Kahed valimised, kaks alternatiivi

Reformierakonna juhi valimised üldkogul meenutasid mulle äsjaseid Keskerakonna uue esimehe valimisi. Eesti kaks suurimat erakonda lahendasid esimehe valimise demokraatliku protsessi väga erinevalt. Kui Keskerakond tegi seda sisuliselt valimiskogu vormis ehk ettemääratud delegaatide arvuga, siis Reformierakond kutsus tõepoolest kokku üldkogu. Kas oli ja on sellel ka mõju lõpptulemusele? Raske öelda, kuid Keskerakonna volikogu kategooriline keeldumine üldkogu kokkukutsumisest ehk kõigi liikmete osalemisvõimalusest hääletuses (ruumipuudusel), samuti internetihääletusest loobumisest, annab siiski tunnistust sellest, et Keskerakonna juhatus ootas ja plaanis teatavat tulemust. Ehk siis küsimus ei olnud niivõrd liikmeskonna enamuse arvamusest, vaid pigem soovist kujundada teatud erakonna imidzh, mille abil võiks moodustada uue koalitsioonivalitsuse. Kas oli koalitsiooni moodustamine siis enne esimehe valimist või siiski toimus see pärast, nagu peavoolumeedia on arvanud? Et alles Savisaare varjust vabanedes tekkis Keskerakonnal võimalus panna leivad ühte kappi oma seniste konkurentide, et mitte öelda – vastastega? Eks aeg näitab, kellel on õigus. Siiski eelistaksin seda varianti, mille on valinud Reformierakond, ehkki Reformierakonda ennast ma kindlasti ei valiks ega ole ka kunagi valinud. Mulle ei meeldi ennasttäis võimuahned tüübid, kelle tagataskut punnitab paks rahakott ning kelle jaoks meiesugused on lihtsalt saast.

Mart Ummelas

Keskerakonna liige aastast 2016

Ei kutsutud ühelegi otsustavale koosolekule