Reformierakond uueneb, aga kas piisavalt?

 Oli põnev jälgida Reformierakonna üldkogu. Eriti sellepärast, et kõik liikmed, kellel liikmemaks tasutud, said põhimõtteliselt koha peal või võrgu kaudu anda oma hääle nii juhatuse kui esimehe valimisel. Tulemus on teatud mõttes rõõmustav, kui uskuda, et see muutus tähendab ka Reformierakonna loobumist senisest jäigast majandus- ja maksupoliitikast ehk turujõudude idealiseerimisest. Neile, kes endiselt on turu-usku, soovitaksin käia vahel mõnel päris turul ja panna tähele, kuidas turujõud ei tegele mitte hindade minimeerimise, vaid maksimeerimisega. Kapitali maailmas otsustab lõpuks see, kuhu on koondunud suurimad kapitalid, mis sisuliselt määravad turusituatsiooni. Riiki kui regulaatorit ongi selleks vaja, et turujõude ohjes hoida ning kindlustada inimväärne elu, ka neile, kellel puudub kapital või kes peavad miinimumiga toime tulema. On ülimalt naeruväärne uskuda, et nad sööstaksid vaba turumajanduse oludes kasvatama oma kapitali, mida neil pole kunagi tekkinudki.

Tulles tagasi Reformierakonna valikute juurde, võiks loota ka mõistlikumat tegutsemist Eesti poliitikamaastikul. Täiesti ilmne on see, et Siim Kallase ja Kaja Kallase valimine rekordhäältega juhatusse osutab, et suvine presidendiralli ja kahe kandidaadi poliitika, mis võttis Kallaselt presidendikoha, oli Reformierakonna valitsusest väljajäämise peamine põhjus. Vastupidisel juhul oleks olnud muid ja arukamaid lahendusi ning toimivamaid koalitsioone. Seega jääb mulje, et Reformierakonna tagatoas tegelikult ignoreeriti oma erakonna liikmeskonna valdavat tahet. Kahjuks pole see iseloomulik vaid Reformierakonnale. Võiks öelda, et kõigi parlamendierakondade puhul on endale positsiooni kätte võidelnud juhid mingil hetkel unustanud need, kes neile selle positsiooni kinkisid. Häälte saaki ei saa ju üldjuhul tõlgendada teisiti kui kingitusena, mõnel puhul aga on võimule saadud ka ilma valijate kingituseta. Võim kui kingitus on selles mõttes kahetsusväärne, sest sageli tuleb aastaid oodata, enne kui selgub, kas kingitust ka andja huvides kasutatakse või see lihtsalt prügimäele visatakse, et rahuldada oma isiklikke huvisid nii ministrikohtade kui muude tulusate positsioonide kaudu võimuladvikus.

Jääme ootama, mida suudab Reformierakonna uus juhatus ja Hanno Pevkur, kes küll kinnitas intervjuudes, et Keskerakonna valitsusse minna ei kavatseta, kuid ollakse valmis tegema Reformierakonna juhitavas valitsuses koostööd kõigi erakondadega. Tõenäoliselt seda siiski lähiaastail ei juhtu, kui just Keskerakonna praegused partnerid ei võta ette samasuguseid ratsukäike nagu Reformierakonnast vabanedes. Küll aga tuleks Reformierakonda ja Kristen Michalit hoida eemal Tallinna linna valitsemisest, sest see tähendaks ilmselt kogu senise linna positiivse arengu kokkuvarisemist ning kunagise päkapikkude valitsuse tagasitulekut Tallinna, mis teatavasti pidurdas aastateks Eesti pealinna arengu.