Glorifitseeritud valetamine

Haruldane kogemus, kui mind 10 aastat tagasi kutsuti esinema ühele Eesti niinimetatud akadeemilisele konverentsile. Paraku jäi see ka viimaseks, sest Eestis on tunnustatud, lausa glorifitseeritud valetamine sõnavabaduse kohta. Juhin tähelepanu, et esinesin alljärgneva ettekandega 5 aastat enne Tallinna TVsse tulekut. Nagu veendute, pole Eestis sõnavabaduse osas midagi muutunud, pigem vastupidi. Enda näitel võin öelda, et minu vaigistamiseks kasutati kõrvalteed KriPo kaudu, sest KaPo oleks võinud ka välismaal tõstatada küsimuse reaalsest sõnavabaduse olukorrast Eestis, mille üle meie diktatuur nii kangesti rõõmustab.

Sõnavabadus kui poliitiliselt korrektne vale

Ettekanne kirjandusfoorumil Paabeli raamatukogu 15. detsembril 2006 Rahvusraamatukogus

Sissejuhatuseks ja küsimuse püstitamiseks

Minu tänase käsitluse aineks on see, kas sõnavabaduse mõiste, mida nii agaralt avalikkuses pruugitakse, mida innukalt kaitstakse, mille eest võideldakse, mille nimel vannutakse, on midagi rohkemat kui vaid vabadus kõnelda sõnavabadusest ehk siis vaid omamoodi kokkuleppeline metafoor või kõnekäänd millegi muu seletamiseks.

Ma püüan osutada, et sõnavabadus siin ja praegu - nagu ka "seal ja varem" - on ikka olnud vaid poliitiliselt korrektne vale, mida kasutatakse teatud sotsiaalse doktriini või ka utoopia põhjendamiseks, aga ühtlasi vastavat ühiskonda juhtivate jõudude tegevuse õigustamiseks.

Sõnavabaduse määratlusest toona ja nüüd

Vaatame, mida ütleb nõukogude-aegse ENE 7. köide: "Sõnavabadus on kodanikule riigi põhiseadusega tagatud võimalus vabalt väljendada oma arvamusi ja veendumusi; kodaniku põhiõigusi. /---/ NSV Liidu kodanike sõnavabaduse määratleb (NSV Liidu konstitutsiooni § 125), sõnavabaduse kasutamist võimaldab trükikodade, kommunikatsioonivahendite jm. sõnavabaduse teostamiseks vajalike aineliste vahendite kuulumine töörahvale ja tema organisatsioonidele."

Siinkohal ka ettekujutus sõnavabadusest 1940. aasta Eesti NSV konstitutsiooni § 97 põhjal:

"Vastavalt töötava rahva huvidele ja sotsialistliku korra kindlustamiseks tagatakse ENSV kodanikele seadusega:

a) sõnavabadus,

b) trükivabadus,

c) koosolekute- ja miitingutevabadus,

d) tänav-rongkäikude ja meeleavalduste vabadus.

Neid kodanikuõigusi kindlustab trükikodade, paberitagavarade, ühiskondlike hoonete, tänavate, sidevahendite ja nende õiguste teostamiseks vajalike muude aineliste tingimuste andmine töötavale rahvale ja ta organisatsioonidele."

Ma arvan, et paljud meist toona ajakirjanduses tegutsenuist on kogenud, mida siis deklareeritud sõnavabadus tegelikult tähendas, eriti kui see kogematagi läks lahku "töörahva ja tema organisatsioonide" arusaamast sõnavabadusest. Hetkel pikemalt peatumata sellel, kuidas tollal "sõnavabadus" funktsioneeris võime vist süümepiinadeta väita, et sõnavabadus nõukogude ajal oli üksnes poliitiliselt korrektne vale, sisuliselt demagoogiline deklaratsioon tegeliku sõnavabaduse piiramise küüniliseks õigustamiseks.

Ent see ei tähenda muidugi, et sõnavabaduse piirid olid kogu vastava perioodi jooksul ühesugused ning sõnavabadust oma moondunud kujul üldse poleks olnud või seda poleks üritatudki rakendada. Seda on tähtis möönda, et mõista, kuidas muidu oleks võinud absoluutselt sõnavabaduseta ühiskond nii kiiresti üle kasvada tänapäeval deklareeritavaks täieliku sõnavabadusega Eesti Vabariigiks.

Vaadelgem nüüd Eesti Vabariigi põhiseaduse § 45 sõnastust:

"Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides."

Kõigepealt hakkab silma, et kui ENSV konstitutsioonis kindlustatakse sõnavabadust väidetavalt omandi kuulumisega töötavale rahvale, siis Eesti Vabariigi Põhiseaduses tegeldakse vaid juhtumitega, mille puhul täielik sõnavabadus on seadustega piiratud. Paraku tekitab selline lähenemine samalaadseid küsimusi kui toona deklareeritud sõnavabaduse määratluski.

Võib näiteks küsida, kas oskaks keegi nimetada midagi ühiskonnaga seotut, mida ei saaks "avaliku korra", "kõlbluse" või kellegi "hea nime" kaitseks paigutada nende seadusega sätestatud piirangute alla, eriti kui seda nõuavad "riigi ja kohaliku omavalitsuse" huvid, mis teatavasti on alati erapoolikud ehk neis valitsevate poliitiliste jõudude tahte ja suvaga määratletud!? Oleme selliseid sõnavabaduse piiranguid näinud lõppeva aasta jooksul mitmel puhul ja küsinud endalt, kas sõnavabaduse täpsema määratluse puhul oleksid ära jäänud nii mõnedki süüdistused, kohtuasjad, kodanike psüühiline ja moraalne tagakiusamine.

Tegelikkus osutab, et ka täna pole Eestis mingeid selliseid seadusi, mis otseselt ja konkreetselt kaitseksid sõnavabadust (või ajakirjandusvabadust) ja selle kasutajat, küll on aga ohtralt neid seadusi, mis seda nii või teisiti piiravad, näiteks andmekaitseseadus, reklaamiseadus ja paljud teised ikka sellesama Põhiseaduse vastavaid piiramist lubavaid sätteid ära kasutavad ja realiseerivad aktid. Hoolimata taastatud Eesti Vabariigi algusaegadel ilmnenud püüdlustest kuidagi kaitsta sõnavabadust ja selle kasutajat ka seaduse tasandil, jättes vähem ruumi suvalisusele ja poliitilisele otsustusele, pole sellest tänini asja saanud.

Olgu siinkohal juhitud tähelepanu, et Soomes jõustus 2004. aasta algul uus sõnavabaduse seadus, mis asendas varasemad trükivabaduse ja raadioseadused. Uus seadus sätestab täpsemalt sõnavabadusega kaasneva vastutuse, seda nii traditsioonilises meedias kui veebis, samuti vastutavate toimetajate vastutusala piirid, sätted õienduste ja vastuste esitamiseks väljaannetes jne.

Tuleb kahjuks tõdeda, et nagu mõningad muudki meil deklareeritavad õigused on ka sõnavabadus tänases Eestis suuresti vaid sõnakõlks ehk poliitiliselt korrektne vale. Sõnavabadust realiseerida sooviv kodanik, eelkõige aga ajakirjanik satub selle tulemusena pahatihti olukorda, kus sõnavabadus võrdsustub tema jaoks praktikas enesetsensuuriga ehk otsekohesemalt öeldes - allumisega konjunktuurile.

Ühtaegu pole kaitset ka meedias käsitletud isikuil, sest meil puudub sõltumatu ja toimiv ajakirjanduse eneseregulatsiooni süsteem. Euroopalikule traditsioonile vastav Avaliku Sõna Nõukogu tegutseb ilma väljundita avalikkusse, sest väljaanded selle otsuseid ei avalda. Sisuliselt toimib nõnda eneseregulatsiooni suhtes meediaomanike majanduslik tsensuur.

Ühtaegu tegutseb tööandjate ühendusele sarnaneva kirjastajate ja meediafirmade katusorganisatsiooni Eesti Ajalehtede Liidu juures Pressinõukogu nimeline klubi, mida kahetsusväärselt nimetab ka Riigikantselei ülalpeetav riik.ee portaal ajakirjanike loodud kohtuväliseks organiks, mis lahendab kaebusi vastavalt ajakirjanduse headele tavadele. Paraku näitab selline märkus vaid riigivõimu täielikku teadmatust ja soovi mitte võtta endale mingit vastutust sõnavabaduse tagamise eest selle kõige olulisemal alal - ajakirjanduses.

Reaalpoliitiline sõnavabadus: (enese)tsensuur siis ja nüüd

Nõukogude perioodil rakendati tsensuuri riigi- ja sõjasaladuse kaitsmise sildi all, see osa tsensuurist oli mitmetasandiline ja väga täpselt sätestatud. Olen toonase Glavliti esindaja tööruumis juhtunud nägema pakse köiteid, mida ta oma töös tekstide, sealhulgas ka raadiosaadete ümberkirjutiste kallal kasutas. Täna selliseid koodekseid tõenäoliselt ei ole, aga kas see tähendabki automaatselt, et ka "tsensuuri ei ole". Rääkimata sellest, et sõnavabadus ja tsensuur pole olemuslikult vastandid ega teineteist välistavad mõisted. Ka meie sõnavabadust tsenseerivad ju paljud seadused ja määrused, ainult et võrreldes varasema ajaga on nad üldjuhul avalikud, ehkki muidugi mitte päriselt.

Palju keerukam nähtus on enesetsensuur, mis esines nii toona kui nüüd, ainult et selgelt vastupidise funktsiooniga. Nõukogude perioodil mõõdukas ja teadlik enesetsensuur, mis väljendus tõeste faktide esitamises süsteemile vastuvõetavas vormingus, sõnumi toomises auditooriumini ridade vahelt või ümberütlemise, metafoorina huumori ja iroonia vahenditega, võimaldas sõnavabadust mingilgi määral realiseerida. Loomulikult ei olnud enesetsensuur alati suunatud sõnavabaduse teostamisele, kuid sellisel puhul polnud üldjuhul ka tegu enam ajakirjanikega, vaid lihtsalt ajakirjanduslike funktsionääridega.

Tänasel päeval toimib aga enesetsensuur sageli just vastupidises suunas, sundides avalikult esinevaid inimesi, sealhulgas ajakirjanikke kohaldama oma seisukohti ühiskonnas valitsevaile ideoloogilistele mallidele, toimetusekaaslaste korporatiivsele ja maailmavaatelisele survele, juhtkonna soosingu taotlemisele ja sellega seoses oma lojaalsuse väljendamisele allteksti ja teemavaliku kaudu. Kitsamalt ajakirjanduses tähendab see eelkõige ümbritseva tegelikkuse valikulist kajastamist ja kaasaminemist nn "päevateemadega", teatud sündmuste kallutatud ja doktrineeritud kajastamist, lootuses ära teenida oma väljaande juhtkonna ja ka omanike positiivse suhtumise koos kaasnevate preemiate ja auhindadega. Samuti võimaldab selline käitumine ajakirjanikule soodsama töölepingu, mis kinnistab ta veelgi tihedamalt enesetsensuuri külge. Seda mittevaldavad või muul põhjusel mitte omaks võtvad ajakirjanikud tõrjutakse aegamisi korporatiivsest ajakirjandussüsteemist välja, neist kujuneb kas vabakutseliste, niinimetatud "luuserite", teadlike elukutsevahetajate või siis osaliselt ka suhtekorraldajate seltskond. Nii mõnigi ajakirjanik eelistab eetiliste kompromisside tegemisele hakata avalikult enda teadmisi ja oskusi müüvaks pr-isikuks. See seletab suuresti ka seda, miks suured toimetused regulaarselt uuendavad oma koosseise ja ühes väljaandes töötamine diplomist pensionini, mis on küllalt tavapärane ja soositav Lääne ajakirjanduses, on Eestis ülimalt haruldane, ja seda on seni esinenud vaid avalik-õiguslikes meediakanaleis. Ühtlasi on see kaasa toonud ajakirjanike kutseühenduse nõrkuse, sest ajakirjanikult oodatakse eelkõige lojaalsust mitte üldkehtivaile seadustele ja normidele, vaid omanikele, ja solidaarsust või õieti kambamehelikkust samas seisundis olevate toimetusekaaslastega, mitte aga kogu ajakirjanikkonnaga rahvuslikul või globaalsel tasandil.

Sõnavabadusega manipuleerimise tänastest meetodeist

Monopoolne ja kontsentreeritud ajakirjandus

Sõnavabaduse esmaseks eelduseks on võimaluste ja kanalite rohkus, mille kaudu iga kodanik, ühiskonnaliige saaks edastada oma arvamusi, seisukohti, ideid, veendumusi jne. EV Põhiseadus ei kõnele sellest midagi, kuidas niisuguseid võimalusi tagada, eriti tänases infoühiskonnas. Nõukogude ajal kõneldi vähemasti "töötava rahva" omandist, mis peaks selle tagama. Me teame, missuguses problemaatilises seisus on täna ainsad otseselt erakapitalist mittesõltuvad suured meediakanalid ehk rahvuslik raadio ja rahvuslik televisioon, ja on olnud kogu uue iseseisvuse aja tänase päevani välja. Jätkuvad seadusemuudatused ja poliitiline kemplemine kõrgema otsustusõiguse ümber, rääkimata ilmselt ebapiisavaist majanduslikest võimalustest pole kahtlemata aidanud kaasa sõnavabaduse tegelikule tagamisele.

Ülejäänud meedia puhul pole aga reeglina ka Põhiseadusel mingit jõudu, et tagada nende vahendusel sõnavabadust, sest välisomanduses olevad ajalehed, tele- ja raadiokanalid ei lähtu oma tegevuses kindlasti mitte esmajoones meie Põhiseadusest ega selle kaudu sõnavabaduse tagamise vajadusest Eesti Vabariigis. Seda ei saa neile ka ette heita, sest Eesti legitiimsed võimuorganid on neile selleks ka täieliku õiguse ja voli andnud. Kuna enamik TV-saadete formaate on tänapäeval välismaalt sisse ostetud, siis ei ole Eesti ühiskonnal sageli enam mingit sisulist õigust ega võimalustki vältida nende kaudu sõnavabadusega manipuleerimist, kellelegi "avalikkuse" müümist, ühekülgse ja tasakaalustamata valimispropaganda tegemist või Põhiseaduses deklareeritud mitmesuguste kodanikegruppide õiguste kaitset. Kuna sõnavabadust kaitsvaid seadusi ega sellega kaasnevat konkreetset vastutust pole, siis võivad telekanalite juhid, kaudselt aga formaatide loojad ja kanalite aktsionärid, dikteerida ja manipuleerida meie ühiskonnaga, süstides meie vaatajate teadvusse neile vajalikke ideoloogilisi, tarbimis- või muid malle, sätestades näiteks, missuguseid inimtüüpe peab esile tõstma tõsielu-showdes ehk banaalselt öeldes - kes on need tähed, kes meile peavad tantsima ja üldse meeldima.

Sõnavabadusega manipuleerimise põhiliseks vahendiks on niisiis meedia monopoliseerumine, kontsentreerumine, meediakanalite ristomandus ja välismaisus. Tihtilugu väidetakse, et sisutootjaiks on siiski omamaised ajakirjanikud ja toimetajad. See on siiski vaid nõrk argument, sest firmades ja väljaannetes toimib range hierarhilisuse printsiip, mis eeldab otsest ja vahetut lojaalsust oma juhtkonnale ning tulemuslikkuse hindamist pelgalt majanduslike kategooriate alusel. Äsja nägime sellise suhtumise eredat väljendust seoses ühe kommertstelekanali programmijuhi äkilise väljavahetamisega, kes ei rahuldanud enam välisomanike otseselt kasumlikkusele orienteeritud majandushuve.

Korporatiivne toimetuskultuur

Palju keerulisem ja komplitseeritum viis sõnavabadusega manipuleerida on väljaande või toimetuse sisene ja see põhineb sihiteadlikul personalivalikul ning töötajate psühholoogilisel mõjutamisel enesetsensuuri järgimiseks. Väidetavalt on selles suur osa niinimetatud avatud toimetusruumide põhimõtte rakendamisel. Avatud toimetuses satub ajakirjanik, eriti alustav, noor ajakirjanik psühholoogiliselt väga tugevasse mõjuvälja, kus suhtumisi ja hoiakuid dikteerivad toimetuse autoriteedid, sageli juhtkonna poolt selgelt esile tõstetud ja ühtlasi majanduslikult motiveeritud niinimetatud staarajakirjanikud.

Teemade ja hoiakute valikul, olulise eristamisel väljaande jaoks väidetavalt ebaolulisest, sellest mis tõstab lugejahuvi võrreldes sellega, mis lugejale väidetavalt huvi ei paku, maksab peamiselt staaride sõna. Kindlasti soovivad noored nende varem mitteformaalses olukorras väljendatud hoiakutega innukalt solidariseeruda ja kaitsevad sellega seoses samasuguseid teemasid ja hoiakuid toimetuste koosolekuil, tehes seda otsekui omast peast ja demokraatlikult, kuid sisuliselt alludes vaid enesetsensuuri survele. Kuna staarajakirjanike korpus meie väljaannetes ja kanaleis on reeglina üsna piiratud suurusega, siis ei valmista toimetuste juhtkondadele ka suurt vaeva ega nõua erilisi kulutusi neid selleks piisavalt motiveerida, et nad oma funktsiooni kohusetruult täidaksid. Mõni neist võib pidevas rotatsiooniprotsessis arvestada ka vastutusrikkama ja veelgi tulusama ametipostiga, saada peatoimetajaks või isegi millekski enamaks.

Juhtimispsühholoogiline mõjutamine

Kõige komplitseeritum, küllap aga kõige efektiivsem viis sõnavabadust manipuleerida, pealegi reeglina ilma, et sellest jääks mingit selget märki või järelmit, mille põhjal väidetavat tegevust tagantjärele tõestada või avalikustada, on juhtimispsühholoogiline mõjutamine näiteks töölepingute, nelja silma all antud soovituste, personali ümberpaigutuste, väljaannete ülesehituse ja rubriikide muutmise, kaastööde hülgamise või suvalise toimetusliku redigeerimise, programmide ümberkorralduste ja saadete sisu ning väljastamisaegade sihipärase manipuleerimise kaudu.

Vaieldamatult kuuluvad ajakirjanduse ja kogu meedia tavapärase tegevuse juurde kõik eelnimetatud meetodid, just seepärast on eriti keeruline eristada selliseid juhtumeid, kui need toimuvad vaba ajakirjanduse kui demokraatliku ühiskonna ühe põhialuse põhjendatud huvides ja sõnavabaduse aktsepteeritavais raamides, millal aga eesmärgiks on saavutada nimelt enesetsensuuri käivitumine ja avaldatava sõnumi mõjutamine muudes kui avalikes huvides.

Olen oma pikas toimetajatöös isiklikult kogenud kõiki eelnimetatud viise minu kui ajakirjaniku sõnumi mõjutamiseks ja minu enesetsensuuri käivitamiseks. Tunnistan siinkohal, et olen rakendanud enesetsensuuri nii nõukogude ajal kui uues Eesti Vabariigis, küll erinevail motiividel. Nõukogude ajal üritasin vormiliselt vastuvõetava tõe raames edastada minu jaoks olulist sõnumit, teenida oma tollase küllap üsna piiratud arusaamise seisukohalt "ajakirjanduslikku tõde". Olin valmis deklaratiivselt nõustuma nõukogude ühiskonna atribuutidega, kuid püüdsin selle taustal esitada oma arusaama minu jaoks olulistest väärtustest, mille oli kaasa saanud mittenõukoguliku koduse kasvatusega. Arvestades minu noorust ja kogenematust polnud sellel kahtlemata erilist kõlapinda ning konflikt süsteemiga ja minu eemaldamine tollasest ajakirjandusest polnud kahtlemata tingitud teadlikust protestist ega dissidentlusest, vaid küllap üksnes nooruse rumalusest.

Taasiseseisvunud Eesti ajakirjanduses olen läbi elanud mitu perioodi, mis on võimaldanud mul näha näiteks ühe eraraadiokanali tegelikku manipuleerimist tööks teatud maailmavaatelise ja seejärel erakondliku mõju levitamisel Eesti ühiskonnas. Olen tõusnud avalik-õigusliku kanali juhtkonda ja olnud sunnitud sealt peagi lahkuma, sest pole soostunud poliitikute soovidega seda institutsiooni tasalülitada. Olen tegelnud ka teadliku pr-tööga ühiskonna kui terviku huvides, et veidigi pidurdada meie intellektuaalset tagasilangust. Töötan täna taas meediakanalis, välistamata siiski, et lepin aegajalt enesetsensuuriga, sest teatavasti pole Eestis täna kõik maailmavaated võrdselt aktsepteeritavad ega minu vaba sõna vaid mulle endale kuuluv sõna. Lisaks toimivad eelnimetatud toimetusesisesed korporatiivsed ja juhtimispsühholoogilised mõjurid. Aga see pole kahtlemata tänase esitluse eesmärk kõnelda oma subjektiivseist probleemidest, ehkki oleks ka rumal väita, et need pole andnud piisavat ainet mu eelnevaile järeldustele ega veendumusele, et sõnavabadus tänaseski Eestis on suuresti veel poliitiliselt korrektne vale, millesse küll erinevail põhjustel ja vahel lausa ennastsalgava kirglikkusega usutakse, nagu võime kindlasti ka sellel foorumil korduvalt veenduda.