest ajast, tunnistagem, et ka Kaplinski avaldus ega sotsiaaldemokraatide nimemuutus polnud kellelegi enam põrutavaks üllatuseks. Protsess lihtsalt jõudis teatava loogilise tulemuseni.



Mida see tähendab?



Eks see näita mingil määral meie ühiskonna suuremat küpsust, tasakaalustatust. Oleme jõudmas arengustaadiumi, kus midagi väga ootamatut, väga kreisit enam ei toimu. Me ei saaks ka Euroopa Liitu astuda, kui meil oleks väga metsik poliitiline maastik.



Kuigi jah, nii talitsetud ja ettearvatavad kui soomlased, kellel kõik protsessid väga aeglaselt keerduvad, me siiski veel ei ole.



Seal näiteks kestis peaminister Anneli Jäätteenmäki nii-öelda paljastamine ju mitu kuud ja alles päris kulminatsioon – kui ta parlamendi ees seistes vassis – oli eriline, rabav sündmus. Eestis tavaliselt niisugust eeltööd ei tehta. Kui pauk tuleb, siis ta tuleb ikka üsna ootamatult.



Vaatame Eestist väljapoole. Peale Soome skandaali küpses skandaal ka Leedus president Paksasega, seejärel kukkus Läti peaminister Repše. Tundub, et meie ümber on suhteliselt tihedalt ärevaid signaale?



Ma ei usu, et Paksase puhul või siis Lätis oleks ilmtingimata vaja mingit salanõu otsida. Küsimus on pigem selles, et Balti riigid õpivad omaks võtma Euroopa suhtlemisstandardit. Huvitav, et ka Soome sattus tegelikult sisepoliitilisse kriisi rahvusvahelise olukorra pingestumise tõttu. See, et Paavo Lipponen aasta tagasi George Bushiga küllaltki delikaatsetel Iraagi-teemadel mõtteid vahetas ja et Soome poliitiline vastaspool, keskpartei, seda valimisvõitluses ära kasutas, näitab, et Soome ühiskonnalgi tuli hakata langetama valikuid, milleks ta ei olnud veel päriselt valmis või mida ta lihtsalt polnud pidanud seni tegema.



Sama lugu on Balti riikidega. Me peame ennast kiiresti kohandama Euroopa standarditele.



Selles kontekstis ma tõlgendaksin ka sügisest valitsuskriisi hoopis teises võtmes, kui ajakirjandus on seni näinud.



Mitte Rahvaliidu jonni või Jaak Alliku lavastusena?



Mina ütleksin, et kriisil oli täiesti põhimõtteline sisu, mis muide pole kuskile kadunud. Oli ette valmistatud riigieelarve, mis kahtlemata ei vastanud ega tegelikult vasta täiel määral tänaseni Euroopa standardile, eelkõige just sotsiaalsete kulutuste poole pealt.



Me ei tohiks 1. mail Euroopa Liitu minna nii, et kogu meie eelarve sõltub ainult liidu toetusraha täielikust saamisest või mittesaamisest. Me oleksime oma riigieelarve ja kogu riigi usutavuse seadnud ikka väga suure küsimärgi alla, kui 1. jaanuarist oleksime tulumaksu hurraa peale vähendanud. Sisuliselt oleksime võtnud eelarvest raha ette ära, seades tõsisesse ohtu omapoolse finantseerimise võime, ehkki Euroopa Liiduga ühinemine just seda nõuab.



Selles mõttes oli Rahvaliidu protest õigustatud. Seda näitab muide ka fakt, et partnerid lõpuks ilma suurema kärata nõustusid.



Selle kriisi taust on meie ühinemine teistsuguse maailma ja teistsuguste reeglitega. Ja meil tuli nende reeglitega ühineda nüüd ja ausalt, et ei peaks seda tegema kunagi edaspidi hoopis piinlikumas situatsioonis.



Kas võib minevikule toetudes tõdeda, et Eesti rahareformi edu on andnud julguse riskida ka järgmistes sammudes?



Rahareformi puhul oli risk tegelikult väike. Teame, et rahvas oli juba 80. aastate lõpul küllaltki selgelt häälestatud pingsale, kokkuhoidlikule, ohvrimeelselegi elule. Jutt kartulikoorte söömisest polnud paljude jaoks vaid poos. Oma raha saamine väärtustus toona märksa rohkem kui äsjaste säästude kadumine.



Ma ei taha muidugi öelda, et Nõukogude ajal kogutud säästude tuulde lendamine oleks olnud kõigi jaoks õiglane lahendus. Kaugel sellest! Aga see oli siiski väiksem pahe võrreldes teiste võimalike lahendustega, mida välja pakuti ja mis teistes Ida-Euroopa riikides, vähemasti tagantjärele targana otsustades, ei andnud üldsegi head tulemust.



Rahareformi puhul räägitakse suurest õnnestumisest ja suurest riskist sellepärast, et IMF soovitas meile hoopis teistsugust lahendust.



Nüüd on küsimus selles, kas me täna saaksime sama hulljulgelt Euroopa Liidu soovitatavaist erinevaid otsuseid vastu võtta või mingeid omapäraseid lahendusi välja pakkuda. Kas see oleks reaalne?



Ma julgen selles sügavalt kahelda, ma ei usu seda.



Vanemapalga ümber toimunud väitlus näitas tegelikult, et inimeste suhtumine ei ole enam sama lineaarne kui raharefomi ajal, otsuste või reformide hindamisel hakkavad mängima hoopis teistsugused aspektid. Näiteks sotsiaalse õigluse küsimused, mida rahareformi puhul keegi ju õieti ei tõstatanudki.



Ühiskondliku otsustamise protsess on muutunud mitmemõõtmelisemaks. Sotsiaaldemokraatia taaselustumine on selle ilmekaim tunnistus.



Reformide algusperioodil kasutati väga tugevalt ära inimese individualistlikku, isegi egoistlikku hoiakut, tema ekstreemset siseressurssi. See tähendas sageli paljude jaoks ülisuurte riskide võtmist ja võib-olla ka tavanormidest vägagi erinevat käitumist. Ilmekaim näide on kas või vanaraua eksport välismaale Vene piirivalve nina alt.



Kes olid selleks pingeks või oma siseressursi kasutamiseks suutelised, saavutasid väga suurt edu, kes aga selleks “tiigrihüppeks” suutelised ei olnud, need on keskmisest väga tugevasti maha jäänud.



Selles mõttes oleme oma arengus jõudnud pöördelisse faasi, et kui varem olid väga suured ülesanded pandud vaid kitsale, riskialtile eliidile, siis praegu ei saa enam vaid neile loota, me peame töö uuesti nii-öelda ära jagama.



Kui me aga töid jagame, peame ka hüvesid võrdsemalt jagama hakkama. Kui parempoolsed kõnelevad ähvardavast väärtuste ümberjagamisest, siis ajavad nad teadlikult jama – tegelikult tuleb just töö ühiskonnas ümber jagada, ja seda juba kõigi hüvanguks.



Seda ootavad ka naabrid – vähemalt Põhjalas?



Meil ei maksaks luua väga suuri illusioone, et Soome ettevõtted hakkavad massiliselt siia tulema, sest omanikud toovad nad siia alles siis, kui nad ka siinset ühiskonda usaldavad.



Küsimus ei ole mingi formaalse kontorimaja avamises, vaid ikka selles, et sealsed inimesed peavad tulema siia ka tööle, koos oma peredega elama. Selles on tegelik küsimus, aga mitte formaalse maksusoodustuse erilises ahvatluses.



Tavaline Soome inimene on praegu ikka väga hirmul selle ees, et piirid, eriti lõunapiir, avanevad. Juba praegu on Soome kodanike suhtumine Eestisse üsna kriitiline ja me peame olema valmis selleks, et see võib veelgi kriitilisemaks muutuda.



Elu sotsiaalne pool ei ole majandusest sugugi nii jäigalt lahutatud, nagu turumajanduse apologeedid vahel arvavad, tegelikult on see sageli isegi olulisem kui majanduskeskkond.



Neid aspekte suurte investeeringuplaanide puhul – näiteks võimalik BMW tehas või tselluloositehas – pole seni eriti rõhutatud?



Väga paljud inimesed, kes majandusprotsesse analüüsivad, teevad seda lineaarses, primitiivses mõõtmes. Aga reaalse ettevõtte puhul ei ole küsimus ainult alginvesteeringus, vaid selles, et saada see ettevõte siin ka toimima ja aastateks. Põhjused sellest loobumiseks võivad peale raha peituda ka selles, et ei jätku kas asjatundlikku tööjõudu või ei suudeta luua elamiskõlblikku infrastruktuuri.



Sotsiaalne võrgustik iga sellise suure projekti ümber on tegelikult märksa suurem ja keerukam kui lihtsalt mingi rahasumma ümberkantimine.



Raha võib maailmas olla palju, aga sellegi poolest teatud kohtadesse raha kunagi ei jõua. Ehkki nendes kohtades võiks kasumimarginaal olla tohutu. Meenutagem või totalitaarriike, sõjakoldeid, rahvuskonfliktides vaevlevaid riike.



Raha lihtsalt ei jõua sinna, sest seal ei ole vähegi usutavat keskkonda.



Sama lugu on meiega Euroopa Liidus. Enamikus Euroopa vanades riikides ei vaadata liidu laienemist siiamaani eriti positiivselt. Eelarvamused meie kui tulnukate suhtes on endiselt väga suured.



Tuleks mõelda, kuidas niisuguseid eelarvamusi vähendada, mitte veelgi suurendada, üritades valida Euroopa Liidus omaks võetust väga erinevat, ekstreemset teed.



Väita, et meie oleme Euroopa Liidu uuendaja või vedur, tundub vähemasti naeruväärne, igal juhul on see kahjulik. Oma koha tunnetamine seisab meil veel alles ees ning sellest me ainult võidame.



Kohanemisoskus on meil alles üsna puudulik. Ust lahti lüües me siseneda juba oskame, aga kohaneme ikka veel kehvasti.



Mida peate enda jaoks kõige olulisemaks ajakirjanikutöös?



Eesti lehtedesse ma ei kirjuta ega ilmselt kirjutama hakka. Põhiline on see, et ma ei hakka ise ennast kunagi pakkuma, aga minult tellida ei julgeta. Minu isiku suhtes toimib eesti ajakirjanduses teatav tõrjuv solidaarsus, millele vihjasin juba intervjuu alguses.



Soomes on iseasi, see on avatud ajakirjanduslik keskkond, kus toimivad klassikalised põhimõtted. Ma suudan vaadelda Eesti asju Soome poolt, püüdes jääda võimalikult ausaks ka Eesti olude suhtes. Ei tohi midagi ilustada. Mitte ka nii-öelda Eesti huvides. See on ausa ajakirjanduse ainus tõeline põhimõte, mis Eestis kahjuks alati ei toimi.



Igal ajakirjanikul peaks olema nii palju potentsiaali, et ta oleks võimeline selgitama, miks ta üht või teist sündmust ja selle kajastamist üldse uudisena väärtustab või siis ei väärtusta. Seda ei taheta pahatihti teha, arvates, et nii toimides ollakse “kohutavalt” erapooletud.



Tuleb siiski olla enda vastu lõpuni aus.



Mulle näiteks absoluutselt ei meeldi kolleeg Anvar Samosti maailmavaatelised seisukohad, aga ta on oma ideoloogias väga järjepidev ja aus. Ta ütleb selle nii otsekoheselt välja, et ma aktsepteerin teda oponendina palju rohkem kui sellist ajakirjanikku, kes püüab pidevalt varjata oma tegelikku mina ja väita, et on täiesti erapooletu, ehkki tal tihti üldse puudub isiklik seisukoht.



See on tähtis, et ajakirjanik oleks ka inimesena valmis alla kirjutama nendelesamadele seisukohtadele, mida ta ajakirjanikuna välja ütleb või kaitseb.



Seega probleem pole mitte ajakirjanike kuulumises parteisse, vaid nende näilises sõltumatuses?



Mäletan, et ma ei olnud paljuski ühte meelt Harri Tiidoga, aga ka tema avaldas “Keskpäevatunnis” korduvalt arvamust, et pole midagi halba selles, kui ajakirjanik on avalikult mõne erakonna liige. Ehkki ta ise seda pole kunagi olnud.



Palju ausam on teada anda, et erakonda kuulutakse või seda toetatakse, kui et inimesed tabavad selle ise ära ajakirjaniku tegevuse ja “erapooletute” valikute järgi.



Kas saate pealkiri “Rahva teenrid” iseloomustab esinejaid ajakirjanikke või on see mõeldud poliitikute kohta, kellest saates räägite?



Kui me omal ajal Neeme Brusiga pealkirja välja mõtlesime, siis sõna “teenrid” tuli mulle meelde kurikuulsast aktsiaseltsist, mis Raekoja platsil Jegorovi maja omandas.



Tegelikult on ajakirjanikul ja poliitikul rahva teenrina küll üsna erinev roll ühiskonnas, aga me peame siiski ennast pidama samamoodi rahva teenriks kui peaksid poliitikudki.



Me aitame nii-öelda teiselt poolt klaasi mõtestada samu asju, mida poliitik vaatab oma poolelt. Me oleme sama rahva teenistuses, püüame mitte niivõrd ennast eksponeerida, kuivõrd aidata rahval selgusele jõuda, mis tegelikult toimub.



See on rahva teenimine selles mõttes, et anname rahvale võimaluse erinevatest lähtekohtadest toimuvaid sündmusi ja protsesse näha, anda erinevaid seletusi kõigele ümberringi toimuvale. Mitte käies välja üht ja ainuõiget seletust. Sellisest tolerantsusest jääb meie ajakirjandusel kõige sagedamini puudu.



Põhiline on diskussioon ja mõttevahetus omavahel, mitte mingite valmis seisukohtade esitlemine, nagu seda juhtub sageli mitmes samalaadses saates teistel raadiokanalitel. Meie otsime tõde, mitte ei jutlusta seda.



Ajakirjandusmudelina on palju räägitud konservatiivsest Saksa mudelist ja agressiivselt pealetungivast Ameerika omast, mida võrreldakse ka rämpstoidu hamburgeriga. Kas viimane välistab rahva teenimise?



Usun, et kõik ajas muutub. Ajakirjandus Eestis on viimasel kümnel aastal taotluslikult olnud suhteliselt ameerikalik, samas võib ka ajakirjanduse enda sees täheldada samasuguseid muutusi või muutuste otsinguid nagu kogu ühiskonnas. Ajakirjandus püüab hakata nägema asju ka sügavuti ja mitmeplaanilisemalt.



Ma arvan, et põhjus on suurel määral selles, et ajakirjandus on seni olnud vaid üks üsna primitiivseid äritegemise alasid. Meie ajakirjandus ei ole veel oma sisus jõudnud sellelegi tasemele, mis tal ühiskondlike protsesside mõjutajana oli Nõukogude aja lõpul. Siis valmistas ajakirjandus ette ühiskondliku muutuse protsessi. Tal olid eeldused olla ühiskonnas oluline mõjutaja – see niinimetatud neljas võim.



Pöörde tagajärjel, nagu ikka vahel juhtub revolutsiooni käigus, kui lapsed visatakse välja koos pesuveega, läks ka Eesti ajakirjanduse kogu see funktsioon kaotsi. Kogu energia ongi läinud vaid võistlusele lugeja-vaataja-kuulaja tähelepanu pärast, reklaamitellijate pärast.



See on amerikaniseerumine väliselt. Aga ma ei usu, et Ameerikagi ajakirjandus on ainult üheplaaniline. Seal on kindlasti palju sügavamaid hoovusi ja palju erinevaid vorme, milles ta on ka tõsisemalt võetav.



Me oleme lihtsalt laenanud kollase tabloidpressi välise, ameerikaliku vormi, üritades sellesse suruda oma koduvillase sisu. Saame naeruväärse tulemuse, näiteks tiitli “telestaar”, mis pahatihti tähendab vaid mingi bingoloto numbrilugeja “glamuurset” rolli.



Kuidas ajakirjandusturu areng nüüd edasi läheb?



Turuvõitluse tagajärjel on välja kujunenud tugevad kirjastajad, kanalid, meediavahendid. Konkurentsi järgmises etapis enam lihtsalt vormivõtetega paremat tulemust ei saavuta. Peab hakkama sisuliselt oma kohta ja funktsioone põhjendama.



Seda on näha ka Postimehe ja Eesti Päevalehe vahelises konkurentsis: lihtsa pealkirja või uudisega löömise asemel püüavad nad hakata pakkuma spetsiifilist, eri sihtgruppidele mõeldud informatsiooni ja sellele vastavaid täiendavaid lisasid. Samal ajal tulevad uuel kujul tagasi ka kultuurilisad, mis vahepeal hakkasid meelelahutuse tulvas kaduma.



Näeme, et ajakirjandus otsib ka sisemiselt uut kvaliteeti, et oma olemasolu veenvalt põhjendada. Ta ei taha kaotada oma sotsiaalset kaalu ja kohta – olgem ausad, rahvas hindab ajakirjanduse mõju ühiskonnale praegu ikka üsna madalalt. Ajakirjandus mõistena on endiselt väga madala mainega.



Positiivne maine peab hakkama tasapisi ajakirjandusele tagasi tulema ja see eeldab rasket tööd.



Kas praegune seis on paratamatu?



Küsimus on väikese riigi väikestes ressurssides ja otsustamises ainult selle põhjal, mis kellele on kasulik. Lühiajalise poliitilise edu mastaabis võib selline ajakirjandus kellelegi ka kasulik olla.



See on rohkem sõltuv reklaamitellijatest. Aga nagu me teame: kes on rohkem sõltuv reklaamitellijatest, see on ka rohkem manipuleeritav, sealhulgas ka poliitiliselt mõjutatav.



Kuigi öeldakse, et ajakirjandus mõjutab valimisi, on asi tegelikult ikkagi vastupidi: poliitika, erakondade rahastajad mõjutavad ajakirjanduse kaudu valimistulemusi. Poliitikuilt tuleb tellimus, kas siis materjali või reklaamina, ajakirjandus täidab selle – sellises arengustaadiumis me praegu kahjuks oleme.



Sõltumatut ajakirjandusväljaannet, kes võiks dikteerida olemuslikke valikuid, millega omakorda poliitikud peaksid arvestama, Eestis praegu ei ole. Poliitikud suhtuvad nende kohta avaldatusse tegelikult üsna ükskõikselt, vahel isegi otsivad skandaali, et mitte tundmatusse vajuda. Välja arvatud ehk mõned erandlikud juhtumid, kui on juba olemas ka eelnev ootus, soov kedagi konkreetselt risti lüüa, siis kasutab poliitika ajakirjandust oma huvides ära.



Kas ajakirjanduse roll võiks siiski kuidagi kasvada?



Ma ei näe seni veel isegi mitte kaugemas perspektiivis, et ajakirjandus võiks hakata tõsiselt mõjutama strateegilisi riiklikke otsuseid. Ajakirjanduse seisukohad võivad mingil määral mõjutada ehk vaid üksikuid päevakajalisi otsuseid.



Üksikjuhtumina on hea ja õpetlik näide Robert Antro-povi Hummeri-juhtum. Ajakirjandus jäi ju lõppkokkuvõttes totaalseks kaotajaks, kuigi nõudis veel nädal enne loo sumbumist üsna üksmeelselt tema tagasiastumist.



Ma ei taha öelda, et tagasiastumine oleks olnud parim lahendus. Ma ei ütle seda, sest ma ei tea, mul puudub piisav teave. Aga ma ütlen, et ajakirjandus pressis jõuliselt selles suunas, aga ei saavutanud ikkagi oodatule ligilähedastki tulemust.



Küsimus on selles, et ajakirjanduse ressursid ei ole täna lihtsalt piisavad, et selliseid probleeme sügavuti valgustada, et jõuda asjade tegeliku olemuseni.



Ajakirjanikud astuvad sageli vaid ebamääraste vihjete varal väga õrnale pinnale, sest neil ei ole analüüsiks aega ega ka piisavalt faktilist materjali, mille põhjal anda juhtunule põhjapanevaid hinnanguid, millest ei saaks enam mööda vaadata.



Antropovi juhtumis andis kaitsepolitsei lõpuks kõigi jaoks täiesti ootamatu hinnangu. Ja ajakirjandus rahunes sellega päevapealt, tunnistas oma jõuetust. Ehkki omavahel räägiti ja leheski vihjati, et kaitsepolitsei annab nõnda politseijuhile õiguse, mida ta tavainimesele kunagi ei annaks. Keegi osutus teistest siiski võrdseimaks.



Nüüd ongi küsimus selles, kas ajakirjandus taganes selles olukorras teadlikult või mingil muul põhjusel, kellegi “heal” soovitusel või koguni manitsusel. Või lihtsalt tunnistas oma sisulist abitust!? Seda ma ei oska öelda. Ja ma ei usu, et keegi tahaks seda sõlme vähemasti lähiajal lahti harutada.



Toimunu põhjal võib vaid tõdeda, et kui oskad õigel ajal avalikult vabandada, kui sind on kellelgi sellel kohal väga vaja ja sa oled ka muidu igati tore poiss, patsutad ajakirjanikele sõbralikult õlale, siis pole mõtet ka ajakirjanduse esitatud paljastusi ega neist johtuvaid küsimusi liiga tõsiselt võtta. Ajakirjandus tõmbab ise saba jalge vahele. Või tundub see mulle ainult nii!?





Kommentaare ei ole: