16 aastat ja midagi pole muutunud Eesti meedias.

23. aprill 2001

Tere taas kuulama elektroonilistel meediakanalitel edastatavat ainsat meediakommentaari. Olen vahel mõelnud, miks on nii, et kahes suurimas päevalehes ilmub argipäeviti küll mingi meediakommentaariga sarnanev repliik, peamiselt küll tele-ekraanil toimuvat kajastav, ka TV Nädalas käsitletakse aegajalt telekanaleil toimuvat, kuid trükiajakirjandust ei arvusta Eestis praktiliselt keegi peale siinkõneleja. Mis on selle salapärase vaikimisvande taga, et kõik see, mis mustvalgel paberile trükitud, jääb Eesti kultuuris väljapoole kriitikat!? Võimalusi on kaks: kas on tegu täiusliku resultaadiga või siis nii kehva ja asjatundmatuga, et ei vääri arvustamistki? Tegelikult on muidugi ka kolmas võimalus: ajalehed ise ei julge ennast arvustada, sest pole kindlad, kas tegu on nende puhul täiusliku või täiesti kõlbmatu tulemusega. Midagi salapärast igatahes selles on, et Eestis puudub praktiliselt täielikult trükiajakirjanduses ilmuva vähegi arvestatav kriitika. Kas mitte see pole üks põhjusi, miks meie ajakirjanduse mõjujõud ühiskonnas toimuvale on järjest vähenenud ja neljanda võimu roll üha kahvatumaks muutunud!? Näiteks tänavu pole ajalehtede esikülgede skandaaliuudistel enam olnud praktiliselt mingit mõju valitsuse ja teiste võimuharude tegevusele või otsustele. Üksnes õiguskantsler on tagasihoidlikult teatanud, et peab edaspidi ka ajalehes ilmuvat silmas, kaaludes põhiseadusliku korra kaitseks ettevõetavaid toiminguid.

            Tegelikult johtub kõik see ajakirjanduse enda sisemisest arengust, õieti taandarengust, tema transformatsioonist avaliku arvamuse kujundaja ja demokraatliku ühiskondliku teguri rollist üha rohkem meelelahutaja, illusioonide ja ebatõeste teemade vahendajaks ja genereerijaks. Jüri Mõis või Mart Laar, Meelis Lao või Mihkel Pärnoja, Edgar Savisaar või Toivo Jürgenson tunduvad inimestele üha rohkem seebiooperite või Salatoimikute kangelastena, mitte reaalsete inimestena, kellega peaks argireaalsuses arvestama või kes peaksid meiega arvestama. Stenbocki maja ja Kadriorg, linnavalitsus ja Riigikogu on asetumas samasse ritta Coca-Cola Plaza, ööklubide ja kasiinodega, kus toimub mingi lõpmatu ööpäevaringne hasartmäng, mille tulemuse otsustab pigem pime juhus või deus ex machina, mitte aga meiesuguste tavaliste kodanike, valijate, tarbijate ja suurel määral ka ühiskonnas toimuva läbi kannatajate tahe. Ajakirjandus arendab pidevalt seda müüti, tuues sisse üha literatuursemaid võrdlusi, olgu või eelmisest nädalast Erik Niiles Krossi puhul: luuraja külma kätte jätmine ja luurajate Valhalla, mis muudavad ühe või teise isiku ja tema teod müütilisteks, ebareaalseteks, tegelikkusest väljaspool ja kõrgemail seisvaiks, kuid mitte hukkamõistetavaiks, karistust väärivaiks. Igal juhul väljaspool demokraatlikku otsustusprotsessi olevaiks.

            Umbes samalaadset müüti pakutakse meile Eesti Raudtee erastamisooperi puhul, mida on juba võrreldud maffiasarjaga Sopranod ja mis ka tegelikkuses üha rohkem meenutab mingit itaalia makaronivesternit kui põhjamaist loogilist sündmustejada. Ka valitsuse süvenev ükskõiksus selle suhtes, mis temast all-linnas või lausa kusagil Eestimaa südames arvatakse, oleks nagu väljavõte mingist Prantsuse revolutsiooni järgsest restauratsiooniaja eblakast seltskonnaromaanist, igal juhul mitte Tõe ja õiguse traditsioonil kasvanud kriitilise realismi paradigmal põhinev.

            Kui võim ja otsustajad on mütologiseeritud ja müstifitseeritud, siis veelgi kummalisema pildi saame niinimetatud tavaliste inimeste elust, mis jõuab avalikkuseni läbi meditsiiniliste kurioosumite (HIV-haige beebi, erilist südameoperatsiooni nõudev laps, hüperaktiivne vanur, kümneid kilo mahavõtvad kaalujälgijatest friigid jne jne) või siis sotsiaalse alamaailma õuduste kambri näidete varal - võika kriminaalsuse, perverssuste ja kurioosumite kaudu. Press kajastab niinimetatud tavalist eestlast valdavalt kui mingit Mäeotsa Jeppet või Ahjualust, kelle rumalus on ühendatud piiritu ahnuse ja hoolimatusega teistest kaaskodanikest, kes on valmis maha raiuma vanavanemailt päritud metsa, et osta mersu, kindlustusraha lootuses tule otsa pistma kodutalule ning käima aastakümneid kohut õdede-vendadega tagahoovis oleva peldiku pärast, või siis oma naabri lihtsalt sõelapõhjaks tulistama, kui too ei nõustu krundipiire kolme meetri võrra kaevust eemale nihutama.

            Kurikuulus tädi Maali on just taolise ajakirjanduse produkt, pimesi omakasu järgiv, nõukogude aega selle relativistliku moraali pärast tagaigatsev ja populistlikest loosungeist ennast iga hetk petta laskev vanemapoolne eesti inimene, niiöelda maakas, salaviinajoodik, kolhoositraktorist ja reumahaige lüpsja-karjatalitaja. Selline, kes ei saa veel oma suures rumaluses paraku aru, et eestlane olla pole mitte uhke ja hää, vaid loll ja piinlik. Et tuleks olla hoopis kender ja vibe, uimastipilves ja newyorgis. Just seda õpetab meile nädalast-nädalasse näiteks seltskonnajama kriitpaberil (ei sobi siis kempsuski kasutada) kümneis tuhandeis eksemplarides paljundav Eesti Ekspress, ebaeestluse lipulaev ja elukauguse Eiffeli torn. Teised ajalehed ja meediakanalid astuvad aga jõudsalt tema jälgedes, tehes seda sageli oma südametunnistuse jäänustest vabanemise kibeda hinnaga, teisenedes üha tarbetumaiks ripatseiks Eesti ühiskonna küljes, Setu sõlgedeks, mis valmistatud Singapuris, ja pasteldeks, mis pressitud plastmassist. Ajakirjandus on muutumas oma saba kugistavaks maoks, mille kadumist ühel hetkel keegi enam tähelegi ei paneks. Proovige, jätke nädalaks ajalehed lugemata, ja mis juhtub!? Vähemasti midagi halba küll mitte.