Peavoolumeedia on moonutav lääts

Laupäevases (28.01) Postimehe lisas Arvamus ja kultuur kirjutab meie ilmselt kõige kompetentsem meediaanalüütik Tiit Hennoste pealkirja "Peavoolumeedia ja prillikivi" all sellest, mida tema mõistab terminite "peavoolumeedia" ja "alternatiivmeedia" all. Ta toob välja Noam Chomsky põhitõed, kes teadvustas maailma mainstream meediast. Kahjuks nimetab ta teda anarhistiks. Mina nimetaksin pigem peavoolumeediat anarhistlikuks, sest selle eesmärk on lõhkuda ühiskondi, riike, rahvusi ja kultuure.  Eelkõige aga moonutada tõde. Miks "prillikivi"? ilmselt viide Edgar Savisaare kuulsale ütlusele, et ta on olnud aus ja süütu nagu prillikivi. Muide, mis ilmselt vastabki tõele, väitku tema laimajad mida tahes. Olen Eesti õigussüsteemi õigusetust ka ise lähedalt näinud. Kui Hennoste kirjutab, et "peavoolumeedia mõiste tampis eestlastele pähe eelkõige Savisaare õukonnameedia, Kesknädal, Tallinna TV jm.", siis on tal ju õigus, sest enne seda polnud meil see mõiste üldse kasutusel. Tegelikult oli ja on selle maaletooja Chomsky õpilane Andres Raid - suurepärane inimene, kindlasti üks Eesti parimaid analüütilisi ajakirjanikke. 

Ent asi pole siiski tampimises, nagu Hennoste proklameerib, vaid teadvustamises, et tõde pole alati see, mida tõe pähe esitatakse. Viimastel aastatel on süvenenud arusaam, et kui mingi Lääne allikas või näiteks ERR midagi ütleb või näitab, siis see ongi tõde. Tõde kui sellist pole olemas! See on julge väide, aga olen varemgi sellele tähelepanu juhtinud, et tõde sünnib iga lugeja, iga vaataja ja kuulaja peas. Ajakirjanduse ülesanne on talle anda selleks võimalus, kuid ta ei saa seda inimese eest ära teha. Peavoolumeedia patt ongi selles, et ta on võtnud endale tõekuulutaja rolli ning nn alternatiivmeediat naeruvääristatakse. Minu arust on alternatiivmeedia täna inimeste jaoks palju tähtsam kui peavoolumeedia. Kes meist elaks Riigi Teataja tekstide järgi või usuks seda, kuidas meil seadusi tehakse ja rakendatakse? Kindlasti väga vähesed. Aga see ongi hea, sest inimesed hakkavad MÕTLEMA. See on palju tähtsam kui valmistõdede veerimine peavoolumeediast.

16 aastat ja midagi pole muutunud Eesti meedias.

23. aprill 2001

Tere taas kuulama elektroonilistel meediakanalitel edastatavat ainsat meediakommentaari. Olen vahel mõelnud, miks on nii, et kahes suurimas päevalehes ilmub argipäeviti küll mingi meediakommentaariga sarnanev repliik, peamiselt küll tele-ekraanil toimuvat kajastav, ka TV Nädalas käsitletakse aegajalt telekanaleil toimuvat, kuid trükiajakirjandust ei arvusta Eestis praktiliselt keegi peale siinkõneleja. Mis on selle salapärase vaikimisvande taga, et kõik see, mis mustvalgel paberile trükitud, jääb Eesti kultuuris väljapoole kriitikat!? Võimalusi on kaks: kas on tegu täiusliku resultaadiga või siis nii kehva ja asjatundmatuga, et ei vääri arvustamistki? Tegelikult on muidugi ka kolmas võimalus: ajalehed ise ei julge ennast arvustada, sest pole kindlad, kas tegu on nende puhul täiusliku või täiesti kõlbmatu tulemusega. Midagi salapärast igatahes selles on, et Eestis puudub praktiliselt täielikult trükiajakirjanduses ilmuva vähegi arvestatav kriitika. Kas mitte see pole üks põhjusi, miks meie ajakirjanduse mõjujõud ühiskonnas toimuvale on järjest vähenenud ja neljanda võimu roll üha kahvatumaks muutunud!? Näiteks tänavu pole ajalehtede esikülgede skandaaliuudistel enam olnud praktiliselt mingit mõju valitsuse ja teiste võimuharude tegevusele või otsustele. Üksnes õiguskantsler on tagasihoidlikult teatanud, et peab edaspidi ka ajalehes ilmuvat silmas, kaaludes põhiseadusliku korra kaitseks ettevõetavaid toiminguid.

            Tegelikult johtub kõik see ajakirjanduse enda sisemisest arengust, õieti taandarengust, tema transformatsioonist avaliku arvamuse kujundaja ja demokraatliku ühiskondliku teguri rollist üha rohkem meelelahutaja, illusioonide ja ebatõeste teemade vahendajaks ja genereerijaks. Jüri Mõis või Mart Laar, Meelis Lao või Mihkel Pärnoja, Edgar Savisaar või Toivo Jürgenson tunduvad inimestele üha rohkem seebiooperite või Salatoimikute kangelastena, mitte reaalsete inimestena, kellega peaks argireaalsuses arvestama või kes peaksid meiega arvestama. Stenbocki maja ja Kadriorg, linnavalitsus ja Riigikogu on asetumas samasse ritta Coca-Cola Plaza, ööklubide ja kasiinodega, kus toimub mingi lõpmatu ööpäevaringne hasartmäng, mille tulemuse otsustab pigem pime juhus või deus ex machina, mitte aga meiesuguste tavaliste kodanike, valijate, tarbijate ja suurel määral ka ühiskonnas toimuva läbi kannatajate tahe. Ajakirjandus arendab pidevalt seda müüti, tuues sisse üha literatuursemaid võrdlusi, olgu või eelmisest nädalast Erik Niiles Krossi puhul: luuraja külma kätte jätmine ja luurajate Valhalla, mis muudavad ühe või teise isiku ja tema teod müütilisteks, ebareaalseteks, tegelikkusest väljaspool ja kõrgemail seisvaiks, kuid mitte hukkamõistetavaiks, karistust väärivaiks. Igal juhul väljaspool demokraatlikku otsustusprotsessi olevaiks.

            Umbes samalaadset müüti pakutakse meile Eesti Raudtee erastamisooperi puhul, mida on juba võrreldud maffiasarjaga Sopranod ja mis ka tegelikkuses üha rohkem meenutab mingit itaalia makaronivesternit kui põhjamaist loogilist sündmustejada. Ka valitsuse süvenev ükskõiksus selle suhtes, mis temast all-linnas või lausa kusagil Eestimaa südames arvatakse, oleks nagu väljavõte mingist Prantsuse revolutsiooni järgsest restauratsiooniaja eblakast seltskonnaromaanist, igal juhul mitte Tõe ja õiguse traditsioonil kasvanud kriitilise realismi paradigmal põhinev.

            Kui võim ja otsustajad on mütologiseeritud ja müstifitseeritud, siis veelgi kummalisema pildi saame niinimetatud tavaliste inimeste elust, mis jõuab avalikkuseni läbi meditsiiniliste kurioosumite (HIV-haige beebi, erilist südameoperatsiooni nõudev laps, hüperaktiivne vanur, kümneid kilo mahavõtvad kaalujälgijatest friigid jne jne) või siis sotsiaalse alamaailma õuduste kambri näidete varal - võika kriminaalsuse, perverssuste ja kurioosumite kaudu. Press kajastab niinimetatud tavalist eestlast valdavalt kui mingit Mäeotsa Jeppet või Ahjualust, kelle rumalus on ühendatud piiritu ahnuse ja hoolimatusega teistest kaaskodanikest, kes on valmis maha raiuma vanavanemailt päritud metsa, et osta mersu, kindlustusraha lootuses tule otsa pistma kodutalule ning käima aastakümneid kohut õdede-vendadega tagahoovis oleva peldiku pärast, või siis oma naabri lihtsalt sõelapõhjaks tulistama, kui too ei nõustu krundipiire kolme meetri võrra kaevust eemale nihutama.

            Kurikuulus tädi Maali on just taolise ajakirjanduse produkt, pimesi omakasu järgiv, nõukogude aega selle relativistliku moraali pärast tagaigatsev ja populistlikest loosungeist ennast iga hetk petta laskev vanemapoolne eesti inimene, niiöelda maakas, salaviinajoodik, kolhoositraktorist ja reumahaige lüpsja-karjatalitaja. Selline, kes ei saa veel oma suures rumaluses paraku aru, et eestlane olla pole mitte uhke ja hää, vaid loll ja piinlik. Et tuleks olla hoopis kender ja vibe, uimastipilves ja newyorgis. Just seda õpetab meile nädalast-nädalasse näiteks seltskonnajama kriitpaberil (ei sobi siis kempsuski kasutada) kümneis tuhandeis eksemplarides paljundav Eesti Ekspress, ebaeestluse lipulaev ja elukauguse Eiffeli torn. Teised ajalehed ja meediakanalid astuvad aga jõudsalt tema jälgedes, tehes seda sageli oma südametunnistuse jäänustest vabanemise kibeda hinnaga, teisenedes üha tarbetumaiks ripatseiks Eesti ühiskonna küljes, Setu sõlgedeks, mis valmistatud Singapuris, ja pasteldeks, mis pressitud plastmassist. Ajakirjandus on muutumas oma saba kugistavaks maoks, mille kadumist ühel hetkel keegi enam tähelegi ei paneks. Proovige, jätke nädalaks ajalehed lugemata, ja mis juhtub!? Vähemasti midagi halba küll mitte.

Nii arvasin ma 10 aastat tagasi meedia kommertsialiseerumisest

6. detsembri 2006 meediakommentaar

Ajalehed, aga ka kogu tänane meedia on üha selgemalt minetamas oma kunagist mentaalset, informeerivat ja ühiskonda koos hoidvat rolli ning muutumas peamiselt müügivahendiks, tarbimismudelite haipijaks ja elulaadi-ideoloogiate promojaks. Üha suurema osa ajalehepinnast hõivavad selgelt meelelahutuslikkusele apelleerivad temaatilised osad, lisaks traditsioonilistele spordi- ja elukülgedele ka kõikvõimalikud massikultuuri hetkemenukid raamatute, muusikasalvestiste või filmide näol. Tõsisema kunsti vastu näidatakse reeglina üles huvi vaid erakordsemail puhkudel, näiteks PÖFFi ajal või siis seoses mingi kultuuriauhinna või -tähtpäevaga.

Mida ma eelnevaga öelda tahan on see, et me ei saa enam ka väljaannete ajakirjanduslikku sisu vaadelda lahus kontektist, millesse uudissõnum või kommentaar paigutatakse. Järgnevad näited pärinevad tänastest ajalehtedest ja võivad olla ka juhuslikud kokkusattumused, kuid ilmselt siiski mitte kõik.

Tänases Postimehes on lugu infarktiravi uutest meetoditest, mille kõrvalt leiame reklaami uuele krimisarjale Kondid. Loomulikult pöörab tervisetundlik lugeja tähelepanu ka sellise pealkirjaga telesarjale, usub ilmselt toimetus. Või esitledes samas kõrvalleheküljel piltides advendiaja algust pakutakse sama lehekülje allosas võimalust jõulude lähenedes oma kasvavat tarbimishimu rahuldada ühes järjekordses säästukaupluses. Sama sõnumit kinnistatakse järgmistel lehekülgedel, kus maagaasi kallinemist käsitleva kommentaari kõrval esitletakse järjekordse odavmüügiketi jõulukinkidena mõjuvaid imelisi kaubapakkumisi.

Mobiilsideteenuseid pakutakse loomulikult välisuudiste lehekülgedel ja kõrvuti hirmkoledate sõnumitega, seostub ju vajadus mobiilside järele meie teadvuses eelkõige teatava turvatunde loomisega üksi maailmas uitavale inimesele. Kodulinna tänavate nimede juurde pakutakse eriti võimsat koduinternetti ja autoleheküljed algavad - ei, loomulikult mitte pesuainereklaamidega, vaid ikka autoreklaamidega. Hämmastab vaid see, et spordilehekülgede külgetõmbejõudu eriti meeslugejaile alahinnatakse. Selles osas on veel kasutamata reserve, nagu öeldi vanasti.

Eesti Päevalehest leiame loo selle kohta, et Tallinki juhtkonnalt nõutakse Silja laeval möllamise eest pirakaid kompensatsioone. Nagu juhuslikult ilutseb sama lehekülje all konkureeriva laevafirma reklaam, mis kutsub Helsingist jõulukinke ostma. Puugihaiguste levikut kajastav sõnum on saanud naabriks hambakliiniku reklaami, külauudiste rubriike ehib reklaam viimasest müügil olevast korterist ühes järjekordses Tallinna-lähedases güprokkülas. Ja ei ole midagi erilist selleski, kui järjekordsele massikultuuriüritustele kutsutakse kultuurilehekülgede taustal, andes reklaamitavale sündmusele sellega annuse soliidsust ja tõsiseltvõetavust juurde.

Nagu öeldud, osa neist assotsiatsioonidest võisid olla ka minu haiglaselt kriitilise aju sünnitised, kuid teisalt reklaamide paigutamise kunst on ju ammutuntud kutseoskus. Iseasi oleks see, kui mitte reklaame poleks paigutatud vastavalt toimetuslikele materjalidele, vaid vastupidi, et reklaamide juurde otsitakse sobivaid jutukesi, mis reklaami sõnumit tugevdaksid. Ma ei tunne nii hästi ajalehtede sisemaailma, et öelda, kas täna nii juba toimitakse, igatahes telekanalite programmide puhul paistab reklaamisõnum üha rohkem dikteerivat vastava kanali muud sisu. Aga eks kommertstelekanalid olegi ju tänaseks praktiliselt minetanud oma ajakirjandusliku sisu. Tahaksin loota, et nii ei juhtu siiski ajalehtedega, kuid küllap olen selleski ootuses lootusetult naiivne. 

Kliimamuutus - 21. sajandi üks suurimaid valesid

Meediakommentaar 5. veebruar 2007 Üks kummaline tont kõnnib mööda maailma - inimtegevusest põhjustatud kliimamuutuse tont. Eelmisel reedel avalikustatud valitsustevahelise kliimamuutuste ekspertkogu IPCC, millesse kuulub väidetavalt 2500 teadlast 130 riigist, raport annab 90%-lise tõenäosusega teada, et viimase 50 aasta ilmastiku soojenemise on tinginud fossiilsete kütuste kasvav kasutamine ehk otseselt inimtegevus. Seda paistavad kinnitavat andmed, mille järgi enne tööstusrevolutsiooni algust oli õhus 280 miljondikku osa süsihappegaasi ja praegu on juba tase 381 miljondikku.
Kui samasugune areng jätkub, võivat sajandi lõpuks olla süsihappegaasi tase juba 550 kuni 900 osa, aga teatavasti ideaalsetes kasvuhoonetingimustes ongi CO2 sisaldus 600 kuni 1000 osa. Ei paista olevat enam millegi üle vaieldagi. Meiegi ajakirjandus on avaldanud siiski, et vaid 66% teadlastest näeb siiski otsest seost inimtegevuse ja kliima soojenemise vahel. Järelikult 1/3 ei näe veel seda otsest seost, sest tegu on väga komplitseeritud nähtuse ja protsessidega. Sest süsihappegaasi lisandumisele atmosfääris võib-olla muidki olulisi põhjusi, näiteks lisandunud vulkaaniline tegevus või ka elusloodus, kes teatavasti samuti eritab märkimisväärselt süsihappegaasi.
Teisalt, kui raport ennustab nüüd temperatuuri tõusuks 21. sajandi jooksul 1,8 kuni 4 kraadi, siis needki prognoosid on täna märksa tagasihoidlikumad kui veel mõne aasta eest. Missugused tagajärjed on sellel polaaralade ja Gröönimaa jää sulamisele, ka selle üle käib endiselt vaidlus ning maailmamere pinnatõusu vahemik liustikujää sulamise tagajärjel kõigub prognoosides samuti suurtes piirides: 7 meetri ja sellest vaid kümnendiku ehk mõnekümne sentimeetri vahel.
Omaette jutt on sellega, missugune on siiski inimkonna osalus ja võimalused seda arengut piirata. Praegused mallid põhinevad ettekujutusel, et fossiilsete kütuste kasutamine jätkub samas mahus sajandi lõpuni. Ühtaegu on selge, et viimase 10 aasta jooksul pole leitud uusi suuri naftamaardlaid ning mõnekümne aasta pärast tuleb tahes-tahtmatult üle minna teistsuguste energiaallikate, näiteks kasvavas mahus tuuma- või siis termotuumaenergeetika kasutamisele. Nende puhul on süsihappegaasi emissioon praktiliselt olematu, ehkki oma osa Maakera soojusbilanssi annavad nemadki.
Võite küsida, miks võtsin üldse selle pealtnäha kõigutamatu raporti meediakommentaari teemaks. Aga sellepärast, et minu arusaamise kohaselt peaks meedia olema selliste globaalset kaalu omavate küsimuste arutamisel lõpuni võimalikult kahtlev, alternatiive, eriarvamusi ja teistsuguseid põhjendusi otsiv, diskussiooni ülal hoidev. Olen küll Soome ajakirjandusest, väga vähe aga Eesti omast leidnud asjalikke kirjutisi nendelt teadlastelt, kes on asjas erineval seisukohal ja tõlgendavad IPCC poolt väljapakutud pealtnäha selgeid arvuridasid teistmoodi. Eestist meenub ainsana vaid meie tunnustatud geoloog akadeemik Anto Raukas, kes on julgenud küsida, kas peaksime vaatama kliimamuutusi ehk märksa laiemas perspektiivis kui 100 või 200 või isegi 1000 aastat, mille kohta meil on enam-vähem tõepäraseid andmeid. Just geoloogid suudavad anda kliimamuutustele ajaliselt märksa pikema perspektiivi ja osutada, et samasuguseid dramaatilisi kliimamuutusi on Maal esinenud juba ammu enne tööstuse ja üldse inimtsivilisatsiooni teket.
Nagu selgub, on maailmas just geoloogid ja ka insenerid sageli teistsugusel seisukohal kui ökoloogid või klimatoloogid. Soomes on väga tuntud teisitimõtleja Turu ülikooli keskkonnatehnika dotsent Jarl Ahlbeck, kes on väga selgelt vaidlustanud IPCC järeldused. Tema väitel kuulub sellesse ekspertkogusse tõsiste loodusteadlaste kõrval ka hulgaliselt usumehi, mitmet masti sotsiolooge ja bioloogia harrastajaid, küllap ka lihtsalt keskkonnapoliitikuid, kes suhtuvad sellesse puhtemotsionaalselt või siis hoopis teistel motiividel. Kui vaatate internetist, näete, et IPCCs on juhtkohtadel, nagu ÜROs ikka, palju mitmesuguste arengumaade tegelasi, kelle üheks eesmärgiks võib-olla nimelt tööstusriikide süüdistamine kõigis maailma hädades. Tegelikult on maailmas ehk vaid 30 uurijat, kes suudavad objektiivselt kogutud andmeid interpreteerida, väidab Ahlbeck viimases Suomen Kuvalehti numbris.
Sama ajakirja meediarubriigis juhib Tuomo Lappalainen tähelepanu sellele, et ehkki 90% soomlastest usub täna inimtegevusest tingitud kliimamuutusse, on umbes 10% soomlastest teisitimõtlejad, ja need on ilmselt inimesed, kes vaatasid mõne aja eest Yleisradiost ülihuvitavat saadet MOTT (Mida oligi tarvis tõestada), selle kohta, et väited kliima dramaatilisest muutusest inimtegevuse mõjul põhinevad kas teataval emotsionaalsel ootusel või sageli ka poliitilistel kaalutlustel. On ju sellise hirmutamisega lihtne pöörata inimeste päid ja koguda sellega valimiskampaanias poliitilisi punkte.
Eriti veel siis, kui suureks pahaks hundiks kuulutada USA administratsioon, kes teadlikult varjavat majandustegevuse mõju kliimale, et toetada oma energeetikafirmade huve. Midagi sarnast on ju kuulda ka viimasel ajal süüdistusena Eesti valitsuse suunas. Olgu, kuidas on, kindlasti on inimtegevusel märkimisväärne mõju nii kliimale kui loodusele, kuid inimese teadlikkus, analüüsivõime ja ausus peaksid vältima seda, et üht või teist teooriat hakatakse pidama a priori ainuõigeks, aksioomiks, ja sellest pimesi juhinduma. Meedia ülesandeks on jääda alati kriitiliseks ja kuulata ära ka teise poole arvamus, ehkki see võib olla selges vähemuses, sest teaduslikku tõde ega tõde laiemaltki ei saa kunagi välja selgitada rahvahääletusega.

Sõnavabadust piiratakse ka Bloggeris

Head minu blogi lugejad. Kuna olen viimasel ajal olnud aktiivne blogija, siis mõtlesin, et ehk saan selle töö eest midagi ka tagasi ehk paigutan siia mõningaid reklaame, millel klikke tegevad lugejad annaksid sellega mulle tasu. Paraku kestis mitu nädalat, enne kui Google AdSens süsteemist teatati, et mu blogi ei vasta nende poliitikale ja sellega on teravas vastuolus. Nende vastus jäi küll mulle absoluutselt arusaamatuks. Võibolla keegi kaebas minu arvamuste peale? Seejärel püüti mulle isegi Londonist helistada. Kui uurida selle AdSensi tingimusi, siis olen täiesti kindel, et pole mingeid nende reegleid rikkunud ega ole ka minu blogis ilmunud ühtki reklaami. See tähendab, et ka see multinatsionaalne teenus pole tegelikult sõnavabaduse poolt, vaid tegeleb suvalise tsensuuriga. Õnneks mitte veel kogu blogi suhtes, ehkki selline ähvardus selles räiges kirjas ka sisaldus.

15 aastat tagasi räägitud, aga ikka aktuaalne

MEEDIAKOMMENTAAR 25. MÄRTS 2002
Tere taas mõneks minutiks koos minuga arutlema meie massimeediumide hetkeseisu üle. Eelmisel nädalal sain ühe e-maili, kus kuulaja kiitis mind ja võrdles mu kommentaare Soome meediakriitikaga. Tegelikult ei ole ma ise varem sellele sügavamalt mõelnud, et minu arusaamad massikommunikatsiooni sotsiaalsetest ülesannetest ja funktsioonidest on küllap tõesti rohkem põhjamaist päritolu. Olen sellest hakanud alles üsna viimasel ajal aru saama, kui mul on olnud üle mõne aja võimalus kuulda seda, mida ajakirjanduse eesmärkide all mõtlevad tänased noorte ajakirjanike koolitajad. Kuuldavasti õpetatakse Eesti noori ajakirjanikke Tartu Ülikoolis juba kümmekond aastat hoopis teistsuguste mallide ja põhimõtete järgi, kui õpetati veel mind 25-30 aasta eest Juhan Peegli juhitud ajakirjanduskateedris. Tempora mutantur et nos mutamur in illis. Ajad muutuvad ja meie koos nendega. Ent kas siiski nii palju?
Minu jaoks on ajakirjandus olnud eelkõige konkreetse inimese, isiksuse kutsumuslik tegevus, veendunud soov mõista ise ja aidata kaasinimestel ümbritsevat maailma paremini mõista ning sellega ümberringi toimuvaid protsesse teadlikult mõjutada. Ajakirjanik tähendab minu jaoks ühiskondliku eliidi esindajat, keda iseloomustab muust rahvast märksa kõrgem tundlikkus, madalam valulävi ja suur missioonitunne. Primaarsed on pühendumus ja eetilised omadused, kutseoskused on sekundaarsed, need tulevad ajapikku iseenesest. Paraku, tänapäeva ajakirjanduslikus koolituses tõlgendatakse ajakirjandust just vastupidi: eelkõige mingi konkreetse teenuse osutamisena, kus osav meediakäsitööline täidab keskmise lugeja-kuulaja-vaataja tellimust, rahuldab tema soove ja kapriise, et ära teenida selle eest ühemõttelise majandusliku kompensatsiooni, kas siis ajalehe ostmise või reklaami vaatamise kujul. Selline teenus ei sisalda kindlasti auditooriumi arendamise, tema ajakirjandusliku vastuvõtuvõime kvaliteedi tõstmist. Umbes nii, et kui inimesel on probleem, siis ei õpeta ajakirjandus teda seda lahendama, vaid pakutab talle uimastit, et seda kiiremini unustada.
Olen kahel nädalal vaadanud Eesti Televisiooni uut saadet "Punane tuba", mille tegijail on kahtlemata teistsugune ambitsioon kui meie ajakirjandusel üldisemalt. Ja see on muidugi kiiduväärt, et tahetakse inimesi panna mõtlema ka olemuslikumate küsimuste üle, arendama võimet abstraheerida tegelikkuse üksikfaktidest olulisemaid tendentse ja arenguid. Ent samas, tunnistagem, kogu aeg on tunda see, et saatetegijad ei võta oma auditooriumi eriti tõsiselt, pidevalt tehakse mööndusi sellelesamale keskmisele vaatajale, keda on juba kümme aastat toidetud kommertstelevisioonide välise sädeluse ja sisulise tühjusega.
Mis toimus tegelikult. Eelmise nädala saates kangelastest vastandusid tühised kõmuajakirjanduse libatähed näiteks teletorni kaitsjatega, ja sedagi vaid ühe raevuka vaatajakommentaari põhjal. Paraku ainus reaalne kangelaslikkus, inimeste igapäevane kangelaslikkus, oskus ja suutlikkus elada oma elu ausalt ja omakasupüüdmatult - see ei meenunud paraku kellelegi. Seda peeti a priori nii naeruväärseks ja eluvõõraks, et seda ei juletud väärtustadagi. Tulemuseks oli aga see, et vaatajate teadvuses vaid kinnistus pseudo ettekujutus kangelasest ja seda just tollesama Kroonika-taolise kõmuajakirja peatoimetaja väärtushinnangute tasandil. Võiks küsida, kas selleks on vaja teha telesaadet, et edendada inimestes niigi esinevat rumalust ja lihtsameelsust? Vaevalt saatetegijad seda taotlesid, kuid paraku nad sellesse lõksu siiski langesid, sest ei suutnud tõusta kõrgemale tänasest nukrast Eesti meediasituatsioonist. Ei suutnud olla teadlikult alternatiivsed ja arrogantsed; tahtes naeruvääristada primitiivsust ei julgenud nad ise olla piisavalt elitaarsed ja muutusid seetõttu ise naeruväärseks. Ei saa olla ühekorraga preester ja kloun.
Veel ühest teemast, seda küll algselt Soome näitel. Teatavasti soomlaste negatiivsus Euroopa Liidu suhtes kasvab pidevalt, sealjuures eriti tõrjuvalt suhtutakse uniooni laienemisse. Viimaste arvamusküsitluste kohaselt on uute riikide võtmine Euroopa Liitu soomlaste meelest kõige vähem tähtis küsimus, millega liidu juhtorganid peaksid praegu tegelema. See on küllap oluline sõnum ka meie, eestlaste jaoks, kelle ühinemisse liiduga suhtuvad soomlased siiski üsna optimistlikult. Soome meediakriitikud on püüdnud analüüsida, miks soomlaste hoiakud liitu kuuludes on muutunud üha negatiivsemaks.
Tuomo Lappalainen Suomen Kuvalehti viimases numbris arvab, et soomlasi ei ohusta täna mitte infopuudus Euroopa asjadest, vaid selle üleküllus ja ühekülgsus. Euroinfot antakse inimestele mitte lusikaga, vaid kulbiga ja valdavalt sellisel kujul, et inimesed ei saa aru ega mõista, kuidas see neid konkreetselt mõjutab. Infopuudust on asendanud infosse lämbumine. Põhjuseks on terve euroajakirjanike plejaadi tekkimine, kes kõnelevad vaid sellises keeles, mida mõistavad asjatundjad. Seepärast kutsub ta üles, et euroasjadest kõneleksid rohkem ka tavalised toimetajad, mitte vaid ala friigid. Ehk oleks meiegi ajakirjandusel õppida sellest sõnumist, ja mitte üksnes euroteemade kajastamisel. Olen üsna veendunud, et paljud inimesed tahaksid näiteks mõista tänase turumajanduse toimemehhanisme, omandamata enne selleks ärimagistri kraadi. Kui ma eespool väitsin, et ajakirjandus on kohanenud eksimise tarbija üsna vähenõudliku maitse ja vajadustega, siis üks selle ilminguid on just hoidumine raskematest teemadest, sügavuti minekust. Võib-olla aitaks inimeste õpetamine ja harimine lõppkokkuvõttes paremini lahendada neil oma reaalseid probleeme, kui nende jätkuv uinutamine ja uimastamine meedia kaudu pseudoprobleemidega, a la kes on seksikaim meie maal või kas naisel sobib tellida prostituuti!? Jah, ka need on probleemid, kuid kahtlemata sellised, mida üldrahvaliku hääletusega võib lahendada.

Turismi sloganid, mis on ennast tõestanud

Ootasin nn Eesti brändilt just sloganit, mis võiks tuua siia maanurka rohkem välisturiste. Enamik riike tegelevad just selliste sloganite, mitte roheliste plärakate tootmisega. Eesti saab igal aastal tohutult tulu turismist, ainuüksi soomlastest väidetavalt miljard eurot. Jääb arusaamatuks, milleks on vaja mingeid muid brände. Midagi on kellelgi peas täiesti sassi läinud.