President võiks õppida, et ajakirjandus pole mingi lõplik tõde

Olen nüüd mõelnud. Kõne oli huvitav, ehkki mõned torked saali ei jõudnud. Pisut küsimusi tekitab see jutt tõe kuulutamisest meedias. President võiks teada, et tõde on alati kallutatud selle isiku või institutsiooni suunas, kes seda esitab. Absoluutset tõde pole olemas ning selle loomine pole ajakirjanduse eesmärk. Ajakirjanduslikud meediakanalid peavad pakkuma toimuvast võimalikult mitmekülgset pilti, et retsipient kujundaks selle põhjal oma seisukoha. Tallinna TV on olnud just see meedium, mis on loonud Eesti avalikkuses uue tasakaalu, kus ei saa prevaleerida ametlik ega presidentaalne tõde, vaid tõde, mis kujuneb inimeste, valijate ja selle kaudu otsustajate peades. Seda tõestab ka osaliselt viimatine valitsusevahetus, mis kahtlemata polnud täiuslik ega lõplik.

Raadiopresident

Edastan siinkohal EV presidendi Kersti Kaljulaiu kõne 17.12 Estonia kontserdisaalis seoses rahvusringhäälingu 90. aastapäevaga. Kommentaar tuleb mõne aja pärast selle kõne järel. Veidi peab mõtlema.

Head ERRi inimesed

Palju õnne sünnipäevaks! Rahvusringhäälingu seadusest loeme, et Rahvusringhäälingu tegevuse eesmärk on kaasa aidata Eesti Vabariigi põhiseadusega sätestatud Eesti riigi ülesannete täitmisele. See on suur ja oluline ülesanne. Aga täna siin on mul hoopis tunne nagu oleks mõne hea sugulase juubelil. Tead, et kogu suguvõsa on kokku tulnud ning saad tulla südamerahus teadmisega, et ka juubilar ise on täie tervise juures.

Suur osa eestimaalasi nõustub minuga, kui ütlen, et rahvusringhääling ongi pereliige. Teate ju seda tunnet, kui tänaval tuleb vastu teleekraanilt tuttav saatejuht ja instinktiivselt teretad teda. Pärast alles taipad, et tegelikult sa ju ei tunnegi teda. Või kui õhtul poesabas hakkab sinu selja taga rääkima tuttav raadiohääl, siis tundub veider, et ta ei räägigi, mitme sekundi kaugusel esimene eestlane kõige kiiremast norralasest parasjagu oligi.

Nii kodused ja soojad suhted ongi eestimaalasel rahvusringhäälinguga. Seda peegeldab ka usaldusreiting, mis on palju suurem tunnustus teie tehtavale tööle kui mõni auhind või mingi saatevööndi vaatajanumbrite võrdlus.

Hea kvaliteediga objektiivne riiklik tele- ja raadiokanal tõenäoliselt tahaks muidugi olla kõige vaadatum kanal. Aga tegelikult pole see kõige olulisem. Natuke töötab ERR kindlustuspoliisina ses maailmas, kus tihtipeale ei saa enam väga lihtsalt aru, mis on teave ja mis libateave. Sestap on usaldusnäit isegi olulisem kui vaatajanäit. Igaüks teab, kus on usaldusväärne informatsioon. Isegi kui AKd või Välisilma vaadata ei viitsi, siis tead vähemalt seda, et kui maailm tõsiselt üle mõistuse käima hakkab, saab sealt seletusi.

Usaldus on tunnustus, usaldus on ka vastutus. Veel kolmkümmend aastat tagasi oli informatsiooni leviku lakkamiseks vaja eeter vaikseks sundida.

Praegu on pea samamoodi võimalik eetrit halvata seda infoga üle külvates. Üks asi on kõik see, mida ei saa nimetada ajakirjanduseks, kuid mis käib meedia definitsiooni alla. Aga selle kõrval peame järjest rohkem arvestama ka teadliku ja sihipärase desinformatsiooni levitamisega.

Kuigi aasta lööksõnaks 2016 on sõna tõejärgne, siis ma ei taha kuidagi leppida, et meil ongi käes tõejärgne ajastu. Ei ole. Tõejärgseks võivad seda pidada need, kes ei taha pingutada tõe ülesleidmisega. Tõejärgseks võivad tahta maailma nimetada need, kelle eesmärk ongi segadust külvata ning kasutada meediakanaleid hoopis mingiks muuks eesmärgiks. Ärme lepi sellega, et niisuguseid leidub. Ärme ise võta üle sõnavara, mis proovib muuta tasakaaluka ajakirjanduse mõttetuks ja tõestada, et see on võimatu. ERR saab ja peab jätkuvalt tegelema faktiga ja nende tasakaaluka analüüsiga.

Kui me mõtleme ajas 30 aastat tagasi, siis tundub, et maailm on palju muutunud. Meedia on tundmatuseni muutunud. Muutunud sügavamaks, mitmekihilisemaks ja palju laiemaks. Infot on nii palju rohkem. Kõige kohta.

Kui 30 aastat tagasi oli peamine väljakutse info saamine, siis täna on kõige suurem väljakutse info ignoreerimine. Või kui täpne olla, siis just selle olulise info välja sõelumine.

Maailm meie ümber muutub järgmise 30 aastaga aga veel oluliselt rohkem, kui eelmisega. See käib ka meedia kohta. Infot sisaldavat bittide hulka näitavad graafikud sööstavad kindlasti ka edaspidi sirgjoones üles.

Seda olulisemaks muutub ajakirjanike, toimetuste ja meediakanali roll. Seda vastutusrikkam on rahvusringhäälingu roll nii Eesti kirjeldamisel kui välismaailmas toimuva vahendamisel.

Jah, muidugi meil kõigil on tänapäeval võimalik ka ise New York Timesi lugeda või BBC uudiseid vaadata. Jah, järjest rohkemate inimeste jaoks kaotab traditsiooniline meedia üldse mõtte ning info hankimisel piirdutakse erinevate online-platvormidega. Kuid sellegipoolest just teie seaduses on kirjas – peate aitama kaasa Eesti riigi ülesannete täitmisele. Selliste ülesannete täitmisele, mis on kirjas meie Põhiseaduses. Sellepärast on teie käsutuses jupike riigieelarvet, et saaksite oma seadusest tulenevat tööd teha. Ja sellepärast on meil televaatajana õigus oodata teilt objektiivset ja olulist infot, põnevat ja põhjendatud mitmekülgset arvamust pea suvalisel hetkel, kui meile tuleb pähe mõni ERRi kanal sisse lülitada või üha enam hoopis internetist podcaste välja tuhnida. Meelelahutusel muidugi on oma koht ERRi kanalitel, aga ma ei kurvasta, kui ERRi meelelahutus või seriaal jääb alla erakanalitele. Ma kurvastaksin siis, kui AK jääks alla erameedia meelelahutuslikele uudisprogrammidele. Seal on teie seadusest tulenev kohustus olla parem, Tujurikkuja on boonus, aga tema puudumine ei riku isegi tuju, ammugi siis Ringhäälinguseadust.

Aitäh teile teie töö eest! Ilusat pidu!

Vikerraadios mind veel mäletatakse.

Olen rõõmus sooja vastuvõtu eest Vikerraadios. Üllatas, et nii palju toredaid endisi kolleege veel seal töötab ega tunne minu suhtes tõrjuvat hoiakut, ehkki riigivõim, osa meediakanaleid ja ka vanu kolleege TTVst tegelevad päevast päeva minu laimamise ja süüdistamisega. Kas tõesti üks raadiohääl, kes on teinud üle tuhande saate, millest ERR arhiivis on järelkuulatavad umbes pooled, võis olla selline pätt ja kaabakas, et oma põhitöö kõrvalt tegeles omastamisele kaasaaitamisega!? Kas usute seda? Olge ausad nagu mina. Olen täitnud oma töökohustusi komakohtadeni mulle antud korralduste ja konsensuse põhjal. Nüüd seesama telekanal, kelle ülesehitamisesse olen panustanud 5,5 aastat tõrjub mind, esitab totraid süüdistusi, suleb mulle eetri, sest Tallinn nii käsib. Ma küsin, mis jääb sellest linnast alles, kui kõik need, kes on selle ülesehitamisse panustanud, nagu mina, visatakse ukse taha?! Olen Tallinna patrioot, olen kahel korral kandideerinud volikogusse. Algul valimisliidus Tallinn, 2014 Keskerakonna nimekirjas (olemata siis erakonna liige). Olin abiks tollastele kandidaatisele, kes said lõpuks väga palju hääli. Kui nüüd valitsuses Keskerakond hülgab mu töö ja panuse, siis ei näe ma enam mingit põhjust selle erakonnaga tegemist teha. Kuulake mu intervjuud Vikerraadios, kus ma ei puudutanud kuidagi seda häbiväärset lugu, millega tahetakse mulle kott pähe tõmmata.

http://vikerraadio.err.ee/v/vikerhommik/rubriigid/vikerhommikintervjuud/loigud/2fd7953d-3a9b-4a73-87b3-9bb0ffee5b92/intervjuud-raadiolegend-mart-ummelas-roomu-teeb-see-et-olen-veel-elus 

Rahvusringhäälingust 13 aastat tagasi

Seoses ERR-i 90. aastapäevaga olen täna kl 9.15 kutsutud Vikerraadiosse rääkima oma raadiominevikust. Seoses sellega soovitan kuuöata 13 aastat tagasi tehtud kommentaari. Eriti neile, kes on mind süüdistanud Kremli-meelsuses.

https://arhiiv.err.ee/vaata/paevasuda-paevasuda-mart-ummelase-meediakommentaar-15697

Rusikas taskus

Olen viimastel päevadel märganud, kuidas ühest küljest sajad inimesed toetavad mind mulle esitatud kummaliste kahtlustustega seoses. Nad teavad mind kas läbi aastakümnete kolleegina või ka viimastel aastatel tele-ekraani vahendusel. Inimesed tunnevad mu nõrkusi, aga eelkõige tugevusi. Ent samal ajal on hakanud silma torkama, et nii mõnigi kolleeg kõnnib, rusikas taskus. Kirjutatakse sellest, et ma valetan, et mul puudub eetika jne. Kahjuks kajastavad need süüdistused pigem süüdistaja enda hoiakuid ja tõekspidamisi. Ma loodan, et kahtlustuse ärakukkumisega normaliseeruksid ka inimsuhted. Igatahes jään lootma, sest ei oska välja mõelda, mis süüd mul võiks olla.

Alati petavad need, keda pead kõige ausamaks

Sain siis täna teada, kes oli see kolleeg, kes käis prokuratuuris minu peale valetamas. Vaadake tänast "Pealtnägijat ETV-s. Kas on tõesti nii, et inimene, kellega pole praktiliselt tööalaselt kokkupuudet ega ole ka kuidagi administratiivselt seotud, võib minna ja lihtsalt luisata, kui tal on mingid kahtlused, aga puuduvad igasugused tõendid?!

Ma ei ole talle sentigi võlgu, nagu ei ole ka mina saanud sentigi töötades Tallinna TV-s mulle legaalselt ja tõendatult makstud töötasule lisaks. Kui see inimene seda ei usu, siis vaadaku peeglisse ja küsigu, kas ta ise on olnud oma töös aus ja  väärinud oma tasu. Minul seda probleemi pole. Eladeski pole saanud muud tasu kui töö eest, vastavalt oma lepinguile. Kunagi pole ma küsinud isegi oma palgasummat, vaid võtnud, mida on antud.

Ühesõnaga, Jüri, ma ei saa sinust aru, miks su viha ka minu peale langes.

Tallinna Televisioon peab jätkama

Viimastel päevadel on seoses ühe kummalise kahtlustusega hakatud meedias spekuleerima selle üle, kas Tallinna Televisioon peaks jätkama. Linanvolikogu Reformierakonna fraktsiooni aseesimees Õnne Pillak pillas juba Delfile, et nende fraktsioon ei peaks osalema kavandatavas TTV nõukojas ning Tallinna Televisioon tuleks kinni panna ja raha linna peal laiali jagada. 

Kahju, kui küllaltki arvestatav poliitik ajab nii seosetut ja rumalat juttu. TTV on tänaseks kinnistanud oma koha Eesti telepildis, olles reaalselt ainus meediamaastikku tasakaalustav alternatiivne kanal. Võiks isegi öelda rohkem - vaba ajakirjanduse jätkumise tagatis Eestis. TTV on ligi 7 aasta jooksul üles leidnud sajad tuhanded eestimaalased, eriti need, kes jälgivad meid vabalevis Eesti äärealadel. Oleme sellega ühtlasi regionaalpoliitiline tegija. Näiteks lõõtspillisaated ja Põlva kui lõõtsapealinna esitlemine on kujunenud TTV üheks kõige populaarsemaks saateks ning toonud selle maakonnalinna Eesti kultuurikaardile. Kahju, et näiteks maavanem Igor Taro seda ei tea ning sõimab TTV-d.

Viimasel ajal palju kõneldud "Vaba mõtte klubi" on saavutanud enam kui 100 tuhande vaataja piiri. Nii mõnigi asjatundja on arvanud, et just see saade on olnud mõjutajaks, et Eesti poliitimaastik on muutunud, sest eetrisse on pääsenud seni ETV vastavais saadetes mahavaikitud poliitikud ja muud asjatundjad. "Meedia keskpunkt" omakorda on mõjutanud meediapilti selles suunas, et peavoolumeedia on pidanud hakkama endale peeglisse, mitte aga üksnes Stenbocki maja suunas vaatama.

Rääkimata kirjandus-, teatri-, arhitektuuri- ja muudest kultuurisaadetest, Neil pole seni olnud kohta kommertskanaleis ning ETV-s on need surutud ETV2 kanalile, Ja lõpuks Tallinna TV uudised, mille juhtimisega tegelesin 2011-2015. Meil on küpsenud tugev uudiste meeskond, elukogenud ja noored reporterid koos, professionaalsed operaatorid ning kahtlemata Eesti tele-eetri kõige atraktiivsemad diktorid. Uudised on olnud tõsised, mingit kollast materjali pole me endale lubanud. TTV välisuudised ja vastav erisaade on sageli kõige põhjalikumad maailmasündmuste kajastajad Eesti telekanaleis. 

Jah, TTV on vähem tähelepanu pööranud meelelahutusele. Mõned üksikud projektid, noorte muusikasaade OMG, persoonisaade "Kas tohib?", ja ongi enamvähem kõik. Ja milleks, kui Kanal 2 ja TV 3 eetrreid täidabki praktiliselt ainult meelelahutus, eelkõige välisturult ostetud formaatide maalähedased mugandused. Kui mõni neist saadetest maksab 30-50 tuhat tüki pealt, siis TTV toodab selle rahaga nädal aega programmi.

Need on minu mõtted endise peatoimetaja ja juhatuse liikmena ning praeguse (peatatud) arvamustoimetajana. Need mõtted ei sobi minu isiklikule FB kontole, Tallinna Televisiooni kontole mul praegu aga pääsu pole. Ent loodan, et kõik need, kes vaidlustavad TTV eksistentsi, mõtleksid tagajärgedele Eesti meediamaastikul, mis selline vägivaldne akt endaga kaasa toob.