KAMMELJAS: Kuulsusjanusest e-mailide väljatrükist Hannesest
laupäev, 4. veebruar 2012
Kuulsusjanusest e-mailide väljatrükist Hannesest
Väike lugu kuulsusjanusest e-mailide väljatrükist nimega Hannes. Hiljaaegu leidis üsna kopsakas ja sisuline e-mailide väljatrüki pakk Hannes - parajalt paks ja positiivne, et teda ikka piisavalt ei väärtustata. Ta tahtis, et temast teataks kõikjal, võib-olla näidataks isegi teleris ja tsiteeritaks raadiosagedustel. Et suured ja valitsuse poolt hästi kinnimakstud päevalehed avaldaksid tema kõige kauneimaid lehekülgi, et Pealtnägija näitaks tema salajasi soppe ja Rahva Teenrid mediteeriks tema sisukaimate lõikude üle. Paraku ei huvitanud Hannese väljatrükk pikka aega mitte kedagi. Keegi ei kutsunud teda oma telekanalisse, keegi ei palunud talt raadiointervjuud ega huvitutud temast ka peavoolu ajalehtede meediakülgedel.
Vedeles Hannes kuskil Vana-Viru tänava maja lauanurgal ja ootas oma õnnepäeva. Mööda astus šoti nimega nooruk Ivor, kelle meelest e-mailipakk oli kuidagi iseäralik, ehk liialtki tüse, aga siiski seksikas. Haaras selle kaenlasse lootuses, et saab talle pakkuda tagasihoidlikku, kuid siirast võimalust ennast näidata ühes viimases ausas ajalehes. Ent ka sellel teel kerkisid tema ette ootamatud ületamatud takistused, sest kõrgemad jõud leidsid, et ta pole veel piisavalt valmis oma sügavamaid väärtusi avama, et need on liialt intiimsed ja seotud riigi kõrgeima võimu ambitsioonidega.
Seejärel tormas kohale eriagentuuri QP jälitusjõuk, kelle ülesandeks on leida kõikjalt hämarast ja pimedast uusi noori staarihakatisi. QP haaras paki endaga kaasa ja sulges selle oma seifi ootama õiget hetke, et tema pealt head raha teenida, aga mitte nüüd, vaid näiteks superstaari valimiste aastal, kui kõiki huvitavad värsked, salapärased tegelased. Nii sattuski Hannese nimeline e-mailipakk vihma käest räästa alla. See ongi liiga edevate pakikeste ja muude delikaatsete andmekogude saatus, kes liialt himustavad kuulsust, ehkki neil pole tegelikult mingit potentsiaali kellegi teise kui kuulsust rahaks pöörava ihara QP jaoks. Ja QP-gi viskab lõpuks Hannese prügimäele, kui temast tõelist staarsüüdistajat ei saa.
Seejärel tormas kohale eriagentuuri QP jälitusjõuk, kelle ülesandeks on leida kõikjalt hämarast ja pimedast uusi noori staarihakatisi. QP haaras paki endaga kaasa ja sulges selle oma seifi ootama õiget hetke, et tema pealt head raha teenida, aga mitte nüüd, vaid näiteks superstaari valimiste aastal, kui kõiki huvitavad värsked, salapärased tegelased. Nii sattuski Hannese nimeline e-mailipakk vihma käest räästa alla. See ongi liiga edevate pakikeste ja muude delikaatsete andmekogude saatus, kes liialt himustavad kuulsust, ehkki neil pole tegelikult mingit potentsiaali kellegi teise kui kuulsust rahaks pöörava ihara QP jaoks. Ja QP-gi viskab lõpuks Hannese prügimäele, kui temast tõelist staarsüüdistajat ei saa.
neljapäev, 27. jaanuar 2011
Vitsuti algatus leidis Brüsselis
Tallinna linnavolikogu esimehe Toomas Vitsut i ettepanek Euroopa
kultuuripealinnade sidumiseks koostöövõrgustikku on pälvinud Brüsseli kõrgete
ametnike toetuse.
kultuuripealinnade sidumiseks koostöövõrgustikku on pälvinud Brüsseli kõrgete
ametnike toetuse.
Euroopa Liidu Regiooni Komitee (CoR) president Mercedes
Bresso hindab kõrgelt Vitsuti ideed sünergia tekitamiseks kultuuripealinnade
vahel ja kutsub selle elluviimiseks appi Euroopa vabatahtlikke.
Bresso hindab kõrgelt Vitsuti ideed sünergia tekitamiseks kultuuripealinnade
vahel ja kutsub selle elluviimiseks appi Euroopa vabatahtlikke.
„Õnnitlen Tallinna volikogu esimeest ja CoR aktiivset
liigetToomas Vitsut it idee puhul
moodustada endistest, praegustest ja tulevastest Euroopa kultuuripealinnadest
võrgustik, et esile tõsta eri regioonide kultuurilise mitmekülgsuse ilu ning
õppida üksteiselt,“ oli Bresso sõnum Euroopa vabatahtlike aasta puhul, mille ta
läkitas Tallinnasse Skype’i vahendusel.
liiget
moodustada endistest, praegustest ja tulevastest Euroopa kultuuripealinnadest
võrgustik, et esile tõsta eri regioonide kultuurilise mitmekülgsuse ilu ning
õppida üksteiselt,“ oli Bresso sõnum Euroopa vabatahtlike aasta puhul, mille ta
läkitas Tallinnasse Skype’i vahendusel.
Linnavolikogu esimees käis idee esmalt välja viimatisel
Tallinna visioonikonverentsil ning tutvustas seda ka sügisel Tallinna külastanud
Bressole. Vitsuti ettepaneku eeskujuks sai tema algatusel edukalt käivitunud
üle-eestiline kultuurilinnade võrgustik, millega on liitunud 19 linna.
Tallinna visioonikonverentsil ning tutvustas seda ka sügisel Tallinna külastanud
Bressole. Vitsuti ettepaneku eeskujuks sai tema algatusel edukalt käivitunud
üle-eestiline kultuurilinnade võrgustik, millega on liitunud 19 linna.
laupäev, 18. detsember 2010
Kahjuks peale paberlehe pole see Postimees onlines loetav, loodan, et nüüd saavad huvilised tutvuda
Mart Ummelas: Soome mõtleb Venemaast raha keeles
16.12.2010 00:00
Mart Ummelas, Rahvusringhäälingu toimtaja
Sattusin lugema Kesk-Soome suurima ajalehe Keskisuomalainen arvamusküljelt kirjutist Lea Leppänenilt, kes on Jyväskylä linnavolikogu sotsiaaldemokraadist saadik. Meditsiiniõena töötav Lea on mures Soome sõjaveteranide pärast, sest Soome valitsus otsustas järgmise aasta eelarves kärpida nende toetusprogrammilt 5,8 miljonit eurot, mis praegu veel Eestis kehtivas vääringus tähendab enam kui 90 miljonit krooni. Edasi kirjutab ta sellest, kuhu see raha tema arust on läinud.
Irooniliselt tõdeb ta, et Soome heaoluühiskond on viimase 20 aasta jooksul oma veteranide toetamise asemel üha rohkem tegelnud nii-öelda kogu maailma embamisega ja sealhulgas maailma rikkaimate riikide (NB! G8) hulka kuuluva Venemaa majanduse toetamisega.
«Venemaale oleme oma rahakotti avanud jätkuvalt,» tõdeb ta. Soome puistab selgi aastal miljoneid Murmanski, Karjala ja Peterburi alale kõige erinevamatesse ja ebamäärasematesse projektidesse. Edasi tulevadki näited, millega seoses tahaksin minagi Soome valitsuselt küsida, kumb naaberriikidest on siiski võimas ja majanduslikult iseseisev suurriik, kas maailma suurima pindalaga Venemaa või tilluke hõimuriik Eesti.
Jah, taasiseseisvumisajal toetas Soome, eelkõige aga selle kodanikud vaest naabrit Eestit ka reaalselt, kuid viimase kümmekonna aasta jooksul ja eriti pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga on toetus muutunud heal juhul vaid moraalseks õlalepatsutamiseks ja Eesti ettevõtete ülesostmiseks.
Niisiis, kuidas väike Soome toetab suurt Venemaad selgi aastal. Järgnevalt kõik summad eurodes (1 euro = 15,6466 Eesti krooni). Soome toetab Koola poolsaare lõunaosa arendusprojekti 630 000 euroga, noorte narkomaania ärahoidmiseks läheb
129 000, astma vältimiseks ja raviks Murmanskis ligi 300 000, politseiametnike koostööks Barentsi mere alal 123 000, Sortavala energiatootmise investeeringuteks 68 000 eurot.
Karjala vabariigi tööameti tegevuse arendamiseks 312 000, Onega (Äänisjärve) veekaitse arendamiseks 228 000, Karjala põhjaosades algatatud projektile «Turvaline lapsepõlv ja tervislik elu» 184 000, kohaliku terviseteabe vahendamiseks otsustajatele ja elanikkonnale 217 000, «Üheskoos alkoholi vastu» teavituse levitamiseks 130 000, Karjala vabariigi kodanikuühiskonna arendamiseks 57 000, viipekeelekoolituseks Petroskois 182 000, Peterburi veevarustuse arendamiseks 14 200 000, Peterburist otse Neevale avanevate heitmekanalite sulgemiseks 1 800 000, kohaliku omavalitsuse arendamiseks Peterburis 641 000, e-koolitusprogrammide arendamiseks 213 000 eurot. Kokku niisiis üle 20 200 000 euro ehk Eesti kroonides 315 miljonit.
Lea Leppänen küsib, miks peaks Soome tegelema Murmanskis astma profülaktikaga, kui samal ajal suleti Heinolas haigla vaid mõne miljoni euro puudumisel. Ühtaegu vähendatakse Soome riigis toetust ka politseile ning põllumajandust suretatakse välja. Tema kriitika Soome lähivälismaa toetusprogrammile on iseenesest sümpaatne, sest osutab, et ka Soomes võib kritiseerida konsensuslikke suhteid Venemaaga, millele rajati alus Paasikivi-Kekkoneni välispoliitilise doktriiniga.
Loomulikult võidakse Eestis seda, kui suurusjärgult väiksem Soome maksab kinni piiramatute ressurssidega, kuid üsna saamatu naabermaa probleemid, tõlgendada kui «sõpruse» kinnimaksmist. Teisalt saab Soome sellest ka ise kasu, sest selle toetusega leevendatakse neid probleeme, mida suurriik oma olemasoluga naabrile põhjustab.
Soome on häid suhteid suure idanaabriga alati hoidnud majandussuhete kaudu ning tundlikel teemadel vaikides. Meid, eestlasi, peaks panema mõtlema see, kuidas ajada oma suhteid ekspansionistliku ja sisuliselt juhitamatu naaberriigiga märksa produktiivsemalt.
Kas on alati kõige mõistlikum teritada keelt teemadel, mis meile eales mingit kasu ei too, või oleks siiski parem otsida samasuguseid pragmaatilisi koostööprogramme nagu mullu suvel Venemaa metsatulekahjude puhul!? Pikas perspektiivis oleks see ehk tulusam nii suhtelise piirirahu kui ka suure idaturu tõhusama hõlvamise kaudu?
teisipäev, 14. detsember 2010
Koos Lotilaga saatkem seina äärde kõik Eesti valitsuse kriitikud!
Eesti Päevalehe toimetaja Raimo Poom julges
18. novembril kirjutada: „Kindralleitnant Ants Laaneotsa sõnul vajab rahvas
psühholoogilist kaitset, et vastu panna mõjutusorganisatsioonidele ja
vaenulikule propagandale.“ Kindral ütles nimelt ühel vastuvõtul: „Vastase ja
igasuguste lotilate katseid desarmeerida meid vaimselt, lõhkudes
ühtekuuluvustunnet ja kaitsetahet, tuleb võtta sama tõsiselt nagu klassikalist
rünnakut.”
Päevalehe kommentaariveerul järgnes sellele artiklile
kirglik mõttevahetus, milles tõsteti esile kindralleitnandi rahvusmeelsust,
otsustavust, kõrgeid isikuomadusi ja tehti maatasa „poisike“ Poom, kes julges
juhtida tähelepanu sellele, et ehk kuningal pole piisavalt rõivaid seljas või et
kaitseväelastel pole ehk moraalset (ega legaalset) õigust tegelda
päevapoliitikaga, rääkimata sekkumisest põhiseaduslike sanktsioonide üle
otsustamisse. Lisaks võttis peagi sõna Laidoneri mainet kaitsva ühenduse
esimees, keda ei huvitanud üldse muu kui see, et Poom julges kahtlustada Pätsi
ja Laidoneri omaaegsete otsuste isamaalikkust. Jälle tore ajakirjanduslik
seebiooper.
Kas Laaneotsa fraas tähendab nüüd mingi „hunta“ sündi, nagu
kirjutas Poom, vaevalt küll, kuid ühe, pealegi välismaise kommentaatori otsene
süüdistamine järelmeid nõudvate üleskutsetega vastata „klassikalise rünnakuga“
ületab iga mõtleva ja seadustundliku eurooplase taluvuspiiri, muidugi vaid
sellise eurooplase, kes üldse midagi jagab inimõigustest ja sõnavabadusest.
Kahjuks mitte kõigile Eesti arvamusliidreile pole sedagi paraku antud, küllap
tagasihoidlikust Euroopa-kogemusest.
Eriti hirmutav on siiski üldistav
väljend „lotilad“, millega märgistatakse ebamäärast hulka inimesi, kes on
kuidagi julgenud kritiseerida Eestis rakendatud majandus- ja sotsiaalpoliitilisi
otsuseid. Kindral ei määratle ju oma hinnangus neid kõiki „vaenulikeks
soomlasteks“, nagu mõni kommenteerijaist üritas väita, vaid lihtsalt
„lotilateks“. Isegi Bäckmanit ja Lotilat ei saa paraku paigutada ühele pulgale,
rääkimata sellest, et nende kirjutiste peale üliärritunud või lausa hüsteeriline
reageerimine üksnes süvendab huvi meeste kirjutiste vastu.
Kahtlemata ei
esinda kumbki neist soomlastest erapooletut tõde, mõlemad lähtuvad oma
hinnanguis millestki muust, eneseimetlusest või „sotsiaalsest tellimusest“, kuid
nende avaldustes on paraku märkusi, mis vääriksid tähelepanu ka siinpool Soome
lahte, kuid mis visatakse „koos lapsega pesuveest välja“ ega saa seetõttu
tähelepanu. Üha rohkem tundub mulle, et see pole vaid nende ebaadekvaatsete
kritiseerijate totakas eksitus, vaid teadlik tegevus, ja seda toimetuse poolt.
Võib-olla isegi toimetaja teadlik tegevus, et vaigistada võimalikku omamaist
teravat ühiskonnakriitikat. Sõimame „sommil“ Lotilal näo täis, anname allapoole
vööd vastulöögi (vajadusel suurtükiga) ja tõdeme, et tegelikke probleeme meie
ühiskonnakorralduses koos sellega enam polegi. Kes ütles: „Pole inimesi, pole
probleeme!?“ Lotilad seina äärde ja olemegi lahendanud oma riigis eksisteerivad
objektiivsed vastuolud ja maha vaikida ka kellegi võimumehe väärad otsused. Kas
pole Lotila jt võõramaiste klounkriitikute ülepingutatud sõimu avaldamise
eesmärgiks justnimelt asjaliku, konkreetse ja rahvale tegelikku huvi pakkuva
diskussiooni blameerimine ja diskrediteerimine!?
18. novembril kirjutada: „Kindralleitnant Ants Laaneotsa sõnul vajab rahvas
psühholoogilist kaitset, et vastu panna mõjutusorganisatsioonidele ja
vaenulikule propagandale.“ Kindral ütles nimelt ühel vastuvõtul: „Vastase ja
igasuguste lotilate katseid desarmeerida meid vaimselt, lõhkudes
ühtekuuluvustunnet ja kaitsetahet, tuleb võtta sama tõsiselt nagu klassikalist
rünnakut.”
Päevalehe kommentaariveerul järgnes sellele artiklile
kirglik mõttevahetus, milles tõsteti esile kindralleitnandi rahvusmeelsust,
otsustavust, kõrgeid isikuomadusi ja tehti maatasa „poisike“ Poom, kes julges
juhtida tähelepanu sellele, et ehk kuningal pole piisavalt rõivaid seljas või et
kaitseväelastel pole ehk moraalset (ega legaalset) õigust tegelda
päevapoliitikaga, rääkimata sekkumisest põhiseaduslike sanktsioonide üle
otsustamisse. Lisaks võttis peagi sõna Laidoneri mainet kaitsva ühenduse
esimees, keda ei huvitanud üldse muu kui see, et Poom julges kahtlustada Pätsi
ja Laidoneri omaaegsete otsuste isamaalikkust. Jälle tore ajakirjanduslik
seebiooper.
Kas Laaneotsa fraas tähendab nüüd mingi „hunta“ sündi, nagu
kirjutas Poom, vaevalt küll, kuid ühe, pealegi välismaise kommentaatori otsene
süüdistamine järelmeid nõudvate üleskutsetega vastata „klassikalise rünnakuga“
ületab iga mõtleva ja seadustundliku eurooplase taluvuspiiri, muidugi vaid
sellise eurooplase, kes üldse midagi jagab inimõigustest ja sõnavabadusest.
Kahjuks mitte kõigile Eesti arvamusliidreile pole sedagi paraku antud, küllap
tagasihoidlikust Euroopa-kogemusest.
Eriti hirmutav on siiski üldistav
väljend „lotilad“, millega märgistatakse ebamäärast hulka inimesi, kes on
kuidagi julgenud kritiseerida Eestis rakendatud majandus- ja sotsiaalpoliitilisi
otsuseid. Kindral ei määratle ju oma hinnangus neid kõiki „vaenulikeks
soomlasteks“, nagu mõni kommenteerijaist üritas väita, vaid lihtsalt
„lotilateks“. Isegi Bäckmanit ja Lotilat ei saa paraku paigutada ühele pulgale,
rääkimata sellest, et nende kirjutiste peale üliärritunud või lausa hüsteeriline
reageerimine üksnes süvendab huvi meeste kirjutiste vastu.
Kahtlemata ei
esinda kumbki neist soomlastest erapooletut tõde, mõlemad lähtuvad oma
hinnanguis millestki muust, eneseimetlusest või „sotsiaalsest tellimusest“, kuid
nende avaldustes on paraku märkusi, mis vääriksid tähelepanu ka siinpool Soome
lahte, kuid mis visatakse „koos lapsega pesuveest välja“ ega saa seetõttu
tähelepanu. Üha rohkem tundub mulle, et see pole vaid nende ebaadekvaatsete
kritiseerijate totakas eksitus, vaid teadlik tegevus, ja seda toimetuse poolt.
Võib-olla isegi toimetaja teadlik tegevus, et vaigistada võimalikku omamaist
teravat ühiskonnakriitikat. Sõimame „sommil“ Lotilal näo täis, anname allapoole
vööd vastulöögi (vajadusel suurtükiga) ja tõdeme, et tegelikke probleeme meie
ühiskonnakorralduses koos sellega enam polegi. Kes ütles: „Pole inimesi, pole
probleeme!?“ Lotilad seina äärde ja olemegi lahendanud oma riigis eksisteerivad
objektiivsed vastuolud ja maha vaikida ka kellegi võimumehe väärad otsused. Kas
pole Lotila jt võõramaiste klounkriitikute ülepingutatud sõimu avaldamise
eesmärgiks justnimelt asjaliku, konkreetse ja rahvale tegelikku huvi pakkuva
diskussiooni blameerimine ja diskrediteerimine!?
esmaspäev, 18. oktoober 2010
Järjekordne rünnak terve mõistuse vastu
See et Lotman lõpetab oma kirjutise lausega, et totalitaarset režiimi ja nooruse nostalgiat ei tohi segi ajada, on muidugi eriti alatu. Veel puudus, et oleks hakanud viitama Kaplinski rollile 40 kirja kampaanias. Ka sama artikli kommentaariumis minule eelnev Vahtre paskvill osutab, et elame uue tsentuuria ajastus, kus uusaadlikud à la Lotman, Vahtre jt otsustavad ülejäänute üle, kas pöial püsti või allapoole. Kaplinskile näidatakse muidugi trääsa. On piinlik, härrased nn intellektuaalid. Või kuidas Lotman paneb paika Piret Tali!? Kas kadunud isa ees häbi ei ole!? Kas Juri Lotman ei saanud Tartu (Riiklikus) Ülikoolis välja arendada oma teooriat ja seda ka maailmas levitada? Mitte küll ehk nii ohtrate glamuursete välisreisidega, kui on lubatud tänastele rahvasaadikuile ja semiootikuile. Ent ka mitte nii küündimatute ja politikaanlike kirjutistega, nagu nüüd poeg publitseerib.
Keegi ei taha ülistada nõukogude aega, kuid see oli reaalsus, seda ei muuda olematuks ei IRL ega valitsuse määrused. Nende tegelaste tänane tagasipeegeldus on aga ilmselt poliitiline kõverpeegeldus. Seevastu tänast päeva ei püütagi peegeldada, vaid üksnes camera obscura kaudu kujutada maapealse paradiisina. Kui see pole antihistorism, mis siis veel!?
Arvustada saab ainult seda ajastut, milles ise elatakse ja mida suudetakse ka oma tegevusega mõjutada. Kõik kes elasid toona, elasid ju samuti oma isikliku eetilisuse tasandil, hoolimata igasugu režiimidest ja muust kontekstuaalsest. Mineviku kohal härdunult pisaraid valades või hambaid kiristades elatakse täna välja vaid oma alateadvuslikke ja sageli lihtsalt perversseid komplekse.
Olen varem siinsamas kinnitanud, et Sofi Oksanenil on kirjanikuna õigus paigutada oma looming mis tahes keskkonda, kuid ajaloolise tõega pole sellel mingit pistmist. Sofi Oksanen pole kunagi elanud selles ajas, mida ta käsitleb, järelikult on see puhas fiktsioon - ulme, nagu ka Lotmani ja Vahtre "nostalgia" stalinismi järele, mida 1960-80. aastail enam ammu polnud. Ainult et toda poststalinistlikku ajastut on vähegi objektiivselt märksa raskem tõlgendada või seletda kui varasemaid avalikke repressioone. Pealegi oleks see tänases peale pööratud ühiskonnas üsna ohtlik. Rääkimata sellest, et semiootik ja ajaloolane oleksid suutelised käsitlema seda masendust ning varjatud ja hästi lõhnavat survet inimlikkusele ja aususele, mida täna ja siin kogeme.
reede, 1. oktoober 2010
Ausast kriitikast
Kriitika olevat teadagi edasiviiv jõud. Olen kahjuks
oma (töö)elus korduvalt kogenud seda, et kriitika on kujunenud pigem tagasiviivaks
jõuks. Vähemasti ka enda meelest edasiviivat kriitikat õigete asjade nimel tehes.
Targad inimesed on mulle seda selgitanud nii, et inimesed ei kannata suurt ja
selget otsekohesust. Selle asemel, et kriitikast õppida, võtavad nad sisse
kaitseasendi või veelgi hullem – lähevad üle vasturünnakule. Tulemuseks on
kasu asemel kahju, sest lõpuks ei ole enam paha mitte see, kes on julenud
kriitiseerida, vaid see, kes on andnud kritiseerimiseks võimaluse ehk loonud
keskkonna kriitiliste väljaütlemiste levikuks.
oma (töö)elus korduvalt kogenud seda, et kriitika on kujunenud pigem tagasiviivaks
jõuks. Vähemasti ka enda meelest edasiviivat kriitikat õigete asjade nimel tehes.
Targad inimesed on mulle seda selgitanud nii, et inimesed ei kannata suurt ja
selget otsekohesust. Selle asemel, et kriitikast õppida, võtavad nad sisse
kaitseasendi või veelgi hullem – lähevad üle vasturünnakule. Tulemuseks on
kasu asemel kahju, sest lõpuks ei ole enam paha mitte see, kes on julenud
kriitiseerida, vaid see, kes on andnud kritiseerimiseks võimaluse ehk loonud
keskkonna kriitiliste väljaütlemiste levikuks.
Kas kriitik peaks sellises olukorras siis vaikima?
Olmetasandil on see ehk „kodurahu huvides“ vahel mõistlikki, sest kriitika
mingis piiratud koosluses – perekonnas, asutuses, erakonnas – võib kaasa tuua ettearvamatuid
siseseid probleeme, intriige, pahimal juhul koosluse mainekaotust. Oleme seda
viimaste kuude jooksul näinud eelkõige parteielus. Ent siiski, mis oleks
alternatiiviks peale ausa kriitika ka neis kooslustes, rääkimata ühiskonnast
tervikuna!? Viimases tähendaks ju otsekohesest kriitikast, ka kõige
teravamatest ütlemistest ja isiklikest rünnakutest loobumine järjekordset vaikivat
ajastut, mis omakorda mängiks trumbid kätte neile, kes tahavadki enda ümber rajada
kriitikavaba tsooni, aga pole lõpuks siiski valmis vastutama ei oma tegude ega tegematajätmiste
eest.
Olmetasandil on see ehk „kodurahu huvides“ vahel mõistlikki, sest kriitika
mingis piiratud koosluses – perekonnas, asutuses, erakonnas – võib kaasa tuua ettearvamatuid
siseseid probleeme, intriige, pahimal juhul koosluse mainekaotust. Oleme seda
viimaste kuude jooksul näinud eelkõige parteielus. Ent siiski, mis oleks
alternatiiviks peale ausa kriitika ka neis kooslustes, rääkimata ühiskonnast
tervikuna!? Viimases tähendaks ju otsekohesest kriitikast, ka kõige
teravamatest ütlemistest ja isiklikest rünnakutest loobumine järjekordset vaikivat
ajastut, mis omakorda mängiks trumbid kätte neile, kes tahavadki enda ümber rajada
kriitikavaba tsooni, aga pole lõpuks siiski valmis vastutama ei oma tegude ega tegematajätmiste
eest.
Missugune on selline kriitika tase või vorm,
mis võimaldaks siis konstruktiivset, osapooli arvestavat ja tulemuslikku diskussiooni?
Ma ei kujuta küll ette, et selleks peaks olema kummagi poole ebasiirus, oma
põhimõtete ja seisukohtade maskeerimine barokselt ebamääraste hinnangute ja
pistvalt irooniliste ümberütlemiste taha. Minu meelest on see kõige ebaausam ja
kokkuvõttes ka tulutum, kui kritiseeritakse nii, et keegi ei saa lõpuks aru,
keda, miks ja mis eesmärgil arvustati. Arvustajal peab olema julgust otse välja
öelda, mis talle ei meeldi, mis tuleks tema meelest teha teisiti. Teiste asi on
anda talle argumenteeritud vastus, mitte asuda arvustajat ründama isikuna, nagu
sageli juhtub. Kas just see pole peletanud täna enamiku ühiskonnakriitikast
portaalide anonüümsuse varju!?
mis võimaldaks siis konstruktiivset, osapooli arvestavat ja tulemuslikku diskussiooni?
Ma ei kujuta küll ette, et selleks peaks olema kummagi poole ebasiirus, oma
põhimõtete ja seisukohtade maskeerimine barokselt ebamääraste hinnangute ja
pistvalt irooniliste ümberütlemiste taha. Minu meelest on see kõige ebaausam ja
kokkuvõttes ka tulutum, kui kritiseeritakse nii, et keegi ei saa lõpuks aru,
keda, miks ja mis eesmärgil arvustati. Arvustajal peab olema julgust otse välja
öelda, mis talle ei meeldi, mis tuleks tema meelest teha teisiti. Teiste asi on
anda talle argumenteeritud vastus, mitte asuda arvustajat ründama isikuna, nagu
sageli juhtub. Kas just see pole peletanud täna enamiku ühiskonnakriitikast
portaalide anonüümsuse varju!?
Laiendades seda mõtet ühiskonnale tervikuna tahaksin
loota, et õiglase kriitikana ei mõistetaks täna ega tulevikus seda, et keegi nn
arvamusliider kusagil on öelnud, et just see on halvasti, et seda tulebki
arvustada või „kottida“, ja meie kõik ülejäänud üheskoos asume nüüd ebakohti ja
puudusi üksmeeles ja ühisel jõul taunima, pilama, naeruvääristama ja sõimama. (Kunagise
„Herilase“ või „Pikri“ satiiri stiilis.) Kahjuks paneme tähele, et ka tänases meedias
on üha rohkem maaslamajate peksmist ja teisitimõtlejate ristilöömist. Kriitika saab
olla efektiivne vaid siis, kui see tuleb südamest, olgugi et vahel valulikult,
teravalt, õukonnareegleid mittearvestavas otsekohesuses, vahel isegi kellegi
jaoks solvavalt, kuid sealjuures ausalt. Selline kritiseerimine, et võtame juba
ette sellise hoiaku, et ootame oma sõnumile vastuseks käteplaginat ja üldist ümisevat
heakskiitu massidelt või ülemustelt, on olemuslikult valelik ega anna lõpuks mingeid
tulemusi – peale tegelike probleemide süvenemise ja põletikukollete pahenemise.
loota, et õiglase kriitikana ei mõistetaks täna ega tulevikus seda, et keegi nn
arvamusliider kusagil on öelnud, et just see on halvasti, et seda tulebki
arvustada või „kottida“, ja meie kõik ülejäänud üheskoos asume nüüd ebakohti ja
puudusi üksmeeles ja ühisel jõul taunima, pilama, naeruvääristama ja sõimama. (Kunagise
„Herilase“ või „Pikri“ satiiri stiilis.) Kahjuks paneme tähele, et ka tänases meedias
on üha rohkem maaslamajate peksmist ja teisitimõtlejate ristilöömist. Kriitika saab
olla efektiivne vaid siis, kui see tuleb südamest, olgugi et vahel valulikult,
teravalt, õukonnareegleid mittearvestavas otsekohesuses, vahel isegi kellegi
jaoks solvavalt, kuid sealjuures ausalt. Selline kritiseerimine, et võtame juba
ette sellise hoiaku, et ootame oma sõnumile vastuseks käteplaginat ja üldist ümisevat
heakskiitu massidelt või ülemustelt, on olemuslikult valelik ega anna lõpuks mingeid
tulemusi – peale tegelike probleemide süvenemise ja põletikukollete pahenemise.
Tellimine:
Postitused (Atom)