6. detsembri 2006 meediakommentaar
Ajalehed, aga ka kogu tänane meedia on üha selgemalt minetamas oma kunagist mentaalset, informeerivat ja ühiskonda koos hoidvat rolli ning muutumas peamiselt müügivahendiks, tarbimismudelite haipijaks ja elulaadi-ideoloogiate promojaks. Üha suurema osa ajalehepinnast hõivavad selgelt meelelahutuslikkusele apelleerivad temaatilised osad, lisaks traditsioonilistele spordi- ja elukülgedele ka kõikvõimalikud massikultuuri hetkemenukid raamatute, muusikasalvestiste või filmide näol. Tõsisema kunsti vastu näidatakse reeglina üles huvi vaid erakordsemail puhkudel, näiteks PÖFFi ajal või siis seoses mingi kultuuriauhinna või -tähtpäevaga.
Mida ma eelnevaga öelda tahan on see, et me ei saa enam ka väljaannete ajakirjanduslikku sisu vaadelda lahus kontektist, millesse uudissõnum või kommentaar paigutatakse. Järgnevad näited pärinevad tänastest ajalehtedest ja võivad olla ka juhuslikud kokkusattumused, kuid ilmselt siiski mitte kõik.
Tänases Postimehes on lugu infarktiravi uutest meetoditest, mille kõrvalt leiame reklaami uuele krimisarjale Kondid. Loomulikult pöörab tervisetundlik lugeja tähelepanu ka sellise pealkirjaga telesarjale, usub ilmselt toimetus. Või esitledes samas kõrvalleheküljel piltides advendiaja algust pakutakse sama lehekülje allosas võimalust jõulude lähenedes oma kasvavat tarbimishimu rahuldada ühes järjekordses säästukaupluses. Sama sõnumit kinnistatakse järgmistel lehekülgedel, kus maagaasi kallinemist käsitleva kommentaari kõrval esitletakse järjekordse odavmüügiketi jõulukinkidena mõjuvaid imelisi kaubapakkumisi.
Mobiilsideteenuseid pakutakse loomulikult välisuudiste lehekülgedel ja kõrvuti hirmkoledate sõnumitega, seostub ju vajadus mobiilside järele meie teadvuses eelkõige teatava turvatunde loomisega üksi maailmas uitavale inimesele. Kodulinna tänavate nimede juurde pakutakse eriti võimsat koduinternetti ja autoleheküljed algavad - ei, loomulikult mitte pesuainereklaamidega, vaid ikka autoreklaamidega. Hämmastab vaid see, et spordilehekülgede külgetõmbejõudu eriti meeslugejaile alahinnatakse. Selles osas on veel kasutamata reserve, nagu öeldi vanasti.
Eesti Päevalehest leiame loo selle kohta, et Tallinki juhtkonnalt nõutakse Silja laeval möllamise eest pirakaid kompensatsioone. Nagu juhuslikult ilutseb sama lehekülje all konkureeriva laevafirma reklaam, mis kutsub Helsingist jõulukinke ostma. Puugihaiguste levikut kajastav sõnum on saanud naabriks hambakliiniku reklaami, külauudiste rubriike ehib reklaam viimasest müügil olevast korterist ühes järjekordses Tallinna-lähedases güprokkülas. Ja ei ole midagi erilist selleski, kui järjekordsele massikultuuriüritustele kutsutakse kultuurilehekülgede taustal, andes reklaamitavale sündmusele sellega annuse soliidsust ja tõsiseltvõetavust juurde.
Nagu öeldud, osa neist assotsiatsioonidest võisid olla ka minu haiglaselt kriitilise aju sünnitised, kuid teisalt reklaamide paigutamise kunst on ju ammutuntud kutseoskus. Iseasi oleks see, kui mitte reklaame poleks paigutatud vastavalt toimetuslikele materjalidele, vaid vastupidi, et reklaamide juurde otsitakse sobivaid jutukesi, mis reklaami sõnumit tugevdaksid. Ma ei tunne nii hästi ajalehtede sisemaailma, et öelda, kas täna nii juba toimitakse, igatahes telekanalite programmide puhul paistab reklaamisõnum üha rohkem dikteerivat vastava kanali muud sisu. Aga eks kommertstelekanalid olegi ju tänaseks praktiliselt minetanud oma ajakirjandusliku sisu. Tahaksin loota, et nii ei juhtu siiski ajalehtedega, kuid küllap olen selleski ootuses lootusetult naiivne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar