Powered By Blogger

pühapäev, 22. jaanuar 2017

Kliimamuutus - 21. sajandi üks suurimaid valesid

Meediakommentaar 5. veebruar 2007 Üks kummaline tont kõnnib mööda maailma - inimtegevusest põhjustatud kliimamuutuse tont. Eelmisel reedel avalikustatud valitsustevahelise kliimamuutuste ekspertkogu IPCC, millesse kuulub väidetavalt 2500 teadlast 130 riigist, raport annab 90%-lise tõenäosusega teada, et viimase 50 aasta ilmastiku soojenemise on tinginud fossiilsete kütuste kasvav kasutamine ehk otseselt inimtegevus. Seda paistavad kinnitavat andmed, mille järgi enne tööstusrevolutsiooni algust oli õhus 280 miljondikku osa süsihappegaasi ja praegu on juba tase 381 miljondikku.
Kui samasugune areng jätkub, võivat sajandi lõpuks olla süsihappegaasi tase juba 550 kuni 900 osa, aga teatavasti ideaalsetes kasvuhoonetingimustes ongi CO2 sisaldus 600 kuni 1000 osa. Ei paista olevat enam millegi üle vaieldagi. Meiegi ajakirjandus on avaldanud siiski, et vaid 66% teadlastest näeb siiski otsest seost inimtegevuse ja kliima soojenemise vahel. Järelikult 1/3 ei näe veel seda otsest seost, sest tegu on väga komplitseeritud nähtuse ja protsessidega. Sest süsihappegaasi lisandumisele atmosfääris võib-olla muidki olulisi põhjusi, näiteks lisandunud vulkaaniline tegevus või ka elusloodus, kes teatavasti samuti eritab märkimisväärselt süsihappegaasi.
Teisalt, kui raport ennustab nüüd temperatuuri tõusuks 21. sajandi jooksul 1,8 kuni 4 kraadi, siis needki prognoosid on täna märksa tagasihoidlikumad kui veel mõne aasta eest. Missugused tagajärjed on sellel polaaralade ja Gröönimaa jää sulamisele, ka selle üle käib endiselt vaidlus ning maailmamere pinnatõusu vahemik liustikujää sulamise tagajärjel kõigub prognoosides samuti suurtes piirides: 7 meetri ja sellest vaid kümnendiku ehk mõnekümne sentimeetri vahel.
Omaette jutt on sellega, missugune on siiski inimkonna osalus ja võimalused seda arengut piirata. Praegused mallid põhinevad ettekujutusel, et fossiilsete kütuste kasutamine jätkub samas mahus sajandi lõpuni. Ühtaegu on selge, et viimase 10 aasta jooksul pole leitud uusi suuri naftamaardlaid ning mõnekümne aasta pärast tuleb tahes-tahtmatult üle minna teistsuguste energiaallikate, näiteks kasvavas mahus tuuma- või siis termotuumaenergeetika kasutamisele. Nende puhul on süsihappegaasi emissioon praktiliselt olematu, ehkki oma osa Maakera soojusbilanssi annavad nemadki.
Võite küsida, miks võtsin üldse selle pealtnäha kõigutamatu raporti meediakommentaari teemaks. Aga sellepärast, et minu arusaamise kohaselt peaks meedia olema selliste globaalset kaalu omavate küsimuste arutamisel lõpuni võimalikult kahtlev, alternatiive, eriarvamusi ja teistsuguseid põhjendusi otsiv, diskussiooni ülal hoidev. Olen küll Soome ajakirjandusest, väga vähe aga Eesti omast leidnud asjalikke kirjutisi nendelt teadlastelt, kes on asjas erineval seisukohal ja tõlgendavad IPCC poolt väljapakutud pealtnäha selgeid arvuridasid teistmoodi. Eestist meenub ainsana vaid meie tunnustatud geoloog akadeemik Anto Raukas, kes on julgenud küsida, kas peaksime vaatama kliimamuutusi ehk märksa laiemas perspektiivis kui 100 või 200 või isegi 1000 aastat, mille kohta meil on enam-vähem tõepäraseid andmeid. Just geoloogid suudavad anda kliimamuutustele ajaliselt märksa pikema perspektiivi ja osutada, et samasuguseid dramaatilisi kliimamuutusi on Maal esinenud juba ammu enne tööstuse ja üldse inimtsivilisatsiooni teket.
Nagu selgub, on maailmas just geoloogid ja ka insenerid sageli teistsugusel seisukohal kui ökoloogid või klimatoloogid. Soomes on väga tuntud teisitimõtleja Turu ülikooli keskkonnatehnika dotsent Jarl Ahlbeck, kes on väga selgelt vaidlustanud IPCC järeldused. Tema väitel kuulub sellesse ekspertkogusse tõsiste loodusteadlaste kõrval ka hulgaliselt usumehi, mitmet masti sotsiolooge ja bioloogia harrastajaid, küllap ka lihtsalt keskkonnapoliitikuid, kes suhtuvad sellesse puhtemotsionaalselt või siis hoopis teistel motiividel. Kui vaatate internetist, näete, et IPCCs on juhtkohtadel, nagu ÜROs ikka, palju mitmesuguste arengumaade tegelasi, kelle üheks eesmärgiks võib-olla nimelt tööstusriikide süüdistamine kõigis maailma hädades. Tegelikult on maailmas ehk vaid 30 uurijat, kes suudavad objektiivselt kogutud andmeid interpreteerida, väidab Ahlbeck viimases Suomen Kuvalehti numbris.
Sama ajakirja meediarubriigis juhib Tuomo Lappalainen tähelepanu sellele, et ehkki 90% soomlastest usub täna inimtegevusest tingitud kliimamuutusse, on umbes 10% soomlastest teisitimõtlejad, ja need on ilmselt inimesed, kes vaatasid mõne aja eest Yleisradiost ülihuvitavat saadet MOTT (Mida oligi tarvis tõestada), selle kohta, et väited kliima dramaatilisest muutusest inimtegevuse mõjul põhinevad kas teataval emotsionaalsel ootusel või sageli ka poliitilistel kaalutlustel. On ju sellise hirmutamisega lihtne pöörata inimeste päid ja koguda sellega valimiskampaanias poliitilisi punkte.
Eriti veel siis, kui suureks pahaks hundiks kuulutada USA administratsioon, kes teadlikult varjavat majandustegevuse mõju kliimale, et toetada oma energeetikafirmade huve. Midagi sarnast on ju kuulda ka viimasel ajal süüdistusena Eesti valitsuse suunas. Olgu, kuidas on, kindlasti on inimtegevusel märkimisväärne mõju nii kliimale kui loodusele, kuid inimese teadlikkus, analüüsivõime ja ausus peaksid vältima seda, et üht või teist teooriat hakatakse pidama a priori ainuõigeks, aksioomiks, ja sellest pimesi juhinduma. Meedia ülesandeks on jääda alati kriitiliseks ja kuulata ära ka teise poole arvamus, ehkki see võib olla selges vähemuses, sest teaduslikku tõde ega tõde laiemaltki ei saa kunagi välja selgitada rahvahääletusega.

Kommentaare ei ole: