Kersna fenomeni taustal

eetris 1. oktoobril 2007

Tere taas üle kuu aja! Seljataga on puhkusereis, mis taas kord kinnitas juba varem samas olukorras kogetut, et maailma meedia ja Eesti meedia elavad üsna erinevat elu. Maailm elab suurtest globaasetest teemadest ja metafooridest, näiteks septembrikuu jooksul enamiku ajast kõigi suurte, üleilmsete meediakanalite esikülgedele jõudnud Portugalis Algarve'i rannikul kaduma jäänud inglise tüdruku Madelaine'i ja tema vanemate kummitavad näod või teise äärmusena näiteks Londoni Chelsea meeskonna portugallasest mänedžeri Jose Mourinho lahkumine oma senise klubi juurest. Mõlemad siis seotud Portugali ehk just sellesama riigiga, kus ma ka ise puhkasin. Mis muide praegu on Euroopa Liidu eesistujamaa.
Eestisse tagasi jõudnud, leidsin needki teemad meie lehtedest, kuid ikka traditsioonilistel välis- ja spordikülgedel, mitte esiküljele ega esiuudiseks tõstetuina. Ehkki ma kindlasti ei tähtsustaks üle just nimetatud teemasid, näitab see tõdemus, mida on väljendanud ka paljud minu tuttavad, et elame oma avalikkuses ja meedias endiselt mõneti sissepoole, rõõmutsedes või hambaid kiristades vaid oma kohalike, pahatihti üsna provintslike probleemikeste ja murede üle. Vahel ka sihilikult tahtes muust maailmas eri jalga käia, nagu osutasid näiteks eelmisel nädalal mitmest meediakanalist läbi käinud iroonilisevõitu kommentaarid ÜRO ametniku väljaütlemiste kohta multinatsionaalsuse arendamise vajadusest Eestis. Kas pole selline hoiak siiski pisut kolklik ja seetõttu ka naeruväärne, ja kogu muud maailma ikka teist jalga juba kõndima ei pane?!
Vahepeal Eestis ilmunud lehti sirvides jäi kohati mulje, et suurim Eesti siseprobleem on see, et Vahur Kersna tegi suu lahti ja hakkas kirjutama oma meediakolumne. Kõik suurimad ajalehed, ja mida kollasemad, seda agaramalt, on kasutanud seda kaasust osavalt ära, et lisada oma lehdele kõmujanulist lugejaskonda, et saada teravaid kommentaare online-portaalidesse, kiskuda üles vana tüli avalik-õigusliku ja kommertsmeedia vahel. Eriti innukalt on tegutsenud Postimees ja SL Õhtuleht, päevalehed, mis teatavasti kuuluvad meediakontserni, millel on oma nähtavad huvid nii tele- kui raadiomeedia piruka jagamisel. Usutavasti just see on rahvusringhäälingu rahvast Kersna kolumnide puhul enim ärritanud, et neid kasutatakse nüüd ilmselt ära teatava mentaalse konkurentsieelise saavutamiseks.
Seda kummalisem on ju seegi fakt, et suured päevalehed, mis on seni otsustavalt tõrjunud Eesti ainsa sõltumatu pressinõukogu ehk Avaliku Sõna Nõukogu avalduste publitseerimist, kiirustasid nüüd vahetult ja täies mahus avaldama professor Epp Laugu ASN-i nimel tehtud avaldust Vahur Kersna kaitseks. Niisugune käitumine tundub pisut küünilisena, ehkki Epp Laugu avaldus kindlasti vääris avaldamist, küllap märksa enamgi kui mõni Kersna kolumn. Juhtis ju Avaliku Sõna Nõukogu tähelepanu ka üldisematele tendentsidele seoses meie ajakirjanduses toimuvaga, mis paistavad kätte Kersna ümber keerleva mõneti kahetsusväärse tolmutormi tagant.
Jätan siinkohal käsitlemata Kersna kolumnides esitatud väited, sest ei tunne televisiooni telgitaguseid, küll aga võiksin ühineda tema tauniva suhtumisega meie kommertsmeedia mõningate väljaannete ajakirjanduslikku kultuurisse või õieti kultuuritusse. Jättes kõrvale Vahuri viimatised väljaütlemised, tuleks teda küll kiita selle eest, et ta on läbi aastate jäänud üsna truuks avalikõiguslikule meediale, kui nii mõnedki tema eakaaslased on erakanaleis lihtsameelsele vaatajale seepi müües kogunud küllap üsna kopsakaid varandusi. Olgu siinkohal lisatud isikliku arvamusena sedagi, et raadiomajas on läbi aastakümnete märksa enam suudetud vältida staaritsemist ja rahahõngulisi intriige kui meie naabermajas, ning seetõttu on ka taasühinemine televisiooniga olnud paljudele staažikatele raadioinimestele mõneti valulik.
Loodan siiralt, et kõige eelöeldu taustal areneb meie kõigi tolerantsus suhtumises kriitikasse, sealhulgas meediakriitikasse. Avatud, demokraatlikus ühiskonnas on kõigil õigus, muidugi teisi teadlikult solvamata ja alandamata, esitada oma arvamusi, ent ühtviisi ka nende arvamustega mitte nõustuda, esitades oma vastuargumente või tehes arvamusesitaja enda maailmavaate ja suhtumise kohta järeldusi. Ajakirjanduslikud arvamusavaldused ei tohiks kunagi kujneda argumendiks sõnavabduse piiramisele või, mis veel hullem, sanktsioonidele selle isiku suhtes, nagu paraku on selle aasta jooksul Eestis tänavugi üritatud. Ja veel üks soov: jäädes eestlasteks, saagem siiski rohkem eurooplasteks ja maailmakodanikeks! Kuulmiseni!

Odav propaganda tungib meediasse

Tere taas! Hiljaaegu kurdeti taas meie ajalehtedes selle üle, et Eestil peaks ikka olema oma propagandatalitus, et vastu astuda igasugu mustasajaliste laimule meie riigi pihta, tulgu see siis Moskvast või Strasbourgist. Oleme ju viimaste kuude jooksul saanud teada, et propagandarünnakuid meie vastu võetakse ette ühtviisi nii Kremlist kui Euroopa Nõukogust või isegi Berliinist, ja üldse tegeleb kogu Euroopa suuresti ainult meie ja Venemaa pingestunud suhetega.

Ei tahaks küll päriselt uskuda, et see just nii on, kuid teisalt, võib juba heameelega teatada, et tegelikult on vastupropaganda suurtüki ülesanded propagandaministeeriumi puududes võtnud vabatahtlikult enda kanda osa meie meediast. Nii et milleks siis veel propagandatalitusele raha raisata!? Või näiteks venekeelsele telekanalile või millelegi muule kulukale, kuid väidetavalt väheefektiivsele ja tavapärase demokraatliku ajakirjanduse arsenali kuuluvale nagu näiteks objektiivsed uudised, analüütilised kommentaarid või muud tasakaalustatud publikatsioonid.

Ent igasugune propaganda, olgu nii patriootlik ja rahvuslik kui see ka poleks, mida meie meedia nii edukalt viljeleb, võib ühel hetkel langeda ise sellessesamasse lõksu, mida need teised püüavad meile seada. Ehk hakkame märkamatult tootma kallutatud või siis kahemõttelisi sõnumeid ja hinnanguid. Ehkki teinekord on need rüütatud teatava peene iroonia vaevumärgatavasse toogasse, millest võib kogenematu lugeja ekslikult ka hoopis midagi muud välja lugeda.

Nagu viimati Eesti Ekspressis, kus Ylös-alas rubriigis kirjutatakse: "Marju Lauristin eestlasi süüdistamas. Väites nagu “teatud grupp sotsiolooge”, et eestlased on sallimatud venelaste suhtes, astub Marju Lauristin vastu rahva õiglustundele ja tegeliku elu faktidele – nagu suurepäraselt tõi välja Indrek Schwede." Aga mis siis, kui selles hinnangus peitub teatav annus irooniat ja mõni lugeja arvabki, et Schwede siirast ksenofoobiast nõretav kirjutis pole meie demokraatliku ühiskonna üksmeelne sõnum kogu maailmale ja et professor Lauristin ei esindagi meie jaoks kohutavat rahvusvaenlast!? Äkki arvab keegi kuskil, et nõnda asju pea pealt jalgele pöörates tahame jälle kellegi ees lömitada!?

Propagandat tuleb teha siiski arusaadavalt ja näpuga näidates. Nagu näiteks laupäevase Postimehe samasuguses rubriigis, kus jagatakse nädala sündmustele plusse ja miinuseid. Loomulikult oli eelmise nädala suurim pluss Eesti jaoks meie jalgpallikoondise pääsemine häbist kohtumises Andorra vastu, ehk nagu jõuliselt ja ausalt kommenteeritakse: "Parem inetu võit kui ilus kaotus." Selles tõdemuses on tõeliselt väärtuslik sõnum igale muulasele, kes tahaks teada, missugune on eestlaste tegelik väärtusmaailm.

Veelgi täpsemini annab edasi meie otsekohese sõnumi kõrval olev kinnitus selle kohta, et Ladina-Ameerikas tabatud eesti narkokullerid on eelkõige "viisavabaduse kuritarvitajad", sest just see olevat meie politseinike meelest sagedase vahelejäämise põhjuseks. Missugune otsekohene ja täpne sõnum maailmale meie liberaalsest suhtumisest uimastikaubandusse! Pole tabatud, pole varas! Ainult et miks niisugune väärt tõdemus miinusringis!?

Pluss- ehk saavutuspoolele on kantud ka Arnold Meri astumine kohtu ette. Selle tõdemuse tegelik propagandistlik sõnum torkab silma kui dirigendikepp, eriti kui vaadata pisut paremale ja tõdeda, et see positiivne sündmus on pandud samale reale, küll miinuspoolel "Rüütli tempudega", ehk siis lisaks "absurdsetele lausetele" on nüüd eelmine president veel oma krundil hakanud ka "prügi laiali tassima". Miks see selge sõnum on siiski paigutatud miinusmärgi veergu, kui ometi toimetusele paistab see teave olevat samas positiivses kaalukategoorias kui Meri kohtu ette saatmine!? Nojah, Rüütel on esialgu siiski kõigest "seadusega vastuolus". Ehk pole tõesti hea propaganda näiteks ajast ette rutata!?

Veel saame teada, et Eesti Posti 44 postkontori sulgemine on "väike samm, aga alguseks hea seegi", millega ilmselt tahetakse maailma teavitada sellest, et oleks juba ükskord aeg see üleriigiline kohmakas, kuid siiski veel kuidagi toimiv postiteenistus lõplikult deanimeerida, selle asemel et seda "eelmiste juhtkondade veniva teo kombel reanimeerida". Ning muidugi täiendab sõnumit kõrval miinusringis olev väide räpasest Läänemerest, milles Eesti osa olevat "lubamatult suur". See hinnang täiendab kenasti pilti eestlaste avameelsusest ja allaheitlikkusest ning pidevast valmisolekust näoga porri viskuda nii pea, kui mõni järjekordne vähem või rohkem kõlavat nime kandav Lääne survegrupp teeb meie suunas üldsõnalise avalduse, mille ridade vahelt suudame välja lugeda oma surmapatud. Kahtlemata pole oma spetsialistide vastupidistel väidetel sellises ausa ja siira propagandavõitluse olukorras mingit arvestatavat tõeväärtust.

Niisiis, meie ajakirjandus on propagandaministeeriumi ülesanded nende näidete põhjal juba kenasti enda peale võtnud, ainuke soovitus, et jäädaks siiski lõpuni sama ausaks ja otsekoheseks ega tehtaks mingeid mööndusi illusoorseile ega kahemõttelistele tõdemustele, mida mõni meie suhtes mitte kõige sõbralikumalt meelestatud ringkond Moskvas, Strasbourgis või Berliinis võiks valesti tõlgendada! Ikka otse rusikaga või dirigendikepiga silmaauku!

Diskussioon võib hävitada arutelu

Eelmine nädal oli tõeliselt kuum ja seetõttu enamik rahvast pages linnakuumuse eest mereranda või põõsavilusse. Ent ilmselt on interneti ja sülearvutite levik põhjuseks, miks ajalehtede ja muudes uudisportaalides jätkus siiski kirglik arutelu nii seksuaalvähemuste ettevõtmiste kui Põhiseaduse Pilsneri, integratsiooniuuringu või Venemaa propagandamasina järjekordsete väljamõeldiste üle. Olen püüdnud neid kommentaariume lugeda, kuid pean tunnistama, et 95%-liselt ei saa neid lugedes ei targemaks ega teki ka mingeid uusi lähenemisnurki probleemidele. Pigem võib vaid vihastada inimliku rumaluse ja sallimatuse tõeliselt piiritu eneseimetlemise üle.

Ehkki pooldan üldiselt Web 2.0 ideoloogiat ehk seda, et inimesed võtaksid üha rohkem meediamonopolide käest arvamusmaastiku kujundamise enda kätte, kasvõi selleks, et noodsamad monopolid ei manipuleeriks mu teadvusega ega ühiskonnas areneva diskussiooniga. Paraku ma peaaegu kunagi ei leia portaalidest alternatiivseid ja sügavamaid analüüse, kui võib leida paberlehtedest või kuulda eetriarutlustest. Pigem töötab internetimeedia selles suunas, et kujundada selgeid leere, sageli vaid kahte teravdatult vastandlikku leeri, kes püüavad teineteist kõikvõimaliku sõnavalingu ja demagoogiaga maa sisse tampida. Selle asemel et tegutseda arvamuste paljususe ja tolerantsuse suunas, mida tunnistagem, ka meie ajakirjandus suudab üha harvemini, süvendab internetikommenteerimine must-valget ettekujutust tegelikkusest, kahetsusväärseid eelarvamusi ja primitiivseid, lausa kiviaegseid hoiakuid.

Ent mis kohati veel hullem, selline suhtumine kandub tagasi ka meediaväljaannetesse, ajalehtede kolumnidesse, raadiojaamade arutelusaadetesse. Käivitub omalaadne surnud ring rumaluse, kitsarinnalisuse ja leppimatuse eskaleerimiseks. Tüüpiline näide selle kohta on olnud igasuvine gay pride'i üritus, millele kulutatakse mõõdutundetult palju veeruruumi ja eetriaega, rääkimata internetiressurssidest. Kui uskuda portaalides avaldatud sadu selgesõnalisi seisukohavõtte, oleksid paarsada marssijat pidanud laupäevalgi sattuma suurte rahvahulkade üldise ja üksmeelse hukkamõistu ja kivisaju objektiks nagu abielurikkujad Iraanis.

Tegelikkuses leidis valvas kaamerasilm üles vaid paarikümnepealise pigem nukra kui agressiivse pilguga skinheadigrupikese ja teise seltskonna vene aktsendiga noori oma arusaamatute piktogrammide ja totrate hüüdlausetega. Tagantjärele jääb küll mulje, et meedia kasutas seda iseenesest tavapäraste kultuuriürituste ritta asetuvat ettevõtmist, selle üht aspekti selgelt üle võimendades, vaid turunduslikel eesmärkidel ning tuleb vaid kiita enamiku eesti inimeste mõistlikkust, et ennast sellisest hüsteerilisest haibist kaasa tõmmata ei lastud.

Kahjuks toimub midagi samasugust integratsiooniuuringu üle arutlemisega, ehkki teema iseenesest palju tõsisem ja tundlikum kui niinimetatud homoparaadi vajalikkus või õigustatus. Saar Polli ja Tartu Ülikooli ühisuuring ning selle kommentaar Eesti Päevalehes professor Marju Lauristinilt on piisavalt tõsised asjad, et enne üheksa korda mõelda kui ühe korra midagi öelda. Parem üldse mitte öelda. Aga juba esimestel öötundidel, kui Lauristini kirjutis oli jõudnud EPL-i veebiportaali, võisime, ja võime praegugi lugeda näiteks sellist kommentaari, tsiteerin: "Eestikeelse sovjeedliku propagandasaasta kõrgel tasemel koolitaja võinuks selle möla kirjutamata jätta!" Pange tähele, keegi ennast part24-ks kutsuv tegelane on otsustanud ühe lausega virutada surmahoobi mitte ainult professor Lauristinile, vaid ka valdavale osale Eesti ajakirjanikest, kes kunagi Tartu Ülikoolis oma ajakirjandushariduse saanud. Ka näiteks Eesti Päevalehe toimetuse juhtidele, kes sellist jama publitseerivad.

Argumenteerijate seas on siiski ka üsna palju neid, kes eelnevaga põhimõtteliselt küll samal platvormil, kuid väljendavad ennast pisut viisakamalt ja lisavad isegi mingisuguseid põhjendusi, sageli siiski nii stereotüüpseid ja propagandistlikke, et on lausa piinlik lugeda neid kommentaarina teadlase-sotsioloogi väljapeetud ja teaduslikult täpsele analüüsile. Ning ausalt öeldes ei nende, Lauristini ja uuringu ründajate, ega ka teda kaitsvate sõnavõtjate poolt ei lisandu midagi sellist, mis lisaks diskussioonile uut väärtust või aitaks näha probleemi erinevaid, varjatud tahke, pigem süveneb vaid vastandumine, teineteise välistamine, dialoogi asemel ennastimetlev rumal ja epateeriv monoloog.

Üks väheseid konstruktiivseid väiteid, mille arutelust leidsin, on alljärgnev. Keegi pgn kirjutab: "Võite mind küll lapsesuuks nimetada, aga ma arvan, et suur osa selle pronksöö keema panemisel on Delfis ja mujal interneti foorumites tehtud hüsteerilise propaganda töö vili. Ja see ei saanud alguse mitte 9. mail 2006, vaid mitu aastat varem." Tegi ju Hans Christian Andersenigi kuulsaks selle poisikese, kes julges öelda, et kuningas on alasti. Mulle tundub, et meie meedias käivitatud diskussioonide puhul jään üha sagedamini igatsema samasugust otsekohest poisikest, kes katkestaks sedalaadi vastandumise nõiaringid ja avaks tee inimväärikale arutelule.

Eesti meedia muutub üha ebademokraatlikumaks

Augustikuu tõi taas palavad ilmad ja nii mõnigi Eestimaal meenutab vana tarkust selle kohta, et kui korralik suvi ülde siiamaile saabub, siis augustis. Vähemalt on mulle oma lapsepõlvest jäänud selline mälestus, küllap osalt ka isikliku tähtpäevaga seotuna. Meedias on augustikuu uue hooaja sihtjoonte seadmise ning uuenduste üle otsustamise aeg. Eelmine nädal tõi selles osas kaks väga tähelepanuväärset sündmust, mis on juba ka mitmel pool kommenteerimist leidnud - uudisteportaali Delfi müük rekordhinnaga ning samuti rasket rahakotti vajav uus ringhäälingumaja, mille projektikonkurss jõudis neljapäeval finišisse.
Mind meediapraktikuna jääb sel puhul vaevama eelkõige see, et meediast ja suurest rahast räägitakse mitte seoses meedia sisuga, mitte uute ja sisukamate väljaannetega, väliskorrespondentide lähetamisega meie jaoks olulistesse pealinnadesse ega tugevate uurivate toimetuste loomisega või siis vähemasti kaalukate stipendiumide asutamisega ajakirjanike töö ja õpingute kvaliteedi tõstmiseks, vaid seoses mingi kaubamärgi omandamise või kaunite ja kallite hoonete rajamisega. Mis muidugi iseenesest on positiivsed ärilised ettevõtmised, kui tunduvad kohati olevat kas reaalajast ees või meie kultuuriruumist väljaspool.
Huvitav, kui palju Delfi eest makstud peaaegu 850 miljonist kroonist jõuab nende inimesteni, kes on Delfi tänast sisu kujundanud ja talle sellise astronoomilise väärtuse andnud!? Või kui palju professionaalseid ajakirjanikke suudetakse palgata tipptasemel hoonesse, kus kindlasti saab ka olema tehnika viimase sõna järgi sisustus, kui juba praegu otsitakse korralikke meedia sisutootjaid tikutulega taga ja püütakse meediamajade vahel neid üksteiselt üles osta. Kahtlemata areneb riik ja tema majandus, kuid oleks juba aeg ükskord tunnistada, et Eestil ja koos sellega tema meedial on olemas oma füüsilised ja demograafilised, eelkõige aga kultuurilised ja keelelised piirid, mis tunduvad lähenevat kosmilise kiirusega.
Meie meediamagnaadid unustavad tihtilugu selle, et eestikeelne meedia pole üksnes ega mitte eelkõige kasumliku äritegevuse ala, vaid osa ühiskonna ja rahvusriigi infrastruktuurist, tema toimivusest. Kahtlemata võiks mõni meediakontsern Delfi eeskujul väljuda ka kohalikult turult ja kasvada kes-teab-kui-suureks, kuid mis kasu oleks sellest Eesti kultuuriruumile ja riigile !? Kas meie ajakirjanduse sisukus ja roll ühiskonna mõjutamisel sellest suureneks, kas eesti rahvuskultuur saaks paremaid eeldusi arenguks, kas kasvaks arvamuste paljusus ja innovatiivsus meie meediamaastikul? Vaevalt küll, suurkontsernis jääks tegevus Eestis ikkagi marginaalseks nagu senini ning aktsionärid hakkaksid pigem nõudma siinse tegevuse kokkutõmbamist ja ratsionaliseerimist kui sellesse täiendavat investeerimist. Sest paratamatult muutub rahvusvahelise kontserni kasvades tema omanikering ka üha multinatsionaalsemaks ja vähem huvitatuks sellest pisikesest mugulast, kus ta on välja kasvanud.
Ma ei oska hinnata, kas Delfi müügihind on mõistlik, küllap suudavad seda paremini need asjatundjad, kes seda müüki-ostu nõustasid. Internetiettevõtete eest on maailmas ennegi pööraseid rahasid makstud, ja tihtilugu üsna eduka lõpptulemusega. Pealegi ei tea me selle tehingu puhul võib-olla tegelikke motiive, sest asi ei pruukinud olla vaid ühes ettevõttes, vaid näiteks turuosa kinnistamises endale, kui just on Oliver Kruuda teatanud kavatsusest luua oma uudisteportaal, või siis üritab Ekspress Grupp kellegi abil tõrjuda Schibstedi ja Eesti Meediat seniselt liidripositsioonilt või siis vastupidi, üritab lisada sellega koostööd, mis ulatuks senisest Ajakirjade Kirjastuse ja SLÕhtulehe kaasomandusest kaugemale. Need arutelud jäägu majandusajakirjanike arutlusobjektiks. Küll aga tahaksin lõpuks tõdeda, et üheski väikeriigis ei tõota meediakanalite edasine kontsentreerumine ega tsentraliseerumine ühiskonnas toimiva vaba mõttevahetuse, pluralismi ja lõppkokkuvõttes demokraatia seisukohalt midagi head. Meedia muutub üha rohkem kesteele ja keskpärasusele orienteerituks ning kaotab ühiskondliku mõtte genereerija rolli. Kordan sedasama, mida ütlesin juba Maalehe ülevõtmise puhul. Aga eks aeg annab selleski loos lõplikku arutust, mina olen oma hoiatuse öelnud!

Poliitikud teevad ajakirjanduse abil endale reklaami

Juulikuu läheneb lõpule ja augustis on looduseski kindlasti märgata sügise märke. Sügise märke on juba ka ajakirjanduses, kui jälgida, missuguse innukusega sajab veergudele ja eetrisse ettepanekuid seaduste muutmiseks või strateegiate arutamiseks, ja kui näljaselt lehed ja kanalid neist kinni haaravad. Kahtlemata väljendub selles ajakirjanduse "neljanda võimu" olemus ja seni tehtud ettepanekud on lähtunud ka tegelikust olukorrast, kuid alati jääb mind pisut vaevama küsimus, et miks siiski sellised probleemid ja just suve ajal. Miks just seadusesätted, mis peavad liigutama suuri masse? Ja nimelt siis, kui seaduseandjad muidu eriti ei tegutse, ehkki väidetavalt töötavad suvekuumuses palehigis edasi, kohtudes oma valijatega kõikjal maailmas pardikoibi närides või dinosauruse kujulisi kanakotlette nosides. Kuluhüvitised tahavad ju väljateenimist!
Kaks nädalat tagasi rääkisin sellest, kuidas Eestimaa suve liiklusõnnetuste laine on vallandanud ägeda diskussiooni liikluskultuuri üle ning tõstatanud tuhandeid hääli roolijoodikluse ja muude selliste sigaduste eest karistuste karmistamiseks. Ministrid haarasid populaarsest teemast kohe kribinal-krabinal kinni ja tegid ettepaneku liiklusseaduse oluliseks muutmiseks ning karistusmäärade märgatavaks tõstmiseks. Jääb vaid loota, et need lubadused ei jääks pelgalt suvise meediavaakumi täiteks ning saaksid õigusruumis aktsepteeritava liha lubaduste klõbiseva luukere kontide külge. Tihtilugu ju sumbub suvine energia sügisel komisjonide suletud uste tagusesse vaikusse ning suure saali tragikoomiliste väitluste kärasse. Ent mis peamine, kõlama peab jääma ju poliitikute soov rahva õiglastele nõudmistele igati vastu tulla, kõigi opositsionääride ja muude sulide kiuste.
Lisaks liiklusseaduse karmistamisele on suvisest meediast juba läbi käinud kasiinoteema. Max Kauri üleskutse loobuda erakasiinode metastaatilisest paljunemisest riigikasiino monopoli käivitamisega sai kähku vastulöögi rahandusministeeriumi kasiinondust ohjava eelnõu näol, mille toimivust pidas osa poliitikuid ebapiisavaks või suisa kasiinondust edendavaks. Igatahes on nii ühed kui teised püüdnud jätta endast rahva tõeliste huvide eest seisja mulje, ehkki vaevalt sellestki aasimisest lõpuks midagi mõistlikku sünnib. Oleme näinud ju teistegi seaduste puhul seda, et lõpuks lahjenevad selged nõuded kompromisside virvarriks ja eriõiguste segapudruks, millest võidavad eelkõige need, kes seaduseväänajate abiga omakasu taga ajavad ja ühiskonna huvisid lihtsameelseks lobaks peavad.
Postimees tõi eelmisel nädalal avalikkuse ette olukorra Tallinki laevadel, kus väidetavalt rikutakse tubakaseadust, sest baarides ja ööklubis saavat suitsetada, suitsetamiseks eraldatud ruume ega alasid õigupoolest pole ja nii edasi. Loomulikult tõrjus Tallink ajalehe süüdistused seaduseaukudele tuginedes ning mõisteid ka omatahtsi tõlgendades. Üllatab muidugi see, et tarbijakaitseamet elavnes alles ajalehe publikatsiooni peale ja ka sotsiaalministeerium kippus küsimuses jääma kõrvalseisjaks. Ei usu, et nõnda jääb see kauaks, sest taas pakub teema ju võimalust poliitilisi plusspunkte teenida. Nagu pakkus muide ka ühe enneaegselt sündinud lapse Eestisse erilennukiga tagasitoimetamise seebiooper, mis vallandas lausa parteipoliitilise heategevuse tsunami.
Reformierakonna noorpoliitik Taavi Rõivas otsib oma šanssi SMS-laenude keelustamisega, rohelised teevad panuse Riigikogu erakorralise istungjärgu kokkukutsumisele ja nii edasi. Suvine poliitiliste algatuste veski jahvatab ajakirjanduse veergudel täie hooga ning toimetused lähevad sellega ka meeleldi kaasa - ikka midagi kopsakamat, kui kirjutada vaid Mikk Saare surfama õppimisest või Mikk Saare ja JZBelle'i üllatavast suhtest. Tegelikult on ju Mikk Saargi igati tore poiss ja suvised seaduseelnõu alased lainetusedki üldiselt õiges suunas, ainult et sügis kipub orbiidile tõstma juba uued tantsutähed ning poliitikud kui ajakirjanikud unustavad suvesoojas kuuma peaga üleshaibitud eelnõud kähku ning tavapärane poliitiline mudamaadlus läheb taas lahti. Aga muidugi seegi ajakirjanduse "parema osa" tõhusal toel. Kuulmiseni juba nädala pärast!

Aga poliitikute eraelu?!

Tere taas kuulama meediakommentaari! Tinglikult võiks öelda, et tänasest kaldub suvi oma teise poolde, elame puhkuste kõrgaega, kui suuri uudiseid napib ja meedia haarab kinni ka õlekõrrest, et oma lehekülgi ja saateminuteid täita. Olen tähele pannud, et just kesksuvel paisatakse eetrisse ja ajalhtedesse konkreetsete isikutega seotud skandaalikesi, mis tavapärasel tiheda agendaga ajal jääksid väärilise tähelepanuta. Eelmisel nädalal avalikustas suur nädalaleht loo ühe Tallinna volikogu liikme kriminaalsest minevikust, ehkki see isik oli volikokku valitud juba sügisel 2005, kui ta oli üsna hiljuti kinnipidamiskohast vabanenud. Siis ei pälvinud tema valituks osutumine mingit tähelepanu. Mis võis olla vaikimise põhjuseks? Kas teadmatus? Vaevalt küll, sest nüüd kinnitavad kõik kommentaatorid, et info tema karistatuse kohta on olnud kogu aeg avalikest andmebaasidest kättesaadav. Miks seesama uuriv ajakirjandus siis sellele toona tähelepanu ei pööranud? Ilmselt olid tollal tähelepanukeskmes tähtsamad haid ning prügikala püüdmine jäeti uudistevaesemale ajale, kui see juhtum ärataks laiemat tähelepanu ning aitaks ka suvel ajalehti paremini müüa.
Veel paneb mind imestama üks samuti eelmise nädala sündmusele toetuv tendents, mis samuti seostub suveajaga. Nimelt just suvel tegeleb ajakirjandus agaralt kas kiirust ületanud, napsisena autoroolis istunud või muidu liikluses sigatsenud poliitikute paljastamisega, õigemini küll nende suure kella külge riputamisega, sest vaevalt usuks keegi, et vaid need poliitikud ja üksnes suvel liikluseeskirju rikuvad. Lihtsalt suvel, kui liiklusteema on märgatavalt aktiivsem kui pakase ja talvetuiskudega, äratavad niisugused lood märksa rohkem tähelepanu ja aitavad taas kord meedial ennast tõhusamalt müüa. Küllap on teisigi motiive, aga jäägu need juba vandenõuteoreetikute arutada.
Ent ühtaegu, kui poliitikute liiklushuligaansus pälvib nii tohutut tähelepanu, sest väidetavalt on poliitikud ju avaliku elu tegelased ja iga nende sammu tuleb jälgida suurendusklaasiga, siis kas olete märganud mõnes ajalehes või isegi kõmuajakirjas viimasel ajal lugusid poliitikute üleaisalöömistest, kaksikelust, Eestile nii iseloomulikust pidevast paarivahetusest!? Või arvate, et seda ei juhtu!? Näiteks meie naaberriigis Soomes on peaminister Matti Vanhanen pidevalt kõmuajakirjanduse hambus seeses nii eelmise abielu karilejooksmise kui üha kummalisemaks ja kohati koomilisemaks muutuvate naisseiklustega. Ehkki ka Soomes arutletakse palju selle üle, kas poliitikule tuleks lubada eraelus teatud kaitstust, kaldub avalik arvamus pigem sinnapoole, et poliitikute moraalsus ja usaldusväärsus peegeldub ka tema eraelus, võimes sõlmida püsivaid ja viljakaid inimsuhteid, mis võiksid olla eeskujuks valijatele, eelkõige aga noorsoole.
Millal on viimati Eestis neist asjadest seoses poliitikutega räägitud-kirjutatud, ehkki ajakirjandusringkondades liigub vägagi mitmesuguseid jutte ja mahlaseid väiteid ühe või teise tipp-poliitiku eraelu kohta? Võib-olla hirmutab ajakirjandust endiselt too igiammune kohtulugu, kui Enno Tammer jäi südi selles, et nimetas üht naisterahvast "rongaemaks"!? Tegelikult muidugi polnud see naine siis veel poliitik, aga siiski!? Liikluseeskirjade rikkumine on kahtlemata ju fikseeritud väärtegu, mitte lihtsalt oma lähedaste ja avalikkuse petmine, kuid kas üksnes fikseeritud rikkumiste põhjal tuleks otsustada ühe või teise poliitiku usaldusväärsuse üle või vääriks tema isiksuse profiil ka sügavamat lahtirääkimist!? Palun siiski mitte Kroonika kinnimakstud roosamannavahu tasemel!
Küll aga võime juba mitu nädalat lugeda näiteks vastuolulisi ja ilmselt faktidest kaugel seisvaid väiteid ajakirjanduskolleegi Vahur Kersna eraelust ja suhetest eksabikaasaga. Eks ole temagi ju serva pidi avaliku elu tegelane, vähemasti ei ole ta teatavasti keeldunud ajakirjanikele teavet andmast, kuid mille poolest need tema isiklikud probleemid on avalikkuse jaoks kuidagi olulisemad kui näiteks mõne ministri probleemne või kahepalgeline eraelu. Ei, ma ei kutsu üles selleks, et asuda nüüd kõiki rahva seas levivaid kuulujutte kohe trükis avaldama või eetris ette kandma, kuid ma tahan lihtsalt küsida, et mis motiividel ja miks ajakirjandus teeb seda ühel või teisel juhul, ühe või teise poliitiku puhul, aga mõnikord ja mõne muu puhul mitte!? Kas mõni neist on juba piisavalt diskrediteeritud, et tema puhul lastakse kohe latt madalamale, mõne teise puhul aga peetakse kinni vandeseltslaslikust vaikimiskokkuleppest ja tehakse "humaanseid" erandeid?!
Tegelikult virgutas mind selleks mõtiskluseks Priit Pulleritsu nn taustalugu Närbuvad staarid, mis ilmus laupäevases Arteris. Ma saan aru meie tunnustatud meediaõppejõu soovist manitseda inimesi mitte tahtma saada kuulsaks üksnes Lihtsa elu või Baari-saate taoliste tõsieluseepide kaudu, sest see võib neile mitte tuua kuulsust, vaid sageli põhjustada hoopis pettumusi, frustratsiooni ja isiksuse allakäiku. Ma olen sellega nõus, kuid ma ei saa aru sellest, kuidas meedia enda roll jäetakse siinjuures täiesti tähelepanuta. Vaevalt oleksid need, ausalt öeldes edevad ja lihtsameelsed, ikkagi väga noored, inimesed sattunud sellele libedale teele, kui kogu meediamasin poleks neid selleks jõuliselt ahvatlenud, kasutanud neid ära niiöelda odava tööjõuna, sisuliselt meediaorjadena kanalite omanike kasumimarginaalide maksimeerimiseks!? Selle asemel, et tänitada ja parastada Bussi-Birjo või Baari-Paavo kallal võiks Pullerits küsida endalt kui ajakirjanikult ja oma tsunftikaaslastelt, miks suhtutakse meedias inimestesse nii hoolimatult, pealegi sellistessegi meie kaaskodanikesse, keda ei saa tegelikult kuidagi nimetada "avaliku elu tegelasteks"? Sageli suhtutakse neisse hoolimatumalt ja ebaeetilisemaltki kui neisse päris avaliku elu tegelastesse. Tegelikult puistab ju nende "närbuvate staaride" uus eksponeerimine Arteris vaid soola nende niigi veritsevatesse hingehaavadesse. Kas ikka maksab?

Rahvusringhääling peab pakkuma noortele alternatiivi

Juulikuu on käes ja see aasta on kaldunud oma teise poolde, alanud on pikkade puhkuste ja aja mahavõtmise aeg. Aasta suursündmus, koolinoorte laulu- ja tantsupidugi sai kenasti peetud, suurema vihmata ja tõsisemat tähelepanu väärivate korralduslike probleemideta. Vähemasti nõnda võib järeldada tänaste ajalehtede põhjal, mis annavad eilse päeva ülevatest hetkedest rongkäigus ja Lauluväljakul päikeselise ülevaate, pisut Eesti Päevalehes norides küll piduliste toitlustuse korralduse pärast. Isenesest on see ju tore, kui kõige hea kõrval ei unusta ajakirjandus ka midagi sellist, mida annab veel paremaks teha ja üht toredat pidu veelgi täiuslikumaks muuta. Ja võib-olla vääriks ka Postimehe juhtkirja soovitus muuta peod piletivabaks riigijuhtide seas tõsist kaalumist, ei tohiks ju peopiletite müügist saadavast tulust ilmajäämine olla võrreldavgi selle kogu rahvast ühendava emotsionaalse laenguga, mida selline sündmus meile kõigile kingib.
Siinkõneleja pidi laulu- ja tantsupeole kaasaelamisel leppima raadio ja teleri kaudu pakutavaga. Ja sedagi vaid katkendlikult ja muude tähtsate tegemiste vahel, ent tuleb tunnistada, et üsna heade tulemustega, sest seekord eetris ja ekraanil ruulinud noorsugu õigustas suuresti end peo vahendajana. Eriti sümpaatne oli kuulata just Vikerraadiot, kus noored ja kogenumad toimetajad töötasid käsikäes ja seetõttu ühendati ka nooruslik elaan ja entusiasm faktitäpsuse ja suurema üldistusjõuga. Telepildi puhul lummas aga eriti operaatori- ja režissööritöö, mis andis parima tulemuse just nii tantsijate, eriti aga lauljate suurte ja kõnekate plaanide loomisel. Laul ja ilmed ütlesid kõik, ilma kommentaaridetagi. Ehk oli positiivse mulje üheks põhjuseks ka see, et sain esimest korda vaadata laulupidu kirka ja terava digipildi pealt. Võib kinnitada, et eesti noored on telepildis ilusad, reipad, heatujulised, aga samas särab nende silmis ka tõsine teada tahtmise tuluke, nad pole see ajuvaba mass, kellena noori meile pahatihti esitlevad kommertskanalid.
Jääb loota, et noored hääled ja näod rahvusringhäälingu kanaleil tõid vastuvõtjate juurde ka tuhandeid selliseid noori, kes ise seekordsel peol ei osalenud, ei ole ju lauluhäält ega tantsujalga kõigile meist kingitud. Tunnistagem, et peol osalejate seas oli siiski eesti noorsoo vähemus, vaieldamatult tegusam ja tublim vähemus, ent siiski vähemus. Ning just seepärast tuleks ringhäälingumaailmas mõelda üha tõsisemalt sellele, kuidas selliseid rahvast ühendavaid ja ülendavaid sündmusi, seda elujaatavat ja inimesi liitvat positiivset kõrgepinget viia võimalikult enamate omamaiste inimesteni, eriti veel laste ja noorteni. Et traditsioonid edasi kestaksid, kuid ühtaegu ka areneksid ja ajaga sammu käiksid, mitte ei jääks tolmuma ega tuhmuma vaid vanema põlvkonna hõllandusse.
Tegelikult on mure meie noorte maailmapildi pärast igati ajakohane ning just tänastes ajalehtedes on avaldatud ka mõningaid tähelepanekuid ühe värske ajakirjandusmagistri Kristina Veidenbaumi magistritööst "Uudistemagasin kui sotsiaalne ressurss teismelistele. Kvalitatiivne uurimus telesaate "Reporter" retseptsioonist." See uudistemagaisn, mis suvel kannab "Suvereporteri" nime, on vaieldamatult üks populaarsemaid televisiooni uudistesaateid ning selle atraktiivne vorm ja sõnakad saatejuhid veenavad eelkõige noort vaatajat. Ent nagu täheldab ka Kristina Veidenbaum, võib lööv vorm sageli peita endas küsitavat sisu, mitte aidata kaasa meid ümbritseva tegelikkuse mõistmisele, vaid konstrueerib seda tegelikkust ja suhtumisi, surub maailma mudelitesse ja nende kaudu manipuleerib meiega.
"Kurb kui selline maailmanägemine muutub harjumuspäraseks," tõdeb vastne magister. Vaevalt õnnestuks kunagi muuta kommertskanali hoiakuid, mille tegevust juhib eelkõige siiski aktsionäride kasumihuvi, küll aga saab neile järeldustele tõsiselt mõelda rahvusringhääling, püüdes leida paremat kontakti Eesti noortega. Need pürgimused ei tohiks kunagi langeda efektse pealiskaudsuse lõksu. Laulu- ja tantsupeo ülekanded tõestasid, et seda probleemi on teadvustatud ja töö käib. Jõudu selleks!